Maailma rikkaim usbekk himustab endale Arsenali jalgpalliklubi

Usbekk Ališer Usmanov on aastaid olnud Venemaa rikkaim inimene või siis vähemalt esimeste hulgas. Sellisel tasandil on mingite aktsiakõikumiste või suurtehingute põhjal miljard dollarit vähem või rohkem normaalne varanduslik kõikumine. Enamikule inimkonnast on miljard dollarit nagunii hoomamatu suurus. USA majandusajakirja Forbes edetabelid, kus reastatakse maailma rikkamaid inimesi, on üldiselt usaldusväärsed, aga ega nemadki kõike tea. Kõigest hoolimata püüame välja tuua ühe usbeki mehe tee maailma rikkaimate hulka.

Venemaal pakutakse välja väga erinevaid numbreid, mitu miljonit Kesk-Aasia ebaseaduslikku, poolseaduslikku ja peaaegu seaduslikku immigranti neil seal tööd teeb. Jutt käib miljonitest ja kui asjatundjad räägivad Usbekistani, Tadžikistani või Kõrgõztani majandusest, rahvatulust, siis väga oluline osa sellest moodustab võõrtööliste põhiliselt Venemaalt saadetud rahalised saadetised kodumaale sugulastele. Sealsed sugulas- ja klannisuhted on endisaegselt tugevad. Ja keskealine (mees)eestlane peaks mäletama kas sõjaväest või mõnest muust üleliidulisest ettevõtmisest seda vana venelaste väljendit „tšurka“. Sellega tähistati üldiselt just neid Kesk-Aasia tüüpe. Venelased muidugi ei hoia naabrite suhtes kokku vürtsikate väljendite osas ja tihtipeale mitte eriti haritud kesk-aasialastesse suhtuti ja suhtutakse üldiselt põlglikult. Eks neid ole peedistatud ja peedistatakse Venemaal tänaseni. Kuid Ališer Usmanovist sai kõigest hoolimata kõige rikkam venemaalane. Seal taga on muidugi NSV Liidu lagunemine ja kogu see halastamatu hullus, millega suuresti maa peal ja sees olnud tohutud rikkused käputäie oligarhide osaks said. Kümne aastaga maailma rikkaimate hulka – see oli mõne mehe jaoks Nõukogude Liidu lagunemise järgne reaalsus.

Fergana prints

Ališer Usmanov sündis 9. septembril 1953. aastal Fergana orus Tšusti (Chust) linnakeses kõige esimesena neljast lapsest. Fergana org oli ja on Kesk-Aasia magus keskus, kus jagub vett ja kasvatatakse puuvilla, riisi, puuvilju, viinamarja. Leidub ka maavarasid.
Kes vaadanud vanu nõukogude easterneid, teab, et basmatšid olid ühed kurjad verejanulised Kesk-Aasia rahvakurnajad, kes bolševikke vihkasid, vaeseid pigistasid ja naisi haaremis hoidsid. Mulle küll lapsepõlves „Ergav kõrbepäike“ meeldis. Tänaseks on nii bolševikud kui tuhanded venelased Kesk-Aasiast kadunud ja basmatšid jälle võimul.

Bolševikud lähtusid omal ajal vanast heast imperialistlikust põhimõttest „jaga ja valitse“. Fergana org jagati kolme tollase liiduvabariigi, praeguse iseseisva riigi Usbekistani, Tadžikistani ja Kõrgõztani vahel. Kord saadi majja. Hiljem küll selgus, et see kord, nõukogude kord, osutus murenevaks emailiks iidsetel savipottidel. Rahva elu ei juhtinud enam emiir, vaid Kremli suuniste järgi Usbekistani KP I sekretär. Samamoodi nagu vennasvabariikides.

Kunagine „jaga ja valitse“ poliitika tähendab takkajärele seda, et Tadžikistanis elab üle miljoni usbeki ja vastupidi. Lisaks lõppematud piiritülid, nii et väike nagin ja tulevahetus Kesk-Aasia riikide vahel on pigem reegel kui erand. Kuna Euroopale jääb see kant liiga kaugeks ja ebahuvitavaks, siis Kesk-Aasia jõuab harva uudistesse.

