Lahkus Jossif Kobzon – 80aastane estraaditäht, Donetski Rahvavabariigi aukonsul ja Transnistria aukodanik

 (43)
Lahkus Jossif Kobzon – 80aastane estraaditäht, Donetski Rahvavabariigi aukonsul ja Transnistria aukodanik
11 septembril 2017 võõrustas president Putin Jossif Kobzoni koos abikaasaga laulja 80. sünnipäeval. Foto: Venemaa presidendi pressiteenistus

Ka möödunud aastavahetusel Venemaa telekanaleid vaadates võis traditsiooniliste pidupäevakontsertide ülekannetes näha ikka ka Jossif Kobzoni, kes on vene nõukogude estraadi viimaseid elus olevaid suurkujusid, „monument juba eluajal“, nagu irvhambad on teda nimetanud. Eelmise aasta septembris tähistas loendamatu hulga Nõukogude ja Venemaa aunimetuste ning ordenitega autasustatud Kobzon 80. sünnipäeva. Täna tuli teade tema surmast.

Jumal on Jossif Kobzonile andnud hea hääle ja loomupärase musikaalsuse, aga üks karjerist ja pugeja ja mölakas on ta teiste kirjelduse järgi olnud kogu elu. Komsomoliaastatel oli Kobzon see, kes trügis esinema küll komsomoli löökehitustele, küll kõikvõimalikele propagandaüritustele.
Kuid ta tõestas, et ühelt poolt poliitiline teadlikkus, vankumatu ustavus kommunistlikule parteile ja suurele kodumaale ning teiselt poolt populaarne repertuaar tähendasid seda, et nii rahvas saalis kui ka vastutavad seltsimehed kabinettides vaatasid kõik hea pilguga laulja Jossif Kobzonile.

Jossif Kobzon sündis 11. septembril 1937 juudi rahvusest David ja Isa Kobzoni peres Tšassiv Jaris, Donetski oblastis.

Seotud lood:

Enne Suurt Isamaasõda, nagu venelased nimetavad enamasti teist maailmasõda, kolis Kobzonide perekond NSV Liidu poolt äsjavallutatud Lvivi. Seal saadi olla lühikest aega, sest algas suur sõda. Isa läks poliittöötajana sõjaväkke, ema koos kolme lapse, invaliidist venna ja vanaemaga evakueeriti Usbekistani. Pere jäi elama Taškendi lähedal asuvasse linnakesse Jangijul. 1943. aastal sai Kobzoni isa põrutada, teda raviti pikalt laatsaretis ja lõpuks tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks. Isa David enam perekonna juurde tagasi ei pöördunudki, leidis endale uue naise ja kolis Moskvasse.

Foto Wikipedia

Loe veel

Jossif Kobzoni pahameelt oma isa suhtes ja armastust emasse võib näha ka hilisematest intervjuudest, kus ta pidevalt räägib oma emast ja rõhutab tema olulisust kujunemisel ning üldse elus. „Minu ema Ida Issajevna, oma aja laps, oli sajaprotsendiline kommunist. No mida te tahate, kui tal oli parteipilet number kaks, number ühe sai ju Leonid Brežnev“.“ Kõlab uskumatult, aga sedasi olevat ta ajakirjanduse andmetel öelnud. Igal juhul kasvas Jossifist samuti sajaprotsendiline nõukokogude inimene. Kusjuures igal ajal on ta osanud õigeid lauluskõlavaid truualamlikke poliitilisi hoiakuid väljendada.
Pärast sõja lõppu abiellus ema alampolkovnik Moissei Rappoportiga, Jossif sai endale kaks kasuvenda. Kui palju aastaid hiljem ajakiri Ogonjok küsitles tuntud vene mehi suhetest nende isadega, siis Jossif Kobzon rääkis just Rappoportist kui oma isast ja aina kiitis. Nii olevat ta teda kutsunudki: „otets“, „batja“. Pärisisale ei andestanud Jossif pere jätmist lõpuni. Isa David töötas Moskvas insenerina, oli tagasihoidlik, kõhetu ja viisakas mees. Temast rääkis aastaid hiljem Jossif Kobzoni esimene naine Veronika Kruglova.

