Maria Peterson: “Mulle ei meeldi enesehaletsus. Tahan mõelda, et vead on vajalikud mõistmaks elu.”
Lapsena uuris Maria matusepilte. Mitte seletamatust kõhedusest, nagu paljud lapsed seda teevad, vaid nagu väike teadlane. Ta tahtis mõista, kuidas inimene töötab. Kus elu on? “Sain aru, et keha on ainult kest, loodus, muld – et tuli on kusagil mujal. Põhjamaised rahvad on murelikud ja kipume mõtlema mustades toonides. Ka elust ja surmast: et ükskord on kõik läbi. Meil pole edasisse usku.”
“Mulle meeldivad need kultuurid, kus kadunuke saadetakse näiteks paadiga merele ja temast lahkumine on lootusrikas,” lausub Maria. “Usun, et on nii, nagu (Nirvana) laulus: all in all is all we all are – kõik kõiges on kõik, mis me oleme. Tajun väga selgelt, et olen kõige osa. Tervel inimesel ongi ju raske, kui teisel tema kõrval on raske? Iga inimese areng on minu areng. Igaühe rõõm on minu rõõm. Võin ette kujutada, et elu… on üks pisike lõpmatusse kiirgav seemneke.” See mõte on nii kerge, et Maria puhkeb üllatunult naerma. Ta naer on ilus, siiras nagu lapsel. “Vahel tundub mulle, et kõik mu elus on juba paigas. Et keegi on ette joonistanud mustri, mille järgi ma liigun. Ja vahel, kui veab, näidatakse mulle seda mustrit pealtpoolt. Näen, mis tuleb edasi, ja saan valida, millist joont mööda minna.”
“Ma pole inimene, kes ütleks, et ma midagi ei kahetse, kahetsen küll,” lausub Maria. “Aga mulle üldse ei meeldi enesehaletsus. Muidugi olen elus teinud vigu, aga tahan mõelda, et vead on olnud vajalikud mõistmaks elu.”
Ka oma õpilasi julgustab Maria katsetama ja loobuma hirmust vigade ees. Ta juhib Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli, kus noored õpivad näitlejameisterlikkuse aluseid, lavakõnet, analüüsivad filme…