Möödunud suvel, pärast seda, kui Lea oli esinenud seminaril (“mõtlesin, et jutustan viis tundi, aga nii palju jäi veel rääkimata!”) ja kontserdil, tuli tema juurde üks naine, pisarad silmis: “Kui õudne, kui sa oleksidki ära surnud!” – “Selles ei ole midagi õudset,” vastas Lea teda kallistades. “Ma oleksin varsti mõnda järgmisesse kehasse tagasi tulnud ja oma asja edasi teinud.” Naine aga hakkas lahinal nutma: “Siis ei oleks ma tundnud  s e d a  tunnet, mida täna kontserdil!” Selliseid sõnu kuuleb Lea viimasel ajal palju. Nagu näiteks:
“Lugesin sinu raamatut ja olen nii vapustatud, et ihu sisemiselt lausa väriseb!” 
“Soovin, et kuuleksime jälle teie laule, mille sõnad tungivad läbi naha ja karvade, sisemuse sügavaima sopini ja annavad jõudu elada!”  
“Te ikkagi inspireerite inimesi, pelgalt sellega, et olemas olete!” Nii palju kiidusõnu kui nüüd pole Lea saanud kunagi varem. Muidugi pole varem ka nii lihtne olnud kellelegi kirja saata. Ja neid kirju tuleb sadu.