Lühike ja priske, suure tagumikuga, väga sale, tšello, õbluke - 16 naist räägivad avameelselt oma kehast

 (1)
Lühike ja priske, suure tagumikuga, väga sale, tšello, õbluke - 16 naist räägivad avameelselt oma kehast
Pexels.com

Kui sa oma keha eest ei hoolitse, kus sa siis elama hakkad, küsib vanasõna. Uurisime igas vanuses naistelt, kas nad oma “eluaset” armastavad.

Marie, 24, “pirn”

Olen oma kehaga üsna rahul. Muidugi võiks puusamõõt väiksem olla, enamik teksasid ei passi ja tihti pean ostma suurema numbri, et tagumik sisse mahuks. Kuid samas on see olnud üks osa minust juba ammusest ajast. Suuremat rinda soovin siis, kui on näha, et mõni kleit istuks rinnakale paremini. Teisalt tuleb näha positiivset külge – ma ei pea trennis kandma spetsiaalset, toetavat rinnahoidjat.
Üks mu sõber, kes oli põdenud anoreksiat, rääkis mulle, kuidas ta sai tuge minu hoiakust mitte hoolida kalorite arvestamisest. Et tänu minu tervislikule suhtumisele toitu ja treenimisse tundis ta end turvaliselt, võis olla tema ise. Selle olen endale meelde jätnud – ole normaalne ja endaga rahul! Keha ei määra isiksust, vaid see, kes sa seesmiselt oled.

Marta, 23, “õbluke”

Mulle meeldib mu peegelpilt. Olen kõhn, väga heleda nahaga ja traditsiooniliselt ilus, nii et pole põhjust muretseda. Kuulen tihti kommentaare “oi, sa oled nii kõhn!” või “oi, sa oled nii valge!” – millele ei oskagi vastata, sest ei saa täpselt aru, kas need on mõeldud komplimendina või šokeeritud väljapurskena. Viimastel aastatel olen hakanud rohkem trenni tegema, nii välimuse kui ka enesetunde jaoks, ka saledana tahaks rohkem trimmis olla.

Seotud lood:

Eliise, 31, “igapidi paras”

Keskkooli lõpus põdesin väga oma väikeseid arme täis õlgu. Ema oli küll keelanud, et ärgu ma teismeea vinne nokkigu, aga küüned jäid nagu vägisi taha... Tundsin, et ei saa midagi avaramat kanda, sest olen inetu. Elasin selle mõttega aastaid, kui kord avastasin, et armikesed on pleekinud, kadunud. Võrreldes sõbrannadega olen kõige lühem ja paksem. Mis mu välimuses puudu jääb, kompenseerin valju ja lõbusa jutuga. Mind oodatakse alati kampa, sest teen kõigil tuju heaks. Aga osalt on see lihtsalt enesekaitse: parem kuulake mind, ärge vaadake! Tean, et mul on kena näolapp, ja kinnitan seda endale peegli ees, kui tunnen, et võiksin olla kõhnem – ja seda tunnen sagedamini, kui teistel aimata lasen.

Maria, 33, “normaalkaalus pikk”

Loe veel

Partneri imetlus ja austus naise keha vastu on see, mis naise särama ja õitsema paneb. Kriitika aga võib mõjuda laastavalt. Kehaga rahulolek käib mul periooditi. Kord olen rahul, kord mitte. Oleneb, kuidas trenni teen ja toitun. Kõige ebameeldivamad on tselluliit ja venitusarmid. Kuid mida lähemale iseendani olen jõundnud, seda enam mõistan, et tegelikult ei mängi need rolli, vaid on paljudel naistel täiesti loomulikud. Keha on ju armas kodu, tänu millele üldse kogeda elu siin maa peal.

Sofie, 45, “tšello”

Keha on püha, toidan teda ökopuhta toidu, heade mõtete, tunnete ja suhetega. Pai kehale! Kuueaastasena mind tantsuringis lavale ei lubatud – liiga paks. Kui 70 kg kaalusin, ütles kolleeg, et olen nagu Karlsson. Nojah, mul olidki siis traksidega püksid... Aga on öeldud ka, et sööb šokolaadi, kuid paksuks ei lähe!

Olen õppinud oma keha armastama – ilusad õlad, käed, rinnad, talje, aga siiski pisut paks pepu ja kintsud. Lepitust olen leidnud terviktaimetoidust. Kehale on hea, kui õhtu- ja hommikusöögi vahele jätta viisteist tundi söögipausi, nii et selleks, et kell 9 hommikusööki nautida, söön õhtul viimati kell 18. Hommikul on kõht lame ja keha kerge. Mõne aasta eest armununa olin 60kilone ja oma parimas vormis. Tean, et olen armastatud ja tahetud just sellisena, nagu olen.

Püüan iga päev kehale liikumist anda: Argentina tango, vaba tants, jõusaal, hommikuti shindoga kombineeritud jooga, paar korda nädalas metsas jalutamine. Ja seks ikka ka!