Usbekid oli Nõukogude Liidu suurim mitteslaavi rahvas. Arvestades seda oli ja on Venemaa neile samasuguseks tõmbekeskuseks, nagu Prantsusmaa ja Suurbritannia on oma endiste asumaade kodanikele. Kusjuures mitte Tambov ega Vladivostok, vaid esmajoones ikka Moskva ja Peterburi meelitavad odavat Kesk-Aasia tööjõudu.

Kõrge lennu algus ja ootamatu vahepala

Ališeril oli sünniõnne, tema isast sai Usbeki NSV prokurör. Kõrgklassi värk. Väike Ališer aga käis Taškendis koolis ja läks vehklemise trenni. Dumas´ musketärilood peibutasid poisikesi ka kauges Usbekistanis. Poisina ta jõudis Usbekistani noortekoondisesse, mõningatel andmetel sai Nõukogude Liidu meistersportlaseks, aga seda peaks küll mõne vana Eesti vehkleja käest küsima, kuidas Usbeki NSVs meistersportlase tiitleid jagati. Kuid jõuka vana paksu mehena ronis Ališer tõeliselt vehklemise mäetippu. Spordihuvilistele, kes vehklemise vastu huvi tunnevad, tasub ära mainida, et Ališer Usmanov on alates 2008. aastast Rahvusvahelise Vehklemisföderatsiooni (FIE) president.

Hea küll, Ališer Usmanov, Usbekistani riigiprokuröri poeg, astus 1971. aastal Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See oli ja ilmselt on tänaseni üks Venemaa eliitkõrgkoole. Lähedased suhted KGB-ga, tasemel programmid, ees terendav luuraja või diplomaadi karjäär, kõik see andis nõukogude ajal kõrgkoolile erilise staatuse. Usmanov lõpetas selle ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. Läks edasi Usbekistani komsomoli keskkomiteesse ja siis juba eriti libedasse organisatsiooni, Nõukogude Rahukaitsekomiteesse. Peen propagandaorganisatsioon, mis töötas käsikäes KGB ja N Liidu välisministeeriumiga. Noore Ališeri elu tundus jooksvat ludinal nomenklatuuri tipu suunas. Kuid siis tuli vahele midagi täiesti ootamatut.

1980. aasta augustis mõisteti Ališer Usmanov 8 aastaks vangiväljapressimise, šantaaži ja altkäemaksu võtmise eest. Temaga koos ka tema hea kamraad, Usbekistani KGB eriti tähtsate asjade uurija Bahadõr Nasimov. See tähendas seda, et mitte ainult Ušmanovi prokurörist isa, vaid ka KGB kindralmajor, Usbekistani KGB ülema asetäitja isa-Nasimov lasti ametist vabaks. Noormeestega koos oli kohtu all ka Usbekistani põllumajandusministri poeg. Täiesti uskumatu, et sellise tasemega meeste pojad mõisteti Brežnevi ajastu tipus vangi. Kuid nii see juhtus.

Otsuse tegi Turkestani sõjaväeringkonna tribunal. See tähendas, et vennikesed olid šantažeerinud sõjaväeohvitsere. Lisaks on aastaid räägitud sellest, et süüdistatavad olid ka vägistamisega tegelenud. Kuid seda pole must-valgel suudetud tõestada. 2012. aastal mainis Süddeutsche Zeitung Usmnovi vägistamislugu, aga oli sunnitud hiljem vabandama, et solvas asjata ausat ärimeest. Sama lugu juhtus käesoleval aastal, kui Vene opositsionäär Navalnõi oma blogis nimetas Usmanovit vägistajaks. Temagi mõistis kohus auhaavamises süüdi.

Usmanov on visalt väitnud, et tegemist oli täielikult fabritseeritud süüasjaga, tema on puhas nagu prillikivi.

2000. aastal rehabiliteeris Usbekistani kõrgem kohus ta täielikult.

2012. aastal toimus Usmanovi minevikuga seoses järjekordne skandaal. Briti PR-firma RLM Finsbury puhastas ingliskeelses Wikipedias Usmanovi elulugu. Eemaldas miljardäri vanglasviibimise ja lisas, missugune vahva filantroop ta on. Britid pole usbekid ja said sellele kelmusele jaole. Firma muidugi eitas, et tegutses Usmanovi käsul. Samas on kunagine Suurbritannia suursaadik Usbekistanis Craig Murray 2007. aastal pärast ametist lahkumist avalikult kuulutanud, et Ališer Usmanov on endine gangster ja pätt. Saadikut ei kaevatud kohtusse.

