Kellele on kõige raskem esineda?

Ma olen viisteist aastat esinenud ja ikka on enne esinemist närv sees. Eelmise aasta muusikapäeval oli kolm kontserti – koolis, üksikjalaväe pataljonis, firmas. Sõdurid olid nii tõsised ja distsiplineeritud, algul oli väike sumin ja siis saabus käskluse peale vaikus. Ei teadnud, kas tohib nalja teha või mitte.

Teinekord kuulavad esinejat tõsised ja keskendunud näod, aga pärast kontserti keegi tuleb ja ütleb, et oi kui ilus, mulle väga meeldis. Eks seda võinuks ju ka kuidagi välja näidata! Kui esined ja keegi publikus paneb näiteks käe suu peale, siis tundub, et mis nüüd? Samas ei saa muusik ka liiga palju publiku pärast muretseda ja õnneks enamasti on publikus vähemalt paar päikeselise näoga kuulajat.

Täispikka kaanelugu Helin-Mari Arderist loe septembrikuu Eesti Naisest!