Kustas Kikerpuu käis kodus ainult seadeid ning laulutekste kirjutamas, söömas ja magamas, pereelu jaoks aega eriti ei jäänud

Lugu ilmus ajakirjas Elu Lood 2015. aasta kevadel

Kustas Kikerpuu oli ETV muusikatoimetaja, pillimees ja helilooja, kelle kontos on umbes 200 levilaulu, aga kes oleks tahtnud pühenduda džässile. Selleks sündis ta aga valel ajal valesse kohta. Ja elas oma elu, nagu paljud teisedki saatusekaaslased, parimal võimalikul moel.

Eesti omaaegset, kõigi aegade populaarseimat meelelahutussaadet „Horoskoop”, on viimasel ajal meenutatud palju, muuhulgas ka Vikerraadio sarjas „Korraks vaid”.  „Horoskoop” on igati väärt seda, et pühkida temalt peaaegu poole sajandi tolm ja lasta sel särada endises hiilguses. Sest see polnud lihtsalt üks lauluvõistlus, mis naelutas ekraanide ette kõik eestlased sünnist surmani, vaid see muutis meie maailmapilti ja ellusuhtumist. „Horoskoop” lõikas nõukogude aja pooleks – aeg enne seda ja aeg pärast seda.

„Horoskoopi” poleks olnud Kikerpuuta

„Horoskoobi” meenutamine polegi nii lihtne, sest too mälestusväärne saade läks otse eetrisse ja pildiliselt on alles vaid üks või kaks laulu, mis häda sunnil filmilindile üles võeti. Lindistatud laulud on õnneks suures osas alles. Ka kolmest  põhitegijast on tänaseks jäänud vaid mälestus. Esimesena kõndis 1991. aastal üle vikerkaare saatejuht Andres Vihalem, toimetaja Kustas Kikerpuu järgnes talle  2008. ja viimasena lahkus sellest triost möödunud aastal saate  režissöör Elmo Lööve.

Ent kui üldse „Horoskoobist” rääkida, siis kõige tähtsam isik on kahtlemata Kikerpuu. Tema oli see, kes tegi kogu sisulise töö: valis välja laulud, mille oli enamasti näpanud Soome, aga ka teistest välisraadiojaamadest, kirjutas neile eestikeelsed sõnad ja tegi ansambliseaded, valis välja lauljad, kellele need laulud tema meelest kõige paremini sobisid, mängis ise saateansamblis kaasa ja muidugi lõi saate jaoks ka päris uusi laule. Neile kirjutas ta tavaliselt ise nii muusika kui ka sõnad. Ainult harvadel kordadel on teksti autor keegi teine, nagu näiteks laulul „See kaunis maa”, mida laulis Jaak Joala ja mille sõnad on kirjutanud Heldur Karmo.

Juba sellestki loetelust on näha, et Kikerpuu oli fantastiliselt töökas. Kolleeg Andres Vihalem on kunagi öelnud, et Kikerpuu oli üks salapärane mees, kellest keegi ei tea õieti midagi. Ta  oli tagasihoidlik, hoidus tagaplaanile ja polnud ka ülearu jutukas. Ja mis kõige peamine, tal polnud aega Kungla kohvikus filosofeerimas käia, nagu mitmed teised seda tegid. Tema tegi lihtsalt oma tööd. Ja nii juhtuski, et „Horoskoop” on kuni viimase ajani seostunud vaid Vihalemaga, sest tema oli kõneisik ja tema oli pildil. Aga  kui poleks olnud kogu seda materjali, mille Kikerpuu kokku ajas, poleks olnud ka seda saadet.

Muusikuelu algas kuueteistkümneselt

Kustas Kikerpuu sündis televisoonimaja naabruses ja veetis oma noorpõlve sealsamas lähedal Kadriorus Vilmsi tänaval. Nagu tema hilisem kolleeg Andres Vihalemgi, kellega nad käisid ka ühes koolis, tollases Tallinna 2 keskkoolis, mis nüüd kannab jälle Tallinna Reaalkooli nime.

Kikerpuu sündis musikaalsesse perekonda: tema ema Miralda oli konservatooriumiharidusega muusikaõpetaja ja dirigent ning tema isa Paul, kes leiba teenis küll maisemate ametitega, oli õppinud viiulit. Kodus oli neil Schröderi klaver, millel tulevane helilooja oma esimesed klimberdused tegi ja mille abiga ta ka oma muusikuteekonda alustas. Kui Kikerpuu oli kuueteistaastane ja õppis üheksandas klassis, kutsuti ta, just oma klaverimänguoskuse tõttu, mängima esimesse  ansamblisse. Sellesse „punti” kuulus trompet, klarnet, saksofon, trummid ja klaver, mida siis Kikerpuu mängiski. Mõne aja pärast leiti ka kontrabassimängija ning ansambliga liitus Andres Vihalem tromboonil. Oli biitlite-eelne aeg ning kitarrid polnud veel moodi tulnud. Ja Kikerpuu ütles veel oma elu lõpu eel, et hindas kõige kõrgemalt just neid ansambleid, kus olid esindatud ka puhkpillid. Kuigi Kustas Kikerpuu polnud otseselt tolle kooliansambli asutaja, kujunes ikkagi nii, et tema seda juhatas ja ka sobivad seaded tegi.

Pärast keskkooli sattus ta kohe „Punane Tähe” nimelise trükikoja ansamblisse, mis aasta pärast kolis ümber tehase „Norma” alluvusse. Selle pundiga jäi ta seotuks järgmiseks viieks-kuueks aastaks. Paljudega, kellega Kikerpuu „Norma” ansamblis alustas, tegi ta koostööd ka hiljem. Näiteks Anne Velli ja Tõnu Sal-Saller, Toomas ja Tõnis Kõrvits, Toomas Jõesaar. Selle ansambliga sai ta tuntuks. „Norma” ansambli kõrvalt õnnestus tal lõpetada Tallinna muusikakooli koorijuhtimisosakond ning alustada sama eriala õppimist konservatooriumis. See viimane jäi lõpetamata, praktiline elu nõudis oma. Aga nagu Kikerpuu oma mälestustes kinnitab, ei olnud sellest midagi. Mitte keegi ei tundnud huvi tema haridusttõendava dokumendi vastu.

Tagasihoidlik algus ETV-s

Eesti Televisioon on demokraatlik asutus, või vähemalt on seda olnud. Haruharva kui keegi sai kohe toimetaja või režissööri ametikoha, tavaliselt  tuli alustada madalamalt. Nii juhtus see ka Kustas Kikerpuuga. Kaaspillimehe  ja ETV muusikasaadete režissööri Eino Tandre vahendusel pakuti Kikerpuule 1965. aasta sügisel tööd režissööri assistendina. Assistent on see, kes puldil nuppe vajutades ja kange tõmmates saate tegelikult eetrisse annab. Tubli assistendina hakkas ta peagi kontserte eetrisse andma üksipäini, ilma režisööri toeta. Aga kuna ta muusika tegemiseta elu ette ei kujutanud ja pillimehi istus telemajas temast nii paremal kui ka vasakul, siis pani ta peagi kokku TV ansambli, kus mängisid muusikasaadete režissöörid Elmo Lööve (kontrabass) ja Eino Tandre (trummid), raadiomaja helirežissöör Tiit Varts (klarnet, saksofon) ja loomulikult Kikerpuu ise (klaver, kitarr). Alustati Artur Rinne saateansamblina ja see oli suure asja väike algus.

Täpselt kahe aasta pärast viidi Kikerpuu üle meelelahutussaadete toimetaja kohale. Ja veel napi aasta pärast läks käima „Horoskoop”. Idee varastas Kustas Kikerpuu Soome raadiost, kus sel ajal käis saade „Puhelinlista” (telefoninimekiri). Igal laupäeval anti eetrisse kümme populaarset lööklaulu, mis seati telefonihääletuse alusel pingeritta. Kaks viimast kukkusid välja ja asendati uutega. Kikerpuule oli selge, et kümme laulu igas saates käib neile selgelt üle jõu, aga viiega võiks proovida. ETV ülemuskonnale läks asi peale ja saatebrigaadi määrati režissöör Elmo Lööve, assistent Toomas Lassman ja saate abi Peeter Peetsalu. Puudu oli veel saatejuht, kelleks Lööve pakkus Andres Vihalema ja Vihalem mõtles välja ka saate nime „Horoskoop”, et oleks justkui ennustusvõistlus või nii. Ja siis läks lahti töö, kus polnud hool ega hoobil vahet. Olgu siia toodud väike nimekiri lauludest, mille Kikerpuu mõnest välisraadiost lindistas, maha kirjutas ja millele eetikeelsed sõnad kirjutas: Neil Sedaka "Suudluse ma saan", Les Reedi "Mul meeles veel", H. Hermani "Kannikesed emale", Agneta Fältskogi "Sulle kõik nüüd ütlen", Mario Panzeri "Väike neiu" ja "Lõppenud on päevad", R. Germani "Korraks vaid". Lisaks sellele pidi ta leidma aega ka täiesti uute laulude kirjutamiseks.

 „Kuna ta oli tihti nii muusika kui ka teksti autor, siis oli tulemus enamasti väga õnnestunud ja suupärane. Minu jaoks kirjutatud „Tantsulaul” ehk „Kasatšok” osutus väga populaarseks,”  meenutab  Heidy Tamme. „Olen seda esitanud erinevates riikides üle kogu maailma väga suure eduga ja laulan seda tänaseni.” Heidy Tammele kirjutas Kikerpuu veel teisegi populaarseks saanud laulu „Meie kaks”.

Kuna Kikerpuu oli enamasti tõsise, isegi tõreda moega, ja perfektsionist, siis ei olnud koostöö temaga alati kerge. Els Himma, keda „Horoskoobi” viimastel hooaegadel saates enam ei nähtud, arvab, et see võis juhtuda sellepärast, et ta keeldus ühte Kikerpuu laulu laulmast, mis oli tema meelest juba liiga lihtsake. Samas võib aru saada ka toimetajast, kel oli saadete ettevalmistamisega kogu aeg tuli takus.

Kikerpuu kui lüürik

Valter Ojakäär on Kikerpuud võrrelnud Raimond Valgrega, sest ka tema lauludel olid ilmekad meloodiad, ja nagu Valgregi, kirjutas ta neile ise sõnad. Muide, Kikerpuu on varustanud sõnadega ka Raimond Valgre loo „Mul meeles veel”.

Ta  ei pidanud ennast mingiks luuletajaks, ometigi on tema tekstid tähelepanuväärselt lüürilised. Olgu selle näiteks laulu „Pihlapuu” sõnad.

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu
ja suve kuldses kuues mängib tuul
ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel
on kureparved kaugel teel

On pisut seletamatu, miks Kikerpuu ei saanud eluajal täit tunnustust. Teame paljusid tema laule, ja teame ka nende laulude esitajaid, aga ei oska neid pahatihti autoriga seostada. „Anna mulle andeks ja küllap ka siis...”, mille laulis tuntuks Tõnis Mägi, „See rõõm on elust endast”, „Kui kustunud päikese naer...” ja „Trummitüdruk” mida laulis Jaak Joala, „Aarete saar” Helgi Sallo esituses, „Kevad tuleb, sinililled käes”  ja eelnimetatud „Pihlapuu”, mida laulis Ivo Linna, „Ootus” Meelis Seffersi  laulduna... seda nimekirja võiks jätkata. Need tunduvad juba pigem nö rahvalike lauludena. Kui nüüd leiduks keegi, kes võtaks ette ja korraldaks Kustas Kikerpuu autorikontserdi, siis võiks sellest kujuneda üks suur hittide paraad.

„Entel-tentel“

Kui „Horoskoobi” esimene hooaeg läbi sai ja saade Vihalema Moskvasse õppima suundumise tõttu ootele pandi, võttis Kikerpuu ühendust telemaja lastesaadete toimetusega, sest juba laulis iga 3-aastane, et lõppenud on päevad. Lastel võiks olla siiski pisut eakohasem repertuaar, arvas ta. Ja nii käivitati esimene laste lauluvõistlus „Ente-tentel”, mille režissöör oli Tiiu Vahi. Kikerpuu hooleks jäi, nagu ikka, repertuaari leidmine ja saateansambel, kellena rakendati taas ETV ansamblit. Üleskutsele kirjutada lastele uusi laule, reageeris kogu meie heliloojate raskekahurvägi, nagu Gustav Ernesaks, Eino Tamberg, Raimond Lätte, Arne Oit, Jaan Koha, Uno Naissoo, Boris Kõrver, kes lõid muusikat tänaseks juba laste klassikaks kujunenud Ellen Niidu, Heljo Männi, Dagmar Normeti, Ira Lemberi, Felix Kotta ja Kaarel Korseni luuletustele. Kikerpuu ise kirjutas „Entel-tentelile” vähemalt ühe laulu „Võilill” (kollased juuksed, rohekas kleidike), sõnad Ellen Niidult ning seadis lastele sobivaks mitmete rahvaste laule. Nagu näiteks tollal Jan Roosaare poolt populaarseks lauldud „Põdra maja” on prantsuse rahvalaul ja „Hanepojad” saksa rahvalaul.

Mare Bachmann, kes oli siis „Entel-tenteli” saate režissööri abi, mäletab, et Kikerpuuga oli hea rahulik saateid teha. Ta mõjus ka lastele hästi, oli üks suur kindel tugi, kellega ei saanud midagi viltu minna. Ja pole kahtlustki, et „Entel-tentel” ning sellele järgnenud „Trika-trei” täitsid oma eesmärgi – edaspidi laulsid lapsed lastelaule.

Töö neelas kogu aja

Kõiki saateid, kus Kikerpuu toimetaja, muusiku või heliloojana kaasa lõi, on raske üles lugeda. Üks kuulsamaid neist on Eesti-Soome ühissaade „Naapurivisa”, aga väga uhke oli ta ka sarja „Džässkontsert” üle, kus ta astus üles ka saatejuhina. Ja džäss oli ta elu armastus.

Ta kutsus ellu stuudiokontsertide sarja „TE-Fi”, mis lahtiseletatult oli telefilharmoonia, kus püüti avastada uusi andeid ja anda neile võimalus; siis tuli kirju „Käokava”. Vahepeal oli asutatud ka „Reklaamfilm” ning seegi pakkus Kikerpuule tööd. Koos Elmo Löövega tegi ta mitu muusikafilmi. Üks neist, „Ahvatluste tund”, mis oli täis kauneid meloodiaid,  jäi mingitel veidratel ideoloogilistel kaalutlustel aastkaümneteks riiulile seisma. Muuhulgas on ta kirjutanud muusika mängufilmile „Verekivi”.

Ja muidugi esines ta oma ansamblitega ka väljaspool televisiooni. Kikerpuu ei ole kunagi salanud, et on mänginud kõrtsides ning võtnud mitmeid tööotsi vastu pelgalt sellepärast, et võimaldada oma perele paremaid elutingimusi. Aga see ei tähendanud, et ta oleks teinud endale kuskil vähimatki allahindlust. Muusika neelas ta alla ja tegi seda täiega.

Nagu Kikerpuu oma mälestustes meenutab, oli tööd nii palju, et ta Kustas  Kui ükskord oli võimalik vähe pikemat suvepuhkust pidada,  siis märkas ta üle hulga aja, kuidas sirelid õide puhkesid ja kuulis, kuidas hommikuti käod kukkusid.

Kikerpuu oli kaks korda abielus. Esimese abielu sõlmimise ajal Kiira Koklaga oli ta mõni aasta üle kahekümne, tänapäeva mõistes abiellumiseks veel üsna noor, ja abielu kestis mõningaste tõusude ja mõõnadega paarkümmend aastat. Oma teise abikaasa, Kaisaga, tutvus ta „Reklaamfilmis”. Hetkeks, kui sai selgeks, et „ilma teineteiseta pole meie kummagi elu tühjagi väärt,” nagu on täheldanud Kikerpuu, olid nad mõlemad veel abielus. Aga nagu ütlevad klassikud, ei takista vallid, ei takista kraav... Perre sündis poeg Mart ja nad elasid õnnelikult koos kuni Kustase elupäevade lõpuni.

Esimesest abielust sündinud Paul jäi ema juurde ning kolis hiljem Soome elama.

„Reklaamiklubi”

1970-ndate algul käis ETV muusikasaadete peatoimetaja toolilt läbi terve parv värvikaid isikuid. Kõigepealt istus seal Hardi Tiidus, siis Jaan Rääts, siis Raimo Kangro, kelle vahetas välja Avo Hirvesoo, aga keegi ei jäänud pikalt paigale. Tundub, et lõpuks sai telemaja ülemistel korrustel mõõt loomingulistest persoonidest täis, ning leiti sobiv ametnikukandidaat Tallinna linna täitevkomitee kultuuriosakonnast. Luule Mikk jäi pikemalt paigale ning asus korraarmastaja naisterahvana tube koristama. Muu hulgas viskas ta välja pianiino, mida kasutas põhiliselt Kikerpuu, kui oli vaja mõne lauljaga mõnda lugu kiirkorras üle vaadata, vana suure lindimaki, millel Kikerpuu lugusid lõikas ja kokku monteeris ning lindikapi. Selle peale sai Kikerpuu mõõt täis, ta andis lahkumisavalduse, mis, pika hambaga küll, aga rahuldati. Võib-olla oleks ta lahkumise üle natuke kauem aru pidanud, aga „Reklaamfilm” oli juba olemas ning selle pealik Peedu Ojamaa võttis ta sinna hea meelega muusikajuhina palgale. Aasta oli siis 1976 ja Kikerpuu põhiline kohustus oli varustada muusikaga „Reklaamiklubi” saadet, aga ka kõike muud, millega „Reklaamfilm” tegeles. Selleks asutas Kikerpuu uue ansambli „Admiral”. Nimi pole merendusega seotud, vaid hoopis ilusa kirju liblikaga, kes on kiire ja kirev ja kelle tiivalöök mõjub kui üks korralik reklaamklipp. Ansambli ja tollal populaarsete solistidega hakati Eestis ka ringi tiirutama, tuues, eriti vabaõhukontserditel, kokku tuhandeid kuulajaid.

 

Elu tähetund

1985. aasta kevadel kutsus Peeter Saul Kikerpuu enda kõrvale Eesti Raadio estraadiorkestri dirigendiks. Selle orkestri ees puutus Kikerpuu veel kord kokku lauluvõistlusega, nimelt „Viljaveski” omaga, mis oli „Horoskoobi” kauge kaja suure orkestri saatel. Üks põhjusi, miks „Horoskoop” kunagi välja suri, oli see, et kõrgetel kohtadel olevatele Heliloojate Liidu liikmetele ei meeldinud selle saate lauluvalik. Elmo Lööve mäletamist mööda kaevati nende saate peale alailma partei keskkomiteesse, vormiliselt küll selle pärast, et saates puudusid nõukogude laulud, aga mille tegelik põhjus oli pahatihti see, et saatesse ei pääsenud nende oma lood. Glavlit õnnestus ära petta, kui saate stsenaariumi kirjutati mingi tundmatu vene või vennalike sotsialismimaade helilooja nimi, aga kolleegidest heliloojaid mitte. See oli see, miks „Horoskoobi” järg paar aastat hiljem lahjemaks jäi ja loomuliku lõpu leidis. Tegelikult on seletamatu, miks küll Eesti oma heliloojate laulud, Kikerpuu omad sealhulgas, nõukogude laulude lahtrisse ei kuulunud? Kas paatosest jäi puudu?

See selleks, aga kui Kikerpuu suhtus kriitiliselt isegi „Horoskoobi” lauluvalikusse, siis seda enam „Viljaveski” omasse, kuhu valiti ainult Eesti autorite maateemalisi laule. Rahvas  võttis sellegi lauluvõistluse hästi vastu, kuigi hääletajaid oli terve hooaja peale kokku vähem kui mõnesse ühte „Horoskoobi” saatesse. Kikerpuu jaoks oli too aeg tähtis hoopis sellepärast, et sel ajal moodustati Eesti Raadio estraadiorkestri kõrvale bigbänd, mille juhatamist pidas Kikerpuu oma elu tähetunniks. Sest lõpuks ometi sai ta teha muusikat, mida oli eluaeg teha tahtnud. Džässirütmide saatel oli ta ju üles kasvanud.  Džässisõbrad ei unusta tema suurepärast tööd dirigendina, kui ta seisis stoilise rahu ja liigse vehklemiseta bigbändi ees, ja kõik toimis kui õlitatult.

Oma   laululoomingut ta ise eriti kõrgelt ei hinnanud, pidades seda vaid tellimustööks või hädaolukorras sündinuks, ometi viitab tema klassikuseisusele see, et laulmisõpikutesse on jõudnud ka „Pihlapuu” (7. ja 9. kl) ning laulud „Mul meenub taas” ja „Anna mulle andeks” (9. kl).

Kikerpuu elu lõpuaastad langesid  ajale, kui kultuuri eest ei jaksanud keegi õieti maksta. Tema töö estraadiorkestri juures lõppes 1993. aasta sügisel. Selleks ajaks olid lagunenud ka teised ansamblid ning uute tekkimine oli keeruline. Ainus võimalus oli asuda tööle pop- ja džässmuusika teooria õpetajana, kuigi see oli töö, mis talle väga ei meeldinud. Aga palk oli kõrgem kui seni ja mitmed tema õpilased kogusid tuntust. Samas ei jätnud ta ka väikese kibeduseta ütlemata, et tänapäeva noort popmuusikuks pürgijat haridus pigem segab. Natuke  andekust ja õnne ning kuulsus pole enam kaugel.

2006. aastal pälvis Kustas Kikerpuu kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, mis sisuliselt oli elutööpreemia, sest ta sai selle oma tegevuse eest helilooja, dirigendi ja pedagoogina ning ühtlasi põhjaliku džässharmoonia õpiku kirjutamise eest. Õpiku kirjutamine jäigi tema viimaseks muusikaalaseks panuseks.

Kustas Kikerpuu suri 2008. aastal üks päev pärast 71. sünnipäeva.