Lahkus Georg Otsa väimees Vello
6. veebruaril lahkus meie hulgast Vello Malken, Georg Otsa tütre Ülle abikaasa. Vello Malken saadeti viimasele teekonnale 13. veebruaril Tartu krematooriumist.
Vello Malken oli mundrikandja. Pidulikel sündmustel, vahel ka argipäeval, meeldis talle kanda sõjaväevormi. Vello Malkeni hääles oli väge, mis täidab elu sel moel, nagu suudavad seda fanaatikud ja elukunstnikud. Mõnus inimene, ütlevad need, kes teda teadsid ja tundsid. Vello oli kogu aeg siin ja seal ja tal oli alati kiire. Nagu Figaro. Vello oli omainimene mitmes Eesti lehe- ja ajakirjatoimetuses.
"Eelmisel päeval käis veel basseinis ujumas, järgmisel päeval lihtsalt kukkus maha ja..." rääkis leinas abikaasa Ülle. Süda järelikult. Vello tegi ju kõike suure südamega. Tal olid alati ka käepärast selgitused elu kõigi asjade kohta. Tal oli terav sulg ja täpne silm märkamaks teisi enda kõrval. Oma abikaasa Üllega kohtus ta esimest korda teaduste akadeemia majas.
Pärast filmi "Georg" vaatamist oli Asta Otsa kuju ja osatäitmise üle palju vastandlikke arvamusi. Mõned arvasid, et elutruu, mõned arvasid, et Astast on tehtud joodik. "Mulle tundub, et Asta osatäitja Anastasia Matvejeva, on Astaga sarnane, pikad juuksed ja suured silmad," ütles Ülle abikaasa Vello siis.
"See on filmi toredasti pandud, et mina olen vanem ja vend noorem, kuigi vend Ülo oli minust ligi neli aastat vanem," mainis Ülle siis leebelt ühte apsu. Aga Vello leidis ka sellele episoodile oma loogilise positiivse seletuse: "Ülo oli lapsena haige ja kaua ratastoolis. Ülle sõidutas teda kogu aeg ja küllap siis jäi mulje, nagu oleks õde vanem."
Ülle arvates jäi filmist kõlama isa sügav bariton, ainult et seda laulmist oli tema jaoks filmis kahjuks vähe.
Jutud ja kirjutised Geord Otsast tundusid Vello Malkenile sageli rohkem seltskonnajutu tasemel. "Georg Ots teenis kaks aastat Eesti sõjaväes ja mul on selle kohta ka dokumendid."
Ta kavatses avaldada Georg Otsa elu ühed paremad peatükid ehk tema noorpõlve loo. "Seda aega on vähe puudutatud," leidis maksimalist Malken.
"Otsast sai ju mereväeohvitser... Punaarmee veeres 1940. aastal üle Eesti piiri ja tõmbas tema sõjaväelisele karjäärile kriipsu peale, laevastik saadeti laiali ja tema jäi reservohvitseriks. Nii et Otsast peaks ilmuma veel üks raamat, mis ei oleks sovjeti sordiini all.“
Malken ei olnud rahul ka sellega, et Otsa-nimelises muusikakoolis jäi Otsa toast mulje, nagu oleks Georg jõudnud parnassile kolmanda abikaasaga abielludes. "Sellega on raske nõustuda, kuna juba 1960. aastal sai Ots NSV Liidu rahvakunstnikuks. Ka ei soostunud sellega meie hulgast lahkunud Georgi poeg Ülo Ots, kes nimetas seda tuba Ilona Otsa parnassisaaliks. Stendid algavad küll lapsepõlve, õpingute ja Prantsuse lütseumi lõpetamisega, kuid puudub abikaasa Margoti foto ja fotod tervelt 21aastat kestnud huvitavast elust Astaga. Puuduvad ka Ülle, Ülo, Hendriku ja Jüri pildid."
Georg ja Asta Ots Ülle ja Üloga.
Malken töötas kogu aeg kirjutuslaua taga ja jõudis raamatu peaaegu avaldamiseks valmis...
Vello Malken oskas pea igast asjast teha omaette piduliku sündmuse. Näiteks lasi ta teha Otsa mälestusmedali. Georgi õde Maret toetas teda sel puhul moraalselt. Suguvõsast said Malkenilt medali ainult kolm veresugulast: õde Maret Purde, Asta tütar Ülle ja Ilona tütar Marianne. Perekonna medali said ka filmi peaosatäitjad. "Matvejeva oli tõeliselt õnnelik ja liigutatud, kui Vello pärast esilinastust talle Lillepaviljonis medali üle andis," meenutas Ülle. "Ütles, et te olete nii helded ja lahked. Mina andsin medali Mati Põldrele." Marko Matvere sai medali hiljem kevadel Maret Purde käest seoses muusikalis laulmisega. Filmi lavastaja Simm sai ka medali.
Kui igaühte meist ehib meie iseloom, moodustaksid Georg Ots, tütar Ülle ja ta abikaasa Vello Malken omamoodi nagu mõttelise kolmnurga koos oma sisemise väe, avatuse, vaoshoituse ja üksildusega.
Ülle ja Vello elasid linnast kaugel. Nüüd on ta üksinda maal, aga ütleb, et elu peab edasi minema. "Kuhu mul minna, siin maal on nii ilus valge lumi..." ütleb Ülle talle omasel romantilisel viisil.
