Lugeja kirjutab: läksin saluudi pärast sõpradega tülli

Kolisime paar aastat tagasi ja rõõmsa boonusena avastasime esimesel vana-aastaõhtul, et uue korteri akendest avaneb südaööl võimas vaatemäng – kogu linnas lastavad saluudid on meie koduakendes nii uhkelt näha! Olime väga rõõmsad, lõime klaase kokku ja soovisime üksteisele head uut aastat, taustaks ilutulestik. Tõesti ei saanud pilku ära, taevasse ilmusid muudkui uued ja uued efektsed kujundid.

Järgmisel aastal tahtsin ka sõpradega seda säravat vaatepilti jagada. Kutsusin nad meile külla, aga tulevärgist ei rääkinud midagi. Mõtlesin, et hoian üllatuseks. Kui siis kesköö paiku hakkasid kostma esimesed paugutamised, oli sõpradest abielupaar hoopis ehmunud! Kutsusin nad akna alla saluuti nautima, aga nemad teatasid, et ei suuda küll vaadata, kuidas tuhandeid eurosid lastakse kosmosesse ainult selleks, et taevas oleks mõneks sekundiks värviline. Selle asemel, et kasutada seda raha vähihaigete raviks või kodutute heaks. Või vaesed loomad – kuidas nad seda paugutamist kardavad, nad jäävad ju lausa haigeks. Nende oma koer jookseb alati siis ulgudes toast tuppa ja peidab ennast diivani alla. Nad lugesid üles ka kõik juhused, kus ilutulestiku rakett süütas kellegi rõdu põlema või kuidas üks mees jahipüssist saluuti lastes kaotas paar sõrme. See paugutamine meenutabki neile tulistamist ja kahurituld...

Kõigi peotuju oli rikutud, sõbrad tellisid takso ja sõitsid koju. Tundsin ennast halvasti, sest tahtsin ju enda meelest rõõmu teha, aga selle asemel šokeerisin sõpru. Samas on minu enda jaoks saluut ikka midagi maagilist ja pidulikku, kavatseme seda ka edaspidi imetleda. Kodutute ja raskelt haigete meelest on ilmselt seegi ülekohtune, et inimesed käivad kallitel päikesereisidel või söövad restoranides, kus arved kolme nulliga. Ka kontserdipiletite hinnad võivad olla ulmelised jne, jne. Inimesed kulutavad palju hetkerõõmudele ja elamustele.