Usbekistan kui korruptsioonipesa sai kuulsaks perestroikaajal, kui avaldati andmed tohututest pettustest ja altkäemaksudest, millega oli seotud Usbekistani kõrgeim (kompartei) juhtkond. Uurimist juhtinud uurijad Ivanov ja Gdljan said ajakirjanduslikeks staarideks (vt. lisa).

Ališer hakkab miljardäriks

1986. aasta kevadel sai Usmanov ennetähtaegselt vabaks. Tal oli hea ettevalmistus perestroikaga alanud ärikarjääriks: vanglakarastus ja sidemed mõningate allilma bossidega, KGB taust, kasulik diplom ja olulised tutvused Moskvas. Ta oli täis tohutut tahtmist haarata vanglas istutud aastate eest kompensatsiooni. Ta pääses tagasi tööle rahukaitsekomitee finantsosakonda ja siis algas juba perestroika otsustav etapp – üleminek röövkapitalismile.
Nii palju on teada, et Usmanovi esimene suurem äri oli kilekottide tootmine. Moskva oblastis asuva Ramenskoje plastmassitehase baasil rajas ta kooperatiivi «Агропласт». Nõukogude-aegsed inimesed mäletavad, milline väärtus oli omal ajal välismaisel kilekotil, mille peale oli trükitud mõne välisfirma nimi või värviline pilt. Seda hoiti nagu vana perekonnareliikviat. Polnud ime, et sihuke kaup läks imehästi.

Usmanov sekkus igasse ärisse, kuhu vähegi sai. On teada, et 1990-ndate aastate alguses kaubitses ta sigarettidega, aga mõne aja pärast loobus. Ta ise kinnitas ühes intervjuus, et lõpetas, sest suitsetamine on kajulik. Venekeelne Forbes uuris 2014. aastal asja ja avastas, et rubla devalveerimine muutis äri mõttetuks ja Usmanov oli oma tubakavahendusfirma pankrotti lasknud. Paralleelselt oli ärimees ühe esimese Venemaal asutatud erapanga direktorite nõukogus, sellest sai hiljem MAPO-Bank, mis likvideeriti seaduserikkumiste ja võlgnevuste tõttu 2000. aastal, aga selleks ajaks oli Usmanov sealt juba kadunud ja keskendunud metallurgiale. 1997. aastal lõpetas ta Venemaa valitsuse juures asuva finantsakadeemia panganduse erialal.

Usmanov juhtis ka aastatel 2000 kuni 2014 Gazprom Investholdingut ehk siis suurkorporatsiooni tütarfirmat, mis tegeleb investeeringute ja arengukavadega.
Riiklik hiidkorporatsioon Gazprom on putinliku režiimi ja Vene riigimajanduse üks alustugesid, ning Usmanov on pea algusest peale olnud selle firma juhtijate-tegijate ringis. Tema oli see, kelle abil 2004. aastal sõlmiti leping, et president Karimovi juhitud Usbekistani gaasivarud hakkasid läbi Gazpromi liikuma. Seda, et tal on geniaalset ärimehe taipu ja vaistu, seda on Ališer Usmanov tõestanud üle 20 aasta.

