Leelo Tungal ja Kirke Kangro: elu on loomine

Oma esimeses luulekogus “Kummaliselt kiivitajad kurtsid”  kahtles Leelo Tungal, kas ta leiab kunagi üles oma laulu. Aeg tegi tõeks hoopis teise rea samast luuletusest – tema laule teavad täna tõepoolest kõik. 

“Esimese raamatu puhul sain ikka peksa ka,” meenutab Leelo Tungal. “Uno Laht pani mulle niisuguse pitseri peale oma arvustusega, et tuli tunne: ma ei kõlba sinna klanni, luuletajate hulka. “Kummaliselt kiivitajad kurtsid” ilmus noorte autorite kassetis 1965. aastal, miskipärast ma teda ärritasin... Eks need luuletused olid lapsemeelsed, loodusluule puhtalt, 15–16aastaselt kirjutatud – raamat läks trükki, kui õppisin 11. klassis. Sama luulekogu kohta kirjutas Linnar Priimägi hiljem, et sealt on ju kõik ära viisistatud peale impressumi... Aga toona küsisin isalt, kas ta mulle oma jahipüssi ei laenaks, ma läheks laseks Uno Lahe maha! Sõbrad lõmpsisid, et julgeolekumeest juba jahipüssiga ei võta...”

Kas nüüd, internetiajastul, oleme halbade kommentaaride suhtes juba immuunsed?
“Uku Masing oli Betty Alverile öelnud, et enda kohta käivaid arvustusi ei tohi kunagi lugeda. Sel on tõetera sees. Sõnal on vägi ning hea ja halva sõna vahel on suur vahe.”

Loe lugu Eesti Naise augustinumbrist!