Kui võib tunduda, et mehed leiavad keskeas kergemini uue kaaslase, siis Marianne Mikko sellega ei nõustu. Tema tutvuskonnas jagub mehi, kes ei ole läinud teisele ringile, vaid on otsustanud jääda üksi. Ja sugugi mitte kõik, kes uude suhtesse maanduvad, polevat õnnelikud.

Ta ise peab end väga sotsiaalseks, mitte üksi kulgejaks, seega oli uue suhte loomine mitukümmend aastat kestnud abielu lõppemise järel loomulik. “Esimest korda abiellusin 22aastaselt. Kogu oma teadliku täiskasvanuelu olen olnud paarisuhtes – ja mulle see meeldib.”

Ühel erakordselt palaval juuninädalal otsustas Marianne, et läheb üle mitme aasta välja naisena – vaatama, mis õigupoolest toimub n-ö pruutide turul, kuidas inimesed veedavad lõbusalt aega. “Läksin avatud olekuga,” meenutab ta murdepunkti oma elus. Just tol õhtul kohtas Marianne juhuslikult väliseestlasest teadlast Peter Andreksoni, kellest sai peagi tema abikaasa. “Pealiskaudsel vaatlusel tundub, et see kohtumine oli juhus, kuid nii see polnud. Olen palju käinud Indias tööreisidel ja hindan hindude elutarkust – maailmas pole midagi juhuslikku.”

Marianne sõnul näitavad naise valmisolek, kehakeel ja olek, kas ta laseb endale kedagi ligi või mitte. “Selle võiks naine enne läbi mõelda! Seetõttu vaatan kuus aastat hiljem oma kogemusele nii, et läksin sel õhtul välja just nimelt naisena. Ma ei olnud poliitik ega feminist Marianne Mikko, vaid lihtsalt püüdsin olla osa muretult aega veetvatest inimestest. Ja see töötas!”

Algas eluperiood, mis on olnud palju parem, kui ta kõige ilusamates unistustes võis kujutleda. “Olen unikaalses olukorras – abielus välismaalasega, kellega saan rääkida eesti keeles. Peteri eesti keel on rootsi ja inglise keele järel alles kolmas, tema isakeel. Kuid see muutub iga päevaga täiuslikumaks. Ja minul on võimalus väljendada end oma hingekeeles!”

Loe artiklit täismahus Eesti Naise jaanuarinumbrist:

Jaga
Kommentaarid