Ühe jalaga Euroopas

Ališer Usmanov, sarnaselt teisele Vene oligarhile Roman Abramovichile, elab ja askeldab suhteliselt palju Suurbritannias. Londonis, kus elavad vähem või rohkem paljud Vene uusrikkad, nii Putini lähiringidest kui ka opositsioonäärid, on Usmanov soetanud väidetavalt mõningast kallist kinnisvara, aga siingi pole täit selgust. Omanikud on müstilistel maksuvabadel saartel registreeritud firmad ja Usmanov eitab osalust. Inglise ajakirjanikud ja majanduseksperdid väidavad üsna üksmeelselt, et just usbekist miljardär on luksusliku Surrey krahvkonnas kinnisvara Sutton Place´i tõeline omanik. See on 16. sajandil ehitatud loss koos umbes 120 hektari suuruse maaomandiga. Veel eelmise sajandi lõpus peeti seda Suurbritannia kõige kallimaks eraisikule kuuluvaks kinnisvaraks. Usmanovile kuulub ka luksuslik villa Sardiinia saarel ja üksjagu kallist maaomandit Moskvas. Usmanov on suurte summadega toetanud briti fonde, mis toetavad kultuuri ja sporti. Kui sul on nii tohutult palju raha, siis muutub isegi nii kahtlase minevikuga mees auväärt ärimeheks ja filantroobiks. Paar aastat tagasi pani näiteks Sunday Times ta juba Suurbritannia rikkamate inimeste edetabelisse, kuigi Ališer Burhanovitš Usmanov on tänaseni Venemaa kodanik.

Usmanovi soov oma seisundit Inglismaal kindlustada tuli ilmsiks 2007. aastal, kui suuresti temale kuuluv firma ostis algselt 14,58 protsenti firma Arsenal Holdings aktsiatest. Tegemist on kuulsa Londoni jalgpalliklubi Arsenal omanikuga. Tänaseks peaks klubist juba 23% Usmanovile kuuluma, kuid teisele suuromanikule Ameerika spordiärimehele Stan Kroenkele kuulub siiski seni mõni protsent rohkem. Mõlemad püüdlevad enamuse omandamise poole.

2016. aasta oktoobris sai Usmanovist Šveitsi maksuresident. Tema pressiesindajad teatasid, et see on tõsi. Härra Usmanov peab palju Šveitsis viibima oma tervise pärast ja ka seetõttu, et Rahvusvahelise Vehklemisliidu peakorter asub Lausanne´is ning liidu president peab pidevalt seal askeldama. Seega ei viibinud ta 2015. aastal Venemaal vähemalt 183 päeva, mis seaduste järgi teeks temast automaatselt maksumaksja.

Repliigi korras võiks veel mainida, et Šveitsi rikkaimaks perekonnaks on sealne majandusajakiri Bilan nimetanud Rootsi miljardäri IKEA asutaja Ingvar Kampradi perekonna. Kui Rootsist on pagenud paljud rikkad, sest sealne maksusüsteem võtab neilt maksudena väga palju ära, siis Venemaalt nihutavad paljud oligarhid ennast vaikselt eemale sellepärast, et see on üks nii äraarvamata maa. Juba varem figureeris Šveitsi rikkamate edetabelis näiteks vene oligarh Viktor Vekselberger.

Praeguseks on Usmanov koondanud põhilise osa oma rikkusest rahvusvahelise firma USM Holdings alla. Sinna hulka kuulub tema äri kauaaegne lipulaev Metalloinvest, üks maailma suuremaid raua- ja metallidetootjaid. On olnud aastaid suure eksportijana rahvusvahelisel turul. Kui Nõukogude Liidu lagunemisel värsked oligarhihakatised tormasid esmajoones naftaga seotud ettevõtteid erastama ja endale haarama, siis Usmanov sattus algusest peale metallitöötlemise peale. Tagantjärele tarkusega tundub langenud naftahindu vaadates, et kavalal usbekil läks õnneks. «Байкальская горная компания» kuulub talle. Tegemist on Venemaa suurimate vaseleiukohtade kaevandajaga. Talle kuulub Venemaa suurim majandusajakiri Kommersant. Üks Venemaa suurimaid mobiilside operaatoreid «МегаФон» ja venekeelse internetituru liider Mail.ru Group on aga juba uuema aja saavutused, mida Usmanov oskas õigel ajal arendama hakata. Ta on innukalt investeerinud uue ajastu arengutesse. Usmanov toetas algusest peale Putinit ja head suhted kestavad. Putin on teda autasustanud kolme kõrge Venemaa ordeniga. Absoluutne lojaalsus riigi juhile on muidugi tänapäeva Venemaal loomulik eeldus, et suurt äri ajada.

