Paraku on ka meil mehega Facebooki tõttu päris palju riide. Üks suuremaid tülisid oli siis, kui mees nägi, et võtsin sõbraks oma kunagise kallima. Minu jaoks oli see lugu juba kümme aastat tagasi läbi, aga tema kahtlustas jumal teab mida. Päris tihti küsib ta, miks ma vastan oma meessoost sõprade kommentaaridele pikemalt kui ühe sõnaga... Või miks ma laigin vahel ta sõprade postitusi, kui näen, et tema ei ole seda teinud...


Ise olen tundnud armukadedust, kui mõni naine jagab ta fotodele südameid. Kord, kui tal oli konto lahti jäänud, ei saanud ma kiusatusele vastu panna ja vaatasin ta vestlusi – parem, kui poleks seda teinud! Päris palju oli selles stiilis vestlusi, et tere, kuidas läheb, tore oli sind täna näha. Ilmselt tõesti lihtsalt süütu viisakus, nagu ta hiljem ütles, aga mina suutsin juba teab mida ette kujutada ja pidimegi vaat et lahku minema! Paar korda oleme vihahoos üksteist ka sõbralistist ära kustutanud ja siis jälle mõne päeva pärast tagasi kutsunud. Ise küll täiskasvanud inimesed, aga kõik see tundub nagu lasteaed!