Lahutada või vireleda?

Näib loomulik ja vältimatu, et kooselust kaob aastatega särts. Kas peaks üritama romantilisi tundeid ja tugevaid emotsioone partneriga iga hinna eest taaskogeda ka siis, kui argielu sisse murrab?

"Esmalt võiks igaüks enda sees vastata küsimusele, miks elavad inimesed paarikaupa koos?" soovitab psühholoog ja psühhoterapeut Kaire Valgeväli. "Kas seepärast, et nii on alati olnud? Seaduste pärast? Seksiga on lihtsam? Või finantsilistel kaalutlustel? Miks ei elata siis juba kolmekesi või suuremaski kommuunis? Laste hoidmise poolest ja rahaliselt oleks ju veelgi lihtsam... ja seksi mõttes ka. Kas armukadedus ja omanditunne ei lase? Ei halda nii palju suhteid ära?"

Milles seisneb tänapäevainimeste kooselu mõte?
Kaire: Mõtteka argumendina tulevad meelde vaid eneseareng, koostöö ja vastastikune ärgitamine edasiliikumiseks. Koostöö eelkõige – on toredam teha asju sünergias kui üksinda. On hea, kui keegi toetab, kui on mõlemapoolne soov anda ja saada.

Miks elatakse tihti koos vaid vormiliselt?
Pigem vireletakse oma aja äraelanud kooselus sisemiste segaduste kui väliste kohustuste pärast. Sisemised hirmud-takistused võivad olla: kes mind tahab, kui ma temast lahku lähen? Mida ema, vanaema ja ühiskond ütleb, kui ma oma kaasa ja/või lapsed maha jätan? Olen ma ebaõnnestuja, kui ei saa suhet toimima? Kui see inimene, kellega ma elan, on vale, kas saan siis kindel olla, et järgmine on õige? Kas mu kooselu ongi üldse halb või kujutan seda vaid ette? Äkki ma olen ebastabiilne inimene? Vahest ma polegi kooseluks loodud? Aga ehk aitab see kooselu mul ennast õigeks treenida, kasvatab minust inimese?
Kõik need salajased mõtted ringlevad me sees ja enamasti neid partneriga ei jagata – hirmust, et kui too teada saab, on ka kooselu läbi.