Proua Irina

Mõne vandenõuteoreetiku hädakisaga, et iga miljardi dollari ja maailmapoliitilise pöörangu taga paistavad juudi kõrvad ja oimulokid, ei tahaks nõustuda, kuid Ališer Usmanov abiellus 1992. aastal esimesest abielust lahutatud Samarkandis sündinud veetleva juudi daami, endast viis aastat vanema Irina Vineriga. Irina oli Usbeki meister iluvõimlemises, aga hiljem treenerina jõudis Venemaa iluvõimlemise koondise peatreeneriks. Just Irina on see, kes esindab perekonda Putini poliitringis. Alates 6. veebruarist kuulub ta võimupartei Ühinenud Venemaa kõrgemasse nõukogusse. Samuti on ta valitud president Putini korraldusel mitmesse muusse Kremlile lähedalseisvasse nõukogusse. Räägitakse ka sellest, et just proua Viner tutvustas omal ajal Putinile veetlevat noort iluvõimlejat Alina Kabajevat, kellest sai aastateks Venemaa valitseja favoriit ja armuke. Kuid seda pole suutnud ajakirjandus tõestada. Mis on ka loomulik, kui terve Venemaa julgeolekusüsteem tegeleb Putini eraelu varjamise ja hämamisega.

Lihtsurelikul on isegi raske ette kujutada, kui sihikindel ja pühendunud võib Irina Viner olla. Kusjuures tal oli esimesest abielust poeg Anton (venelased märgivad ära, et tegeliku nimega Natan) ja Ališeriga tal lapsi polegi. Anton Vinerile kuulub solaariumide ja ilusalongide kett «Сан и Сити» ja restoranikett «Урюк». Kõlab nagu mõnest gangsterifilmist. Antonil on ka abikaasa Julia ja pojad Danil ning Leonid.

Tegelikult arvati, et pururikka miljardäri põhipärijaks saab ikkagi veri oma verest, vennapoeg Babur Usmanov. Babur oli abiellunud tollase Usbekistani peaministri, praeguse presidendi Šavkat Mirzejevi vennatütrega. Tõeline Usbekistani kuninglik noorpaar, kes elas põhiliselt Šveitsis. Kuid Babur oli tulnud Taškenti sugulase pulma. 8. mail 2013 hommikul kell viis kihutas suurel kiirusel teelt välja punane Ford Mustang, mille roolis oli Babur Usmanov. Nii tema kui kõrvalistmel istunud neiu Juldaševa said koha peal surma. Nii teatas TASS.
Mis Usmanovi hiiglasliku varandusega juhtuma hakkab, kui ta rikastumiseks ühtegi vahendit põlgamata vana ahnurihing Allahi manu läheb, seda hakkavad Fergana oru nupumehed kindlasti nii kirglikult arutama, et kaamelid jäävad jootmata. Esialgu tundub Ališer Usmanov hoolimata mõningasest ülekaalust veel kenasti tervise juures olevat, aga ilmselt jääb vara lõpuks ikka leskprouale ja tema pojale.

Käesoleval suvel hindas majandusajakiri Forbes Usmanovi varanduse suuruseks 14,7 miljardit dollarit.

Lisa 1.

Jadgar Nasreddinova, pikalt Moskvas NSV Liidu ülemnõukogus kõrgetel kohtadel töötanud usbeki kommunist, on meenutanud kunagist olukorda nii: „Igal aastal kohustus Usbekistan riigile andma kolm miljonit tonni puuvilla. Tegelikult ei andnud pooltki sellest. Ehk üldisemalt – juurdekirjutused, pettus, puru silmaajamine. 1983. aastal Andropov helistab Rašidovile (Usbeki kompartei pikaajaline I sekretär – toim.): „Šaraf, kas kolm miljonit tonni tuleb?“ – „Tuleb, Juri Vladimrovitš“. Ja juba on oktoober, aga ära on antud vaid 20 % plaanitust. Siis kutsub Rašidov oma rajoonijuhid aktiivile: „Kus on, miks te ei anna“. Kõik vaikivad. Teavad ju, et puuvilla pole. Järgmised kolm päeva sõidab Rašidov pool Usbekistani läbi – pole vabariigis puuvilla. Pöördub tagasi Taškenti, jälle kõne Andropovilt: „Šaraf, no mida, kas puuvilla tuleb? Vaata ette, võta abinõud tarvitusele. Kui ei, siis arvesta, et sul tuleb minuga tegemist teha.“ Samal päeval sõitis Rašidov koju ja lasi ennast maha.“