Mida sa tunned?

“Et viimastel aastatel olen elult õppinud leppimist. Elan hetkes ja püüan sellesse panna kogu oma hinge. Ma ei mõtle pikalt ette, mis saama hakkab.”

Ka tema vanemad läksid lahku. Ja tagantjärele saab Lenna, toona teismeline, neist aru. “Mulle tundub, et paljud paarid on koos harjumusest. Et parem olla koos, sest see on mugavam ja kindlam – eriti läheb nii siis, kui peres on lapsed.

See pole terve mõtlemine, sest lapsed tajuvad väga hästi, kui kodus on midagi valesti ja nende vanemad pole õnnelikud. Sa ei saa kogu aeg teeselda, et kõik saab korda. Jah, otsuse tegemine, et suhe ei tööta, on esialgu hirmus, aga kui otsus on tehtud, siis edasi ei tohi karta – tuleb endale kindlaks jääda. Eesti naised on väga iseseisvad ja saavad kõigega hakkama.

Aga armastust? Seda sa ei oota?

Lenna silmad naeravad. Küll need ajakirjanikud on alles…

“Ütleme nii, et ma ei otsi seda. Teda. Kui ta tuleb, siis ta tuleb.”

Seda ju ikka tead, milline ta võiks olla?

“Ma pole niimoodi mõelnud. Aga kui sa sedasi küsid… Ühe asja võid küll kirja panna. Ta võiks mind elu lõpuni naerma ajada. Seda ma tahaks küll.”

Täismahus lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta jaanuarinumbris