Kolm on püha number

Oma esimese seadusliku abikaasa Veronika Kruglovaga tutvus Jossif veel noore auahne lauljana, kes alles pürgis tippu. „Ma tutvusin Jossif Davidovitšiga 1963 või 1964 mingil kontserdil Leningradis. Kobzon jälgis mu esinemist kulisside tagant ja soovis pärast minuga tutvuda. Kui laulja ei meeldinud ta mulle alguses üldse. Polnud ta eriti plastiline ega artistlik. Laulis samamoodi kui paljud teised. Seisis laval nagu puuslik, justkui oleks arssinapuu alla neelanud. Nüüdseks on temast saanud suurepärane laulja ja ta esitab laule palju paremini kui nooruses.“

Praeguseks juba palju aastaid USAs elanud Kruglova oli 1960 – 1970ndatel aastatel N Liidus suur staar. Juba mitu head aastat tagasi antud intervjuus Ekspress Gazetale räägib ta päris avameelselt oma suhtest ja abielust Jossif Kobzoniga. „Kahjuks midagi head, mis oleks selle inimesega seotud, ma meenutada ei suuda. Koos olime me umbes kolm aastat. Kogu selle kooselu ajalugu koosneb banaalsetest stseenidest - kolisime kokku, andsime allkirjad, abiellusime, läksime tülli ja lahku, saime jälle kokku. Abielu Kobzoniga mõjus mulle väga hävitavalt, lagunesin moraalselt. Nagu öeldakse, käisin nii elus kui loomingus alla.“

Loomulikult ei ole see mingi üllatus, et pärast õnnetut suhet mõlemad osapooled mäletavad vaid seda, mis mõru ja valus. Kobzoni järgmine abikaasa oli Ljudmilla Gurtšenko, selleks ajaks esimese järgu filmitäht. Abielu kestis jälle kolm aastat ja eaka Gurtšenko kokkuvõte sellest tema jaoks juba kaugeks jäänud abielust oli ühene. „Meie abielu oli kõige suurem viga mu elus,“ rääkis Gurtšenko hiljem. Nelikümmend aastat vältisid endised abikaasad teineteist ega rääkinud omavahel sõnagi.
Kobzon on asjaga nõustunud, see olevat ainuke naine tema elus olnud, kes ta nii endast välja viis, et ta tõstis naise vastu käe. Samas kandvat Kobzon kogu aeg parukat, sest naine oli talle ühe tüli käigus triikrauaga vastu pead löönud ja kohutav arm on tänaseni alles ning vajab varjamist. Hea kuulujutt, kuigi vaevalt tõene. Igal juhul vähemalt Gurtšenko pidas pärast Kobzoni pikema vahe enne järgmist pulma.

Inimestel tuleb elus ette igasugu veidraid tundeid ja suhteid, aga Kobzoni kahe esimese abikaasa puhul jääb ikkagi mulje, et auahnel, aga oma edus ikkagi ebakindlal Kobzonil oli vaja kõrvale kuulsat naist. Kruglova oligi omas ajas suur staar, iseasi, kui palju teda tänapäeval mäletatakse. Gurtšenko saavutas juba 1956. aastal linastunud filmiga „Karnevaliöö“ sellise populaarsuse, ta oli esimese, noorukese näitlejana tehtud rollis ennast igaveseks N Liidu filmiajalukku jäädvustanud.
Kobzon aga leidis lõpuks endale naise, kellega abiellus 1971 ja kes on jäänud temaga tänaseni. Nelli Kobzoni tõeline eesnimi on Ninel. Ta ise on seda seletanud, et kui tema vanemad tahtsid talle nimeks panna Nelli, siis kohalik perekonnaseisuameti töötaja olevat öelnud, et sellist nime pole registrites ja pangu parem näiteks Ninel. Tema tublidest nõukogude kodanikest vanemad panidki, sest kui lugeda „Ninel“ tagurpidi, siis oli see nõukogude ajal tõeliselt vinge eesnimi. Proua Kobzon on siiski jäänud truuks oma esialgselt plaanitud nimele Nelli.

Tema oli ka esimene minia, kelle Jossif Kobzoni ema heaks kiitis. Esimesed kaks olid muti arvates laval kekutavad lehtsabad, kes tema toredale pojale kuidagi ei sobinud. „Ema oli minu jaoks mu jumal, mu religioon, mu usk,“ on laulja hiljem öelnud.

Kobzonidel on kaks last, poeg Andrei (1974) ja tütar Natalja (1976). Pojast sai muusik, mängis mitmes populaarses bändis, siis asutas kõigepealt ühe muusikaklubi, aga seejärel siirdus restoraniärisse. Olevat praegu tegev põhiliselt kinnisvara alal.

