Mari Kalkun: „Olen oma isa ristipuu juures itkenud, temaga laulu kaudu rääkinud.“
“Kui sul on raske, pane oma tunded laulu sisse ja hakkab kergem,” lubab etnomuusik ja ema Mari Kalkun (31). “Laul aitab kõigest läbi.”
“Võta pirukat ka,” lükkab Mari lähemale taldriku kukeseenesaiadega. Üks õhtu tõi ta teinepool Taavi neid terve kotitäie ja Mari muudkui praadis, praadis, praadis… Kui tuli seente järel oodata, pani kodulehele oma sügisesi kontserte üles. Öö jõudes said mõlemad tööd tehtud.
Enne kui temast sai Haki talu perenaine, elas ta Tartus. Veel varem Helsingis, kus õppis pärimusmuusikat Sibeliuse akadeemias. Järjest väiksem on see täpp maakeral, mida Mari kutsub koduks.
“Võromaal elades on mul vaikust, avarust ja ruumi. Neid on mul hädasti vaja – nii toas, õues kui ka enda sees –, siis saan töötada.”
Tema õunaaias käivad metskitsed, koera viisid hundid õue pealt minema. Rohutirtsud saevad nagu homset poleks. Aga majas tõmbab Mari stuudioakna kinni ja korraga maailm peatub. Toaseintesse mätsitud Lõuna-Eesti savi ning lakke lapitud pilliroog summutavad kõik helid.
Selles vaikuses Mari mängib. Peaaegu terve uus plaat “Ilmamõtsan” on siinsamas sündinud, omadega koos ja neile mõeldes.
Pärimusliku ilmavaate järgi on inimese elus kolm hetke, mil ta vajab kogukonna tuge. Sünd, mil oleme kõige hapramad ja väetimad. Pulmad kui uue elu algus – pruudi jaoks vanematekodust lahkumine. Ning surm. Neid kolme teetähist toetas vanarahvas laulude ja rituaalidega.
“Siitkandi rahvas usub, et hing elab pärast surma edasi,” vestab Mari. “Mitmed mu uued laulud on sellest usust kantud. Olen ise näinud, kuidas hing end pärast inimese surma linnu või putukana ilmutab. Kui tuli teade mu onu surmast, mängisin köögis kannelt, ja järsku lendas toas ringi suur liblikas. Sellest sündis uuele plaadile kandlepala “Ööliblikas”.
Tänapäeva maailmas on surm nagu tabuteema. Mõnikord küsitakse mult, miks ma sellest laulan. Aga surm on ju loomulik osa elust, seda ei tohiks karta. Olen oma isa ristipuu juures itkenud, temaga laulu kaudu rääkinud, ja see oli tohutu võimas kogemus.”
Eesti Naise oktoobrinumbri kaanelugu loe edasi digiväljaandest:
