Ma ei taha olla oma ema moodi

Emad on kõikvõimsad, ka hingele haiget tegemises. Kui see millekski hea on, siis selleks, et tütardel oleks tarkust mitte korrata emade vigu.

Lugu ilmus esmakordselt juulis 2016.

Kirjutamata loodusseadused, et ema ei valeta, emale võib alati loota, ema on alati olemas ja mõistab su soove sõnadeta, võivad mõnikord müüdiks osutuda. Kuidas välja kannatada uudishimulik ema, kes sorib sahtlites ja kirjades, uurib rinnahoidja suuruse või päevade alguse kohta ja tungib tualetiuksest sisse? Ema, kes ei austa lapse personaalset ruumi ja teismelise võimalust lüüa uks pauguga kinni. Kriitilist kolleegi või kaaslast võib lihtsalt ignoreerida, kuid kuidas elada koos pidevalt kritiseeriva emaga? Rääkimata emast, kes tarvitab alkoholi, on sõltlane, hülgab lapsed või ei tunnista, et tema mees on kuritarvitanud tema tütart...

Ema avalikult kritiseerida pole hea toon. Selle loo meenutused on siiski elust enesest, eri põlvkondade erinevatest etteheidetest ja solvumistest, kuid üsna ühtmoodi soostumistest-leppimistest. Võib uskuda, et omal moel soovisid kõik emad parimat, ja küll nad oma kõikvõimsuses ka kriitikanooled üle elavad. Kes armastab, suudab andestada, ja alati jääb võimalus olla oma emast parem ema.
X

DRAAMA-MAMA
“Distantsilt vaadates ja teiste perede lähisuhteid tundma õppides olen hakanud emasse suhtuma kriitilisemaltki kui varem,” leiab välismaal elav Merilin (33). “Arusaamine, et emal pole alati kõiges õigus, on tekkinud hiljaaegu. See on kohati valuline, aga samas arendav. Meil mõlemal tuleb harjuda uue olukorraga, kus mina olen nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt enam seotud oma tulevase abikaasaga. Mind on alati häirinud ema komme valida probleemide lahendamiseks ebasobiv aeg, koht ja väljendusviis. Näiteks jõuluõhtu eel, mil ma ise mõne pisiasjaga ei rikuks kõigi tuju. Püüan arvestada, kuidas minu solvumised ja tujud võivad teistele mõjuda, ja olla lähedastele oluliste sündmuste korraldamisel rohkem isetu. Ühesõnaga – vähem draamat igapäevaelus!

Emalt olen õppinud, et sõnadel on vägev mõju, need jäävad kõrvu kõmisema ja panevad hinge valutama. Seepärast lähen välja jalutama või jooksma, kui mul emotsioonid pea kohal kokku löövad. Vastupidiselt emale, kes kõik kellelegi kaela valas. Parem oodata, kuni saab rahulikult rääkida. Ja vahel tõepoolest ei pea üldse rääkima.
Avastan üllatusega, et ema hinges on ka armukadedust, lapselikku protesti ja tähelepanuvajadust, vahel isegi õelust nõelamiseks. Jooned, mis mind on väga häirinud, on leidnud seletuse ning ma ei pea end süüdi tundma asjades, mille pärast ema on püüdnud mulle süükoormat laduda. Näen, et tal on oma raskused ja lapsepõlve läbielamised, petetud lootused, igatsused ja ilmajäämised... See on tema elukoorem, millele mina ei pea lahendust otsima. Tean, et ema armastab meid jäägitult ja mina teda samamoodi. Aga armastust tuleb tarbida mõõdukalt ja tervislikult kõigile osapooltele.”

 

HEA VANAEMA, AGA...

Kaia (57): “Ma ei taha sarnaneda oma emaga, kes kogu aeg valetab. Emad ei valeta ju! Talle tundub, et valega saab olukordi pehmendada, probleemidest ja muredest välja tulla. See muster kipub mu elus korduma. Ka lapse isa, kellega me koos ei ela, leidis väljakeerutamiseks alati mõne käepärase vale.

Kui kodus elasin, otsis ema pidevalt mulle toas või aias mingit tööd, kuigi teismeline tahtis vahel lihtsalt puu all istuda. Püüan seda vältida – aga ega mu laps ei teegi midagi!

Intiimasjadest me emaga ei rääkinud, kui päevad algasid, ehmatasin väga ära. Teismelist tütart valgustan uusimatest rasestumisvastastest plaastritest ja harin tema sõbrannasidki, kes kodus sellist teavet ei saa.

Mind häiris kohutavalt, et ema jättis alukad vedelema või riputas oma “telgid” vannitoanagisse – mina nii ei tee! Kui üksi elad, siis palun, aga püüa lapse piinlikkustundega arvestada! Ta tegi ka minu kirju lahti, pidades seda loomulikuks. Enesestmõistetavalt ma oma tütre meilivahetusse ega Facebooki ei sekku.

Siiani kisub ema mu enesehinnangut alla – kas hakkad enam poodi minema, õues on juba pime; ei tea, kas tasub ikka seda või teist teha. Oma lapsele ütlen alati – mine proovi ära! Teisalt saan aru, et ema püüdis mind niimoodi kaitsta... Aga siis, kui tahtsin, et ta läheks kooli ütlema, et ma ei taha pioneeriks astuda, ta kartis. Tundsin, et mind ei toetata kodus piisavalt.

“Meie emadele läks väga korda, mida “rahvas arvab” – “kuss-kuss, naabrid kuulevad! Suvel ei käida mustade kingadega, mida teised sellest arvavad... Kuidas ma värvin varbaküüned ära, mida linn arvab! (40ndates ema suust) –, sellepärast vist tahangi ma nui neljaks massist erineda,” ühineb Kaiaga kursusekaaslane Anu.

“Tagantjärele vaadates oli see tema lihtne loomulik eluviis. Nii kui toas lamp süüdati, sikutas ta kardinad ette – inimesed vaatavad! Mind nii häiris, et ta ka minu kodus tahtis samu reegleid kehtestada,” meenutab Anu. “Saan aru, et see tuli tema põlvkonna hirmudest, kuid tema häiritus pani mind süüdi tundma, et pole osanud emale mu juures olemist meelepäraseks teha.”

Mõlemad naised hindavad aga oma emade näputööoskust ja püüavad selles nendega sarnaneda. “Näputöötegijal pole kunagi igav, ka siis, kui kõik raamatud on läbi loetud ega oska kodus tegevust leida.” Samuti on nende emad olnud ideaalsed vanaemad, kes pole mitte kunagi muid kohustusi lapsehoidmisest tähtsamaks pidanud. “Vaatan oma tööealist naabrinaist, kes ütles tütrele lapsehoidmisel ära. Maimuke käib käest kätte ja ühest üürikorterist teise... Minu ema ei jätnud mind kunagi üksi. Siis ei saa talle vist ka ülejäänud puudusi väga ette heita,” soostub Kaia.

KARISTAJA-HIRMUTAJA

“Kuulun nende laste hulka, keda ema sõnakuulmatuse eest füüsiliselt karistas. See tekitas hirmu ja alandustunnet,” on 30aastane ettevõtja Ulrika ise juba kahe lapse emana veel nüüdki nördinud. “Lisaks tundis ta, et peab lugema mu kirju ja päevikut. Et aru saada, mis mu peas toimub, ning nii mind nurka ajades rääkima sundida. Et mind mõista...

Sellega ta vaid süvendas usaldamatust ja viha. Meid teisi võrreldi õega, kes on parem, toredam, leebem, kiirem, targem. Nüüdki häirib ema hirmutamine uue kogemuse ees. Kui otsustasin vahetada töökohta – no miks ometi, praegune on ju tore küll! Ülikooli astudes – oh ei, sa ei saa seal ju hakkama! Mind on see aga mõjutanud vastupidiselt, kui millestki unistan, siis selle nimel ka töötan. Parem teha ja kahetseda, kui mitte teha ja kahetseda. Alati ei ole see lihtne ja võib võtta oodatust kauem aega, kuid igaüks on oma õnne sepp.

Oma lapsi julgustan proovima uusi asju, annan neile oma aega ja ruumi. Nad on veel väikesed ja kõik on alles ees, aga tänu ema “eeskujule” tean, mida vältida.

Olen nüüdseks emaga rahu sõlminud, tean, et ta soovib mulle parimat, tunnistab vigu. Avameelselt me rääkinud pole, kardan, et see teeks talle endale kõige rohkem haiget. Kuid olen ta kahetsusest aru saanud, kui ta vestlustes vargsi möödunut mainib. Ta on nii hea kaugvanaema, kui oskab, saadab kingitusi ja kui külla läheme, siis nunnutab lapselapsi parimal moel.”

LIIGA PALJU VABADUST?

Projektijuht Kelly (34) ja tudengist Agne-Maria (24) tunnevad, et ema andis neile liiga palju vabadust, mis tähendas ka liialt üksi jätmist.

Kelly: “Olin pere noorim laps, ema minu tegemistesse-toimetamistesse ei sekkunud. Kasvasin omapäi uitajaks. 1990ndate rasketes oludes oli loomulik, et pidin kõiges emale abiks olema. Tagantjärele olen aru saanud, et soovisin rohkem lähedust. Ma ei saanud talle oma muresid kurta, kui seda siiski tegin, ei saanud nõu ega abi. Ei mäleta ka, et ta oleks mulle öelnud, et ma talle kallis olen. Olin kade kümme aastat vanema õe peale, kes sai pikki õhtuid emaga oma muresid jagada, aga minul selleks võimalust polnud, lihtsalt puudus lähedus ja usaldus. Mäletan vaid üht korda, kus tal oli aega minuga koos joonistada, ja millise tugeva emotsiooni see mulle jättis.
Oma lapsega tahan lähedasem olla, teda kuulata ja temaga koos aega veeta. Üritan olla teistsugune kui minu ema, aga alati ei tule see hästi välja.”

Agne-Maria: “Ema andis mulle vabaduse teha, mida tahtsin. Tundub uskumatu, et 15aastaselt reisisin hääletades ja olin ilma telefonita kuskil teises Eesti otsas. Hiljem, kui probleemid tekkisid, hakkas ta kahtlema, kas on ikka vabadust andes õigesti teinud. Mulle, vabadusega harjunule aga siis enam mingid piirangud ei sobinud, see põhjustas tülisid. Ärritasid ka hukkamõistvad noomimised, sest emal puudus informatsioon.

Kriitiline suhtumine emasse on paratamatu. Vanemaid me valida ei saa, nad jäävad meile alati. Viis, kuidas nad meid kasvatanud on, ja meie suhtumine neisse, teevad meist selle, kelleks saame.”

ABITU EMA

“Psühhiaater ütles, et mul on kõikvõimsa lapse sündroom,” tõdeb 55aastane arhitekt Irmeli. “Sest minu kultuuritöötajast ema oli a l a t i haige. Või siis tööga koormatud. Olin põhikoolist peale kodutööde tegija, pesumasinaga Riga oma ja peagi kogu pere pesu pesija, ise hästi uhke selle üle. No ja alkoholiga liialdas ta tegelikult ka. Üsna pikka aega arvasin, et see on loomeinimeste puhul normaalne. Alles neljakümnendates hakkasin joomisest tulenevatele probleemidele vastu...

Lapsena võtsin asju, nagu need on. Üliõpilasena avastasin, et teiste emad hoolitsevad hoopis rohkem. Mu ema oli erakordselt osav teisi inimesi oma tahtmise nimel tööle rakendama. Enamasti tuli see ju kasuks nii koduedenduses või tema loomingulisele tööle kaasaelamises, aga kahjuks ei õpetanud see mulle, et mulgi on oma elu ja oma asjad. Töises elus olin kaua hirmus ettevõtlik, kui oli vaja kedagi aidata või mingit missiooni läbi viia. See teiste passimine on aga mulle karuteene teinud, sest alati ei olda toetusega ülearu rahul.

Oma vanema poja kasvatamisel olin küllalt karm, ometi palju leebem, kui minuga oldi. Noorema puhul laskusin teise äärmusse, kippusin liialt hellitama. Mingitpidi olen päris kindla ja tasakaalus kodu loomisega läbi kukkunud. Tujutsemist, mis artistide puhul ehk aktsepteeritav, olen küll vältida püüdnud.

Kriitiline suhtumine oma vanematesse tuleb mingis eas läbi teha. Vigu tegemata pole võimalik lapsevanem olla, parem on neid võtta sellisena, nagu nad on. Oluline on, et laps julgeks siiski ühel hetkel ennast suveräänsena tunda. Hoolitseva vanemaga on see lihtsam kui sellega, keda imetled tema sarmi ja loomevõimekuse pärast.”

KURISTIKUST KRAAVIKS

“Püüan igati mitte oma emaga sarnaneda, nii olemuselt kui ka kasvatusmeetodite poolest,” on 51aastane finantsist Tiina veendunud. “Kas või tema lõputu jutuvada, mida lapsena õhtul uinudes köögist kuulsin, ja hommikul ärgates polnud see justkui katkenudki. Olen kindlasti selle tõttu introvert! Isegi nüüd, kui kohtume kellegagi, kes pöördub minu poole küsimusega töö vm kohta, on ema see, kes vastab enne, kui mina jõuan suudki lahti teha. Ja ma pole üldse aeglane inimene, vastupidi! Tema on kordi kiirem, ka ettepoole rühkivas kõnnakus. Ehk on alateadlik soov mitte sarnaneda teinud minu sammud väga mõõdetuks.

Väldin ema kommet anda asjadele, inimestele ja olukordadele hinnanguid, suure häälega ja enamasti mustvalges värviskaalas. Loodan, et olen tänu sellele parem, neutraalsem ja sallivam inimene. Aga samas on mul seetõttu väga raske oma hinnanguid esitada. Ei liigu minu keel ütlema, et midagi on väga hea või väga halb!

Ema suhtumine on teismeeas teinud hirmsasti haiget. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma sellest hoolin. Eks küpsemisega tuleb ka tarkus ja arusaam, et maailmas on rohkem värve kui must ja valge. Mõndagi, mis oli tol ajal tavaline ka teistes peredes, näiteks kehaline karistamine, ei kujuta ma oma tütre kasvatuses ette. Oi seda ema põlastust – poiss-sõbra juures ööbimine oli hooramine. Poiss-sõber ise “vana sokk”, kes muud ei tahtnud, kui mu pükstesse pääseda. Mis sest, et ma sama sokuga hiljem abiellusin... Oma tütrele ei ütle ma kunagi samu asju. Samas arvan, et minu käitumine on mõjutatud rohkem tänapäevast ja mitte otseselt iga hinna eest ema vigade vältimisest.

Konflikt emarolli ja iseseisva, mõtleva, tundva ja omaenese vajadustega naise vahel jääb alati püsima. Mõnd pahakspanemist olen seetõttu ka ümber hinnanud. Näiteks seda, kui ta pidas tähtsamaks sõbrannadega kohtuma minna ja mina noore emana samal ajal lapsehoidjat vajasin. Nüüd samade rollide vahel sipeldes saan temast paremini aru. Sean vahel oma lapsed tagaplaanile – ka sõbrannasuhted on tähtsad. Tunnen heameelt, et elu on mind voolinud ja isegi haigetsaamine vorminud. Ema oma elukogemuste ja tolle aja tõekspidamiste juures tegi, mida oskas ja suutis. Nii nagu mina emana seda nüüd teen. Kas aeg parandab ema ütlemistest põhjustatud haavad, mis kui Mariaani sügavik ookeani põhjas haigutab? Ehk polnudki see sügavik, vaid hoopis väike kraav? Kui sedagi.”