Tütar Natalja Kobzon on ajakirjanik ja omal ajal tuntud vene moekunstniku Valentin Abramovitš Judaškini pressiesindaja, abiellus aga Austraalia kodkondse jurist Juri Rappopordiga ja neil on neli last. Pere elab põhiliselt Inglismaal, aga tütar peab ka Moskva südalinnas luksuslikku korterit.
Tänaseks on Jossif Kobzon seitsmekordne vanaisa.

Kaevurite ööbik

Kuid pöördugem tagasi sinna, kus väikesest poisist trööstitus kaevanduskeskkonnas sai ikkagi silmapaistev laulja.
1944. aastal pöördus Kobzonide perekond tagasi Ukrainasse, kõigepealt Slavjanskisse, seejärel teise Ida-Ukraina linna Kramatorskisse, kus väike Jossif hakkas õppima esimeses klassis. Pärast ema abiellumist mindi edasi elama Dnipropetrovskisse. Kõik tänapäeval Ukraina uudiseid jälgivale inimesele tuttavad nimed.

Pärast seda, kui noormees lõpetas edukalt kaheksa klassi, jätkas ta õpinguid Dnipropetrovski mäetehnikumis. Nagu mõned teisedki populaarsed nõukogudeaegsed lauljad ja näitlejad, avastati ka Kobzoni kõlav bariton ja musikaalsus isetegevuslaval. Just seal, kaevurite tehnikumis, jäi ta silma, aga pigem kõrva, asjatundjatele. Kusjuures ta ise kinnitab, et esimesed diplomid oblasti ja seejärel vabariigi taidlusfestivalidel sai ta juba kooliajal. Olevat kümneaastasena võitnud esimese Ukraina konkursi ja saadetud preemiaks Moskvasse.

Samas on loomulik, et ta läks pärast kooli õppima mäendustehnikumi, sest Ida-Ukraina oli ja on suur kaevanduste ja rasketööstuse kant. Kaevurid teenisid nõukogude ajal hästi, kuid töö oli raske ja tervistkahjustav, vähesed kaevurid elasid kaua. Ropule tööle lisandus ainuke hinnatud lõõgastumisvahend – ohjeldamatu viinajoomine. Jossif Kobzon, ehk tänu oma juudi juurtele, pole kunagi alkoholiga liialdanud.

Pärast mäeinstituudi lõppu 1956 pühendus ta põhjalikult laulmisele ja võeti juba kolm aastat hiljem lauljana tööle üleliidulisse raadiosse. Ta on muidugi olnud ideoloogiliselt alati õigetel seisukohtadel, aga tema populaarsuse tagasid ka hea hääl ja loomupärane musikaalsus ning kui ta ise on öelnud, et tema repertuaaris on olnud ümmarguselt 1500 laulu, siis sinna sisse mahub hulgaliselt lüürilisi hingevõdistajaid. Ei torma soliidses eas vene prouad, pisar silmanurgas, lava äärde Jossifile niisama lillesülemeid tooma. 1960ndate keskpaigaks oli ta üle Nõukogude Liidu juba tuntud laulja. 1973 lõpetas ta juba tehtud-tuntud lauljana ka Moskva Gnessini-nimelise muusikapedagoogika instituudi.

Tasub ehk veel ära märkida, et kuna Kobzon on bariton nagu Georg Otski, siis tema repertuaari on jõudnud nii mõnigi laul, mida eestlased mäletavad Otsa repertuaarist. Näiteks „Elu, armastan sind“. Loomulikult esitab Kobzon neid laule vene keeles.
Jossifi õde Jelena töötas aastaid muusikaõpetaja ja klaverisaatjana, seega tegemist tõeliste perekondlike muusikageenidega.

Väsimatult populaarne

Õhtuleht kirjutab 2007. aasta juulis Tallinnas just toimunud Jossif Kobzoni kontserdist: „Neljatunnise kontserdi ajal kõlasid laulud Venemaast ja sõjast, vene rahvalaulud, juudi, mustlas- ja itaallaste laulud. Ei puudunud ka kuulsad sõjahitid "Žuravli" ja "Denj pobedõ". Kui algas aga laul sõnadega, mis tõlkes kõlab umbes nii: "austame surnute mälestust, sõdureid ja neid kangelaslikke aastaid", tõusis rahvas saalis püsti. Maestrot toetasid laval Venemaa Siseministeeriumi Sisevägede Akadeemiline Laulu- ja Tantsuansambel ning Moskva Akadeemiline Kammerkoor Vladimir Minini juhatusel, kokku üle 200 inimese.“

Kontserdi ajal pühendas laulja eraldi laulu nii Venemaa suursaadikule Nikolai Uspenskile, Tallinna linnapea Edgar Savisaarele kui ka Anne Veskile.“ Nagu te isegi aru saate, Venemaa Siseministeeriumi Sisevägede Akadeemiline Laulu- ja Tantsuansambel juhusliku estraadiartisti selja taga ei laula. See peab olema truudest truum ja kõrvuni oma. Omal olevat nõukogude siseministeerium oma esimese aasta preemia kultuuri eest andnud just Jossif Kobzonile.
Mees seisabki keset lava, liikumatult nagu monument, ainult silmad pilguvad mõnikord ja suu liigub. Vana kooli mehena laulab Kobzon otse mikrofoni, tema live´is ei pea kahtlema. Ühel pool selja taga sõjakas mundrites meestekoor, teisel pool suur orkester. Kogu kontserdi jooksul ei tee laulja ühtegi liigset liigutust, aeg-ajalt pühib taskurätikuga higi. Ei mingit šoud, kõik nagu viiskümmend aastat tagasi. Kobzon esindab kõike seda head, mida noored inimesed said nõukogude korra viljastavates tingimustes nautida. Nüüd on need noored enamalt jaolt vanad ja paljud ka pettunud. Kuid Kobzoni laulud toovad nooruse ja selle vana hea Nõukogude Liidu jälle vähemalt üheks õhtuks tagasi. Mitte laulud, vaid hümnid kõigele kaduvale või paljude jaoks juba kadunule. Jossif Kobzon laulab, ei tantsi ega vehkle. Mitte mingeid napis riietuses tütarlapsi, ei mingeid moodsaid trikke. Kõik on vanamoodsalt nõukogulikult soliidne.

Legendaarne parukakandja

Spetsiifilist parukat, ainult talle isikupärast peakatet, on Jossif Kobzon kandnud umbes 35. eluaastast peale. Miks ja kuidas, selles osas on vene ajakirjandus kõikvõimalikke seletusi täis. Mis neist õige, mis vale, seda ei tea keegi peale Kobzoni enda, aga ta ise ei taha sugugi teemast pajatada. Tema armastatud ema, Ida Isaakovna, ütles küll ühes intervjuus, et kuna noor Jossif ei tahtnud mütsi kanda, siis külmetas oma pea paljapäi 40 miinuskraadise ilmaga ära. Seoses Gurtšenkoga on käibel teine versioon, aga selge see, et omapärasest parukast on saanud üks Kobzoni sümboleid. Ju siis oma juustega on olukord napp.

Jumal on Jossif Kobzonile andnud hea hääle ja loomupärase musikaalsuse, aga üks karjerist ja pugeja ja mölakas on ta teiste kirjelduse järgi olnud kogu elu. Komsomoliaastatel oli Kobzon see, kes trügis esinema küll komsomoli löökehitustele, küll kõikvõimalikele propagandaüritustele.
Kuid ta tõestas, et ühelt poolt poliitiline teadlikkus, vankumatu ustavus partile ja suurele kodumaale ja teiselt poolt populaarne repertuaar tähendasid seda, et nii rahvas saalis kui ka vastutavad seltsimehed kabinettides vaatasid kõik hea pilguga laulja Jossif Kobzonile. Järsku hakati teda saatma N Liidu esindajana sõbralike riikide laulufestivalidele, sealt tuli ta tagasi ikka mõne diplomiga.

Kuid pika elus jooksul on ka hiilgava ninaga ja kõiki poliitilisi tuuli õhust tundev tubli võimuteener Jossif Kobzon paar korda armetult libisenud. Esiteks 1983. aastal esines ta eriti pidulikul nõukogude sõprusühingute rahvusvahelisel vastuvõtul ja esitas seal iisraeli ühe uuema märgilise tähendusega rahvalaulu Hava Nagila. 16 saalis olnud araabia delegatsiooni tõusid püsti ja lahkusid. Ilge rahvusvaheline skandaal, sest araablased olid nõukogude sõbrad ja Iisrael üks vaenulik sionistlik agressor. Kobzon kutsuti välja lausa NLKP keskkomiteesse, sõimati nägu täis ja umbes aastake laulja parukat Kesktelevisioonis näha polnud. Siis vajus lugu uute ja hullemata varju, kommunist 1971. aastast Jossif Kobzon võis jälle rinna kummi ajada ning patriootiliste lugudega taas ekraanile ilmuda.
Järgmised libastumised tulid aga juba segastel 1990. aastatel.

Tubli vene imperialist

Alates 28. novembrist 2014 on Jossif Kobzon Donetski Rahvavabariigi aukonsul Venemaal. Donetskis asub ka Kobzoni ausammas, kui seda pole sõjategevuse käigus purukss pommitatud.
Ka eesti uudistekülgedelt on läbi käinud, et Läti ei lubanud riiki kolme Jurmala festivalil esinema pidanud vene artisti: Oleg Gazmanovit, Alla Perfilovat lavanimega Valeria ja Jossif Kobzoni. Põhjuseks toodi nende avalik ja hoogne toetus Krimmi poolsaare liidendamisele Venemaaga. Eks venelaste mahitatud sõda Ida-Ukrainas ole neid vastuolusid ja poolevõtmisi veelgi süvendanud.
Pärast seda, kui Ukraina teatas, et Jossif Kobzon enam Ukrainasse sissesõiduluba ei saa, läks ta sihilikult Donetskisse ja Luhanskisse esinema. Kõigele krooniks valiti laulja sellise kummalise Moldova küljest äranapsatud koosluse nagu Transnistria aukodanikuks.

Kobzon 2015. aasta mais Donetskis. Foto Andrew Butko/Wikipedia

1995. aastal keelati Kobzoni sissesõit USAsse, sest teda kahtlustati sidemetes Vene organiseeritud kuritegevusega. Kui juba kuulsale juudi päritolu lauljale pole hoolimata mitmetest katsetest tänaseni USA viisat antud, siis ilmselt oli kõik õige: Kobzon oli seotud Vene allilmaga, ehk ka juba USAsse imbunud vene maffiaga. 1980ndate aastate lõpul sukeldus Kobzon ärisse. Temast sai kaubandusfirma "Ассоциация" asepresident. Firmaga oli aga seotud ka Otari Kvantrišvili, keda isegi vene ajakirjanikud nimetasid Moskva maffia ristiisaks. Pärast Otari tapmist jätkusid Kobzoni kahtlased sidemed organiseeritud kuritegevuse bossidega. Äri narkootikumide ja relvadega oli vene maffiale eriti tulutoov ja nende varifirmades, kes sellega usinalt tegelesid, istus juhatustes ka mitmel korral Jossif Kobzon. Tema oli oma poiss kõigile, kes Venemaal viimase poole sajandi jooksul esimest viiulit mänginud, alates Leonid Brežnevist kuni Vladimir Putinini välja. Eks ta siis sõbrustas vahepeal ka ristiisadega. Suurte muudatuste ajal oli vene ärimees tavaliselt seotud kõrilõikajatega või vastupidi. Raske oli vahet teha, aga Kobzon pingutas kahtlaste sõpradega üle. 1996. aastal arreteeriti ta koguni Iisraelis Tel Avivi lennujaamas. Alles pärast Vene saatkonna ning kõrgete poliitikute sekkumist ja skandaali lasti laulja jälle vabadusse. Seega olid kahtlused Kobzoni maffiasidemetest jõudnud ka Iisraeli uurimisorganitesse.

Niisugune Jossif Kobzoni ausammas kõrgub Donetskis. Foto Wikipedia

Muidu läheb tal elus hästi: Vene riigiduumasse kuulub ta 1999. aastast. Vist ei pea täpsustama, et Ühtse Venemaa liikmena, kultuurikomisjoni aseesimees.

Kobzoni eakaaslane (küll 5 aastat noorem) Lev Leštšenko, samuti nõukogude estraadilaulu patriootiliste traditsioonide veendunud kandja, moraalselt kindel ja poliitiliselt ustav, kelle laul „Võidupäev“ (День Побе́ды) hoiab 1975. aastast 9. mai ametliku hiti staatust, on natuke pehmemat joont hoidnud. Tema võib minna rahulikult Saksamaale ennast ravima või USA venekeelsele kogukonnale armsat nostalgiat esitama. Kobzon on isegi omasuguste hulgas väga äärmuslik.
25. mail 2016 anti Kobzonile pidulikult Donbassi kodakondsus. Kuna Venemaa Riigiduuma liige ametlikult topeltkodakondsust ei tohi omada, siis on see rohkem selline positiivne aunimetus. Euroopa Liitu ja USAsse Kobzoni ei lubata.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare