Kui naine armastas naist: kahe teistmoodi naise lood


Kui naine armastas naist: kahe teistmoodi naise lood
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Need lood inimese identiteedist ja võimalusest seda muuta on sügavalt enesesse vaatavad ja täis katsumusi, aga samas ka helged ja kõikevõitvat tulevikku avavad.

Lesbist abielunaiseks
Mereäärses korrusmajas Pärnus avab korteriukse Anne-Ly, tema selja taga tervitab abikaasa Lauri. Tütreke magab.
Armas perekondlik idüll. Nii tavaline, kuid selles peres siiski eriline, sest pereema Anne-Ly on läbi teinud totaalse muutumise. Suurema osa oma elust on ta olnud seksuaalselt orientatsioonilt teistsugune – avalikult lesbiline, elanud koos naissoost partneriga ning olnud veendunud, et see ongi tema saatus. Tema elu. Praeguseks on kõik teisiti. "Eks ta jääb mu elu osaks ikka," tunnistab naine. "Iga päev ei mõtle nendele asjadele. Ja kui, siis teistmoodi. Vahel tundub, nagu oleks see juhtunud kellegi teisega, et see nagu polnudki mina..."

Loe veel

Meheideaali puudumine
"Mismoodi kõik algas..." mõtiskleb Anne-Ly. "Kasvasin isata, polnud ka vendi ega onusid, ainult naised ümberringi. Ma ei tundnud meesterahvaid, head mehepilti polnud kusagilt võtta. Mehed olid minu meelest kõik joodikud või lihtsalt mõttetud tegelased. Mu kogemused meestega polnud kuigi meeldivad."
Varases nooruses oli Anne-Ly tulihingeline Madonna fänn ning ta on siiani veendunud, et fännaminegi lükkas teda sellele teele. "Madonna oli minu jaoks lausa eluideaal, ta tundus nii äge! Madonna rõhutas oma seksuaalsust igati ja see tegi minuga oma töö. Fännamine pole üldsegi nii ohutu, ma arvan... Olin siis kaheksandas klassis, kui kõik algas, ning muudkui ahmisin neid tõekspidamisi endasse." Toonane vaimustus läks üle, aga mõtteviis jäi.
"Mu esimene suhe oli oma naabritüdrukuga. Käisime koos pidudel, ta oli selline varaküps, riietus väljakutsuvalt, meikis... Eks ta õrritas mind ja ma läksingi kohe õnge! Hoidsime oma suhet salajas, see kestis aasta aega, olin just keskkooli lõpetamas ja imestan, et eksamid tehtud sain – nii suur oli kirg ja armastus!" Edasi tutvus Anne-Ly Tallinna ööeluga, sest kodulinnas kellegagi eriti suhelda polnud. Ka internet ei pakkunud esialgu midagi meelepärast ning järgnesid seiklused pealinna homoklubides.
Kindlat partnerit leidmata pani Anne-Ly ise kuulutuse internetti ja kohtus nii oma pikaaegse kaaslasega. "See oli mu südame igatsus kogu aeg, kui ma otsisin, katsetasin, ringi vaatasin. Olin nii õnnelik, kui me kohtusime! Sobisime hästi ning ma olin veendunud, et oleme temaga koos elu lõpuni. Ta nägi minus inimest, hoolis minust ja mu elust... Enne teda oli mu enesehinnang kohutavalt madal, mu päevi täitsid töö, alkohol ja peod. Aga tema oli kui päikesekiir, märkas mu häid omadusi, julgustas, pani mind nägema mu enda paremat mina... Kahjuks kolis ta töö tõttu Tallinna, nägime üksteist üha vähem. Olin kurb ja õnnetu.
Siis aga kohtusin kristlastega ja nad tutvustasid mulle oma maailma, kogudust. Kuna olin hakanud ka ise otsima elu suuremat mõtet, käis ühel hetkel plõks ära – sain aru, et olen tallanud viljatut rada. Mu südamesse tuli suur igatsus päris elu – abikaasa ja perekonna järele. Nägin koguduses, kui õnnelikud on naised oma laste ja meestega, ning mõistsin, et see ongi õige elu." Senini oli Anne-Ly olnud kaljukindel, et ta on teistmoodi, äge! Ta ei kartnud seda kuulutada, keegi ei mõistnud teda hukka, vastupidi – isegi imetleti.
"Iga inimene tahab ju olla eriline, mõtlesin, et teised on imelikud, kes ei saa aru, kui hea see on. Et proovige, siis mõistate!" Ta vaikib korra. "Ja kui oleksid sellised võimalused olnud nagu praegu, eks ma oleksin propageerinud ja lehvitanud lippe. Ka oma partneriga arutasime, et tahaks abielluda ja lapsi saada, et tahaks ikka KÕIKE!"
Pärast kristlaseks saamist oli Anne-Ly seitse aastat üksi. Kõige valusam aeg oli algul – endist ennast maha jätta polnud kerge. "Ma siiski kiindusin oma uue elu püüdlustesse nii tugevasti, leidsin uued sõbrad, hakkasin koguduses aktiivselt tegutsema. Tundsin iga päevaga, kuidas Jumal mu elu muudab, et mulle antakse asemele palju rohkem ja see, mis antakse, on p ä r i s. See seitse aastat oli justkui ettevalmistus ja puhastus praeguseks eluks," on naine kindel. Aktiivselt ta meest otsima ei hakanud. Lihtsalt ootas kannatlikult, usaldas Jumalat ja elu.

Seotud lood:

Taaskohtumine Lauriga
Oma tulevase abikaasaga oli Anne-Ly kokku puutunud juba varem, Madonna fänniklubi pidades. Mehe sõnul oli ta juba toona Anne-Lysse armunud. Muidugi, teades neiu teistsugust orientatsiooni, ta palju ei pingutanud, aga vaikselt lootis... Praegu on mees ütlemata õnnelik, et tal on perekond, naine ja laps.
Teineteise uuestileidmise lugu tundub saatuslik. "Kui ma juba üksi olin, meenus mulle kord, et jäin Laurile raha võlgu," jutustab Anne-Ly. "Kirjutasin talle, ta vastas kohe, küsis, kas olen vahepeal abiellunud... Kuna ka tema oli üksi, hakkasime uuesti suhtlema. Aga ega ma ei kujutanud Laurit ette oma tulevase abikaasana. Kuigi mulle meeldis, et ta ei joonud ega suitsetanud, oli tulevane mees mu kujutluses Laurist erinev. Aga ta oli väga järjekindel! Neli aastat lasin tal ennast veenda, et tema ongi see õige, ja ka minu südames kerkis tasapisi tunne, et just teda ma olengi oodanud!"
Anne-Ly on praegu väga õnnelik ja rahul. Tal on armas väike tütreke, töö tõlkijana ning ta leiab, et kõik on elus nüüd nii õigesti, kui veel olla saab. "Kui seda kõike poleks, oleksin oma eluga vist täiesti rappa läinud. Kõik oli nii suvaline, ma polnud sisimas üldse õnnelik. Väidan, et muutumine on võimalik. Inimene üksi seda ei suuda, see on võimalik koos Jumalaga, kes näitab teed ja toetab. Kes tahab, see kuuleb, kes ei taha, see ei kuule. Mina olen oma ihade kapist välja tulnud valguse kätte," naeratab Anne-Ly leebelt. "Ja olen valmis kõiki aitama, nõustama, kes on segaduses. Ma tean, mida inimene võib ses olukorras tunda."
Küsin lõpetuseks veel ühe kiusava küsimuse: "Kas mehega on parem elada kui naisega?" Anne-Ly vaatab mulle mõistmatult otsa ja vastab rõhutades: "L a u r i g a on tore elada! Ma ei taha ühtegi teist meest ega naist enda kõrvale, mul on Lauriga nii turvaline ja hea. Ma olen muutunud ning olen enese ja maailmaga rahul."

Eneseleidmine

Anett on rahvusvahelises ettevõttes töötav noor kaunis naine. Teda vaadates ja isegi lähemalt tundes ei aimagi, et ta on teistsugune, et talle meeldivad samast soost inimesed.
Iseenesest pole selles ju tänapäeval midagi tähelepanuväärset ning ka ühiskondlikku arvamust kujundatakse järjest enam ses suunas, et vahet pole. Seda uskumatum tundub naise praegune sügav sisemine veendumus, et tegelikult on see vale.
"Mu kõige esimene ja suurem armastus oli hoopis mehe vastu," alustab ta. "Aga keskkoolis avastasin, et mulle meeldib üks klassiõde. Olime sõbrannad. Kui kallistasime teinekord pikalt, tundsin – appikene, see on nii mõnus. Aga ma ei pannud oma peas asja kuidagi kokku. Käisin ka psühholoogi juures, kes uuris-puuris mind ja ütleski, et – jah, sa oled teistsugune, naudi seda ja tunne elust mõnu.

Mina ei olnud siiski rahul, tahtsin normaalset elu elada. Käisin poistega kohtamas, kuigi nende t e a t u d survestamine mulle ei meeldinud. Ja nad tundusid kõik kuidagi ühesugused, isegi igavad. Naised seevastu näisid huvitavamad ja mõistetavamad. Eks mõnes mõttes ongi see kergema vastupanu teed minek – naine saab ju teisest naisest alati paremini aru," tunnistab Anett. Lisaks oli tema maailmapilt tookord hästi tolerantne ja vabameelne, kõik inimesed võisid tema meelest teha mida iganes – magada, kellega tahavad, kui mõlemad pooled seda aktsepteerivad, elada koos, kui nad inimestena sobivad, ja homoseksuaalne maailm tundus talle üha põnevam.
Kuna niisama kellegagi tutvuda tundus raske ja oma soove avalikult kuulutada liiga isiklik, hakkas ta samasuguse mõtlemisega inimesi otsima internetist ja tutvuski sedakaudu oma pikaaegse partneriga. "Meil tekkis kohe hea klapp. Me jäimegi kokku, meil oli palju ühiseid sõpru, meid imetleti, aktsepteeriti, keegi polnud hukkamõistev ega paha meie vastu. Lesbiringkond tutvustas oma maailma, korraldati ühiseid üritusi, tundsin, et mulle sobivad need inimesed ja see elu."
Võidujooks iseendaga

"Aga siis sain ma tuttavaks ühe naisega, kes rääkis mulle usust ja Jumalast. Ta köitis mu tähelepanu sellega, et oli piltilus! Hakkasime koos käima mööda kirikuid, kogudusi ja koduosadusi. Ega mind see usuasi algul eriti ei puudutanud, ma polnud mingi küsimuste küsija ja vastuste otsija ega vajanud seletusi maailma kohta. Minu jaoks oli kõik OK, mulle meeldis elu, mida elasin, see oli lahe, lõbus ja pakkus naudinguid. Kuid sügaval sisimas see mind ei rahuldanud ega teinud õnnelikuks. Ja kui olin juba pikemalt suhelnud kirikuringkonnaga, tutvunud eri konfessioonidega, sain ühel ilmutuslikul hetkel südamesse mõistmise, et Jumal on reaalne ja ma ei põgene ta eest enam kuhugi. Kui see täieliku selguse moment Jeesusest Kristusest on tulnud sinu ellu, siis mitte miski ei vabanda sind enam välja." Anett tunnistab, et see muutis tema elu aluspõhjani.

"Tulla välja homoseksuaalsest suhtest ja elust on kohutavalt raske," tõdeb naine. "See läheb tõeliselt sügavuti, puudutades su kõige intiimsemat osa, sinu identiteeti! Oled ühes asjas nii sügavalt sees, nii kindel ja radikaalne, see elu on sinu jaoks ainuõige! Siis hakkad kaevama, nägema sügavale asjade taha ning mõistad, et tegelikult jooksed ainult oma himude järgi. Aga Jumala tundmine on suurem meie mõistusest, ihadest, soovidest. Kui sa sinnani jõuad, alles siis saad aru. Kui ei jõua, siis eladki oma himudes edasi, õigustad neid ja su üleastumised lämmatavad su sisemist tunnetust sedavõrd, et lõpuks muutud üha nürimaks ja nürimaks, ega ole lõppkokkuvõttes ikka õnnelik."
Anett teab hästi, millest räägib. "Ka mind pannakse kogu aeg proovile," tõdeb ta. "Just siis, kui ma olin enda meelest täielikult pöördunud, sattus mu teele üks imekaunis naine, kes sõna otseses mõttes mu võrgutas. Ta tabas kõiki mu nõrkusi ning enne kui arugi sain, olin ses suhtes sügavalt sees. See oli mu elu kõige raskem aasta... Teadsin, et teen kõike valesti, aga ma ei saanud ka lõpetada, sest ta oli minust pöörases sõltuvuses. Ähvardas enesetapuga, kui ma ta maha jätan. Ma ei julgenud riskida, loomulikult sain aru, et ta manipuleeris minuga, ta ei osanud ega suutnud teisiti. Meie suhe oli mõlemale väga raske, kuid olin kindel, et ihad ja emotsioonid lähevad alati mööda. Nii ka juhtus, pikkamööda sain tulla tagasi sellele teele, mida pean südames ainuõigeks. Ma ei kahetse samas midagi, sest sain enda kohta teada väga olulise piibelliku tõe: valva oma südant, sest sellest lähtub sinu elu!"

Seksuaalselt atraktiivse naisena tajub Anett pidevalt, kuidas suhted ja suhtlus võivad kõikuda õhkõrnal piiril ning teine pool võib avaneda sellise külje pealt, mida justkui ei ootakski. "Ka heteroseksuaalsed naised võivad aeg-ajalt piire kombata ning uskuge või mitte, seda tehakse uskumatult tihti, selleks on valmis rohkem inimesi, kui me arvata oskame," nendib naine.

"Praeguseks olen punktis, kus see läbielatud sündmus on seljataga ja kõik on hästi. Aga mul võtab siiani aega, et oma eluga järje peale saada. Jah, ma oleksin võinud ju edasi elada vanamoodi, ka ühiskond on selleks valmis. Inimkond justkui püüab humanismi, sallivust ja tolerantsi ilmutades parem olla ja meiesugustele igati vastu tulla. Aga minu meelest on ikka väga pöörane see suund, kuhu maailm praegu liigub. Homoseksuaalse inimesena saan kõigest aru, mõistan seda. Teisalt – usklikuna elades paneb Jumal su sisse teadmise õigest ja valest. Sa ei lähe enam kaasa massiga, ühiskondliku survega, usaldad Jumalat endas ja oma südame häält. See äratundmine aitab ja kompenseerib rohkem, kui arugi saame," on Anett kindel.

"Ega ma ju millestki ilma pole jäänud!" räägib Anett. "Mul on suurepärane töö, sõbrad, seiklused, mulle on nii palju asemele antud. Olen teinud oma valikud ja õnnistused mu elus on nüüd palju suuremad kui enne. Muidugi ma mõtlen vahel, miks just mulle on selline koorem pandud. Aga vaadates ümberringi – on palju hullemat, millega inimene peab elama. Ja kannatused on kõigil. Ega ihadele järele andes neid vähem ole! Vastupidi, tunnen, et käies puhta südamega, pole see enam kannatus, Jumal annab nii palju rõõmu ja rahu asemele! Ma vaatan ettepoole, tulevikku, näen suuremat pilti ja ennast selles ning tean – ma olen õigel teel!"

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2014. aasta veebruaris.