Katja, 43, “pisike ümar õun”

Ma enamasti ei küsi, kas olen oma kehaga rahul või mitte. Nagu ma ei küsi ka, kas olen rahul hingamisega. Teisalt pole ma end kunagi eriti ilusaks pidanud. Kuna olin väiksena niru tervisega, rõhutas ema tihti, et mina ei ole see tüdruk, kes lihtsalt mehele saab. Ilmselt need olid ta oma hirmud, aga lugesin sealt välja, et ju ma siis pole ilus. Pärast ema surma fotosid sorteerides avastasin, et olen tegelikult lapsena ja noorena olnud väga ilus! Natuke nukker on saada sellest aru 40selt, samas tore ka. Mingid jooned on ju siiani ikka samad. Kui need olid ilusad kunagi, on need ilusad ka nüüd. See avastus on andnud mulle juurde mingi sisemise sära.

Kristel, 46, “rubenslik graatsia”

Ma ei pea ennast paksuks, ehkki kaalunumbri järgi ilmselt olen. Mu kehavormid on proportsioonis. Siiski olen alati unistanud, et kaaluksin kümme kilo vähem. On olnud aegu, kui asi läks istuva töö, stressi ja õhtuste söömistega käest. Siis ei tahtnudki ennast peeglist vaadata, vaatepilt oli kole ja riidepoest ostsin lihtsalt midagi, mis selga läks. Nüüd, kui kaal suure pingutusega alla on tulnud, pole kurtmiseks enam nii väga põhjust. Tõesti, olen oma keha isegi armastama hakanud. Mulle meeldib vaadata saledaid naisi, nad on kaunid ja riided istuvad hästi, kuid seksikaks pean – ilmselt oma eksmehe eeskujul – pigem vormikamaid naisi. Nii et meeldin endale alasti rohkemgi kui riietes.

Anne, 45, “ei õun ega pirn”

Olen suurema osa elust olnud oma peegelpildiga rahul. Ent kui kunagi Eesti teise otsa ülikooli läksin, hakkasin suures vabanemisjoovastuses liialdama kõigega, söömine kaasa arvatud. Kosusin korralikult, kuigi väga hull asi ilmselt polnud. Kui hakkasin alla võtma, liialdasin ka sellega, jõudes nälgimiseni. Olin ebanormaalselt kõhn. Mäletan, kuidas istusin õhtul kell kuus, kõhus loksumas tee ja pool võileiba, ning unistasin hommikueinest. Lõpuks enam ei jaksanud ja siis tulid söömisorgiad. Rabelesin sellest olukorrast siiski välja ja sellest ajast saadik on mu keha mind hästi teeninud, ka kahe lapse sünd ei ole teda kuigi palju muutnud.

Õnnela, 59, “täissale”

Nooruses põdesin oma kõhnukese rinnapartii, hiljem vägisi ettekerkiva kõhukese pärast. Üleminekueas vedas keha oma probleemidega veelgi alt. Abielulahutus kiskus enesehinnangut alla ja ega teismeliste tütarde sarkasm mu figuuri suhtes asja paremaks teinud. Siis ühel päeval lappasin vanade piltide albumit, kust vaatas vastu tõeline beib – armsake, särav, modellimõõtu, blond. Korraga tuli teadmine, et see olengi mina! Tüdruk, kes oma noore ilusa keha andis mehe ja tulevaste laste ilmaletuleku jaoks... Et mu keha on ausalt välja teeninud ainult hea suhtumise. Et võin olla vaid uhke nii keha kui ka vaimu vastupidamise eest. See valgustushetk saadab mind siiani, aidates leppida kõigega, mis tuleb – mida polegi vaja karta.

Tiiu, 50, “tõeline kondiklibu”

Mul on enamiku elust olnud puudu nii lihastest, rasvast kui ka kehakumerustest. Olen olnud tõeline kondiklibu, ilma et ma ise sinna midagi parata oleks saanud, ja mulle ei häbenetud seda ka öelda – issand, kui kõhn sa oled! Selge, et olen vahel tahtnud kaunimaid sääri ja suuremaid rindu, aga enamasti olen tundnud end oma saledas kehas hästi. Liiatigi leidsin endale sellise mehe, kes ütles, et olen kõige ilusam ja kõige parem. Eriti rahul olen oma kehaga olnud alates 40ndatest, kui hakkasin trennis käima. Nii on siiamaani.

Mari, 51, “Naine suure N-ga”

Oma kehaga olen alati rahul olnud, sest see on mul ainuke, suhteliselt viisakate proportsioonidega ja enam-vähem töökorras. Mida ühelt kehalt veel tahta. Olen üsna suurt kasvu ja kui kaal on tõusnud, on mulle ka paks öeldud. Südamesse võtsin seda võib-olla kolmandas klassis, aga praegu üritan tervislikult toituda – liha ja juurviljad – ning mõõdukalt liikuda. Aeg-ajalt tuleb vanust meelde tuletada, kui keha ei jõua enam ööune arvel tööd teha. Kaalunumbri järgi võiksin paarkümmend kilo kergem olla, aga peeglist vaatab vastu endaga üsna rahulolev naine, mida aasta edasi, seda enam! Sellised teemad nagu “kilod-spordiklubid-dieet-Botox-kunstkulmud-võltsripsmed” on täiesti teiseplaanilised. Mul pole enam kosmeetikakottigi!

Silvi, 61, “vanuse kohta heas vormis”

Kolm-neli kilo tahaksin ehk vähem kaaluda, aga pelgan, et siis lähen näost kortsu. Oma peegelpildiga olen praegu üsna rahul, erinevalt ammusest noorusest. Just hiljuti tuvastasin ühe tantsutrupi neiuga vesteldes, et kaalusin sama pikkuse juures keskkooli lõpul sama palju nagu tema praegu – aga issand, kuidas ma oma keha pärast põdesin! Pärast sünnitamist kaalusin kümmekond kilo vähem kui enne lapseootele jäämist – olin lausa kondibukett. Kuid mu abikaasa tõi mulle ikkagi veel kõhnemaid naisi eeskujuks. Eks see tegi haiget. Väärtustama hakkasin oma keha ja välimust aastaid hiljem – ja nagu sageli juhtub, tänu ühele mehele, kes armastas mind just sellisena, nagu olin. Alles siis hakkasin uskuma seda, mida paljud mulle ütlesid – et olen ilus naine.

Rita, 61, “väga sale”

Mu keha on jäänud vanusest hoolimata nooruslikuks. Selle tingib saledus, väikesed, kuid mitte langenud rinnad, ja pehme nahk. Näol võiks kortse olla vähem, see on saleduse “palk”, liiati kui on miimikarohke iseloom. Sisendan endale, et suheldes ja naeratades ei ole kortsudel tähtsust. Apelsinikoortest reitel pole pääsu, “kui naine, su nõrkus on nisutooted”, sestap kannan rannas mini-hõlmikseelikut.

Olen püüelnud alati natuke priskuse poole, nagu vanatädid nooruses soovitasid – söö rohkem vahukoort, siis on põsed ümaramad! Kuid tulemusteta. Kui kaal langeb, muutuvad ka rinnad väiksemaks. Enim ongi haavanud see, et hinnatakse rinnakust. Kuid kui palju on supernäitlejaid, kes suure partiiga ei hiilga, ometi on suurel ekraanil!

Loreida, 65, “lühike ja priske”

Mulle ei meeldi ennast peeglist vaadata ega pildile jääda. Liiati veel end televiisorist näha, kui olen sinna oma ameti tõttu sattunud. Juba lapsest saati olen sellist tähelepanu vältinud, kuigi olen ilusate suurte silmadega, rinnakas sirge rühiga naine. Selle eest olen ka meestelt komplimente saanud: “Kui sirge seljaga sa minema läksid!” Tööl öeldakse: “Räägi sina selle hulluga, sa tuled nii sirge seljaga...”. Proportsioonid on mul head, kõhnem võiks ju olla, et püsiks suuruses 40. Kui riided ei istu, võtab tuju ära. Viimased viis aastat leian, et olen täitsa tipp-topp. Minu vanuses tunduks epakas keha pärast põdeda, rohkem tuleb mõelda tervisest, enesega rahulolust ja heast tujust.

Heidi, 69, “ülekaaluline”

Oma 97kilosesse kehasse suhtun ma armastusega. Ega keegi pole midagi halvasti öelnud, oma tütar vahel teeb märkusi. Mis ma ikka ta peale solvun. Lepin oma haigustega, mis on hormonaalse süsteemi segi löönud. Kaal, mis kunagi oli 70 kilo kandis, hakkas tõusma tosin aastat tagasi. Üks arst soovitas süüa puuvilju, teise haigusega oli see vastunäidustatud... Ma ei ole oma keha peale solvunud, kui ta mind järjekordse haigushooga alt veab. Püüan taga sõber olla, keskkohtki on olemas! Ega riideid nii palju polegi vaja. Suurem on probleem jalanõudega – varbakondid hakkasid juba noores eas muret tegema.

Pirjo, 70, “suure taguotsaga”

Mu vaim on endiselt noor, aga keha kulumise vastu ei saa. Õnneks on olemas riided! Nendega meeldin endale rohkem, paljaid põlvi ja käsivarsi ei taha igal pool näidata. Lühema kleidi alla panen tihedad sukad või Capri püksid. Mulle meeldib, et mul on sale talje, mida paljudel minu eas ei ole säilinud. Noorena seisin põlved longus, siis hüüti mind totsakaks... Balatoni järve ääres ütles ungarlasest giid: “Sul on ilus keha, kui sa võimleks, oleks sul parem rüht.” Hakkasin juba siis käima aeroobikas, viimased kümme aastat käin rühmvõimlemises ja pea iga päev jõusaalis. Liikumine on ilu pant!

Hilisemas eas on mehed öelnud, et olen tõeline leedi, et kõik minuvanused on juba longus, aga mina olen sirge. Mõni on kiitnud seksikat taguotsa. Rahu tuleb siis, kui näed, kui palju oleneb endast, kuidas liigud, magad, toitud. Ka keha käest ära laskmine on enda kätes.

Tekst ilmus Eesti Naises 2017. aasta juunis

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare