Alles pärast tütre sündi läks Leonid Brežnev õppima Dnepropetrovski metallurgiainstituuti ning astus kommunistlikkusse parteisse. Ka NLKPs tegi ta karjääri pikaldaselt, samm sammu järel. Ehk tal isegi vedas, et ei paistnud Stalini ajal millegagi silma ja läbis sõja soojadel poliitosakonna kohtadel. „Väike maa“, millest tehti Brežnevi valitsemisaja lõpus müüt ja Brežnevist tohutu sõjakangelane, oli tühine episood suures sõjas.

Galina pööraste aastate algus

1950. aastal jõudis tubli parteitöötaja Brežnev oma karjääriredelil Moldova KP I sekretäri kohale, ühe vaese väikese liiduvabariigi juhiks. Paradoksaalsel kombel algas umbes samast ajast ka tütre Galina skandaalne elu. Lapsest saati artisti elust unistanud tüdruk seilas uljalt elumerele.

21aastasena kohtus ta tsirkuseartisti Jevgeni Milajeviga, põgenes kodust ja abiellus. Terve elu meeldisid talle ilusa sportliku kehaga mehed. Isa Leonid olevat saanud esimese infarkti. Galina sai Milajeviga tütre Viktoria. Muretsev Leonid Brežnev hoidis ja poputas kõigest hoolimata nii tütart kui tütretütart elu lõpuni.

Leonid Brežnevi abi Viktor Golikov rääkis pärast peremehe surma: „Leonid Iljitši tütar lahkus kahekümne ühe aastasena (Brežnev oli äsja Moldovasse saabunud) kodunt ja läks mehele igivanale tsirkusemehele, jättis Chisinau ülikooli teise kursuse pooleli. Ta elas omaette ja rikkus kogu oma elu ära. Leonid Iljitš kannatas selle pärast kõik ülejäänud aastad. Galina käitus nii, et hoidku jumal selle eest. Aga poeg? Ta poleks nagu olnud õel mees, kuid sõbrustas viinapitsiga. Mis ministri asetäitja ta ka oli?“

1933. aastal sündinud Leonid Brežnevi poeg Juri tegi samuti isa eluajal hiilgavat karjääri. 1976. aastal sai temast N Liidu väliskaubanduse ministri asetäitja, 1981 juba NLKP keskkomitee liikmekandidaat. Pärast isa surma peksti ta 1983. aastal kõikidelt oma kohtadelt minema, aga erinevalt õest oli joomisega pidama saanud Juri nii palju tasakaalukam ja haritum, et 1986. aastal kutsuti välisministeeriumisse tagasi ja 2003. aastal määrati lausa korralik personaalpension.

Tema poeg Andrei siirdus lõpuks otsapidi poliitikasse, oli üks 2002. aastal asutatud uue kommunistliku partei asutajatest ja juht. Teine poeg Leonid on keemik, tegelnud rohkem äriga ning avaliku tähelepanu eest kõrvale hoidunud. Galina Brežneva tütrega nad väidetavalt ei suhtle. Leonid Brežnevi järeltulija olla pole tänapäeval ka Venemaal eriline uhkuseasi.

Brežnevist saab boss

Hoolimata pöörasest tütrest jätkus Leonid Iljitši parteikarjäär hoogsalt kõrgustesse. 1964. aastal kukutas NLKP juhtkond käsikäes KGB ja sõjaväe juhtkonnaga Nikita Hruštšovi N Liidu juhi kohalt ja sogasest veest püüdis NLKP keskkomitee peasekretäri koha Leonid Brežnev. Temast sai impeeriumi esimene mees, Galinast aga kroonprintsess ja tema afäärid muutusid järjest metsikumaks.

Pöörseks muutunud Galinale ei pakkunud vaikne pereelu mingit lõbu, tema tahtis pummeldada, ilusaid mehi ja säravaid briljante. Ta käis alguses koos mehega ringreisidel, aga tasapisi tüdines oma tõsimeelsest ja korralikust mehest. Järgmine afäär oli tal 15 aastat noorema algaja mustkunstniku Igor Kioga. Galina lahutas eelmise abielu ja abiellus poisiohtu Igoriga. Abielu kestis 9 päeva, sest meeleheitel isa Leonid Brežnev pani KGB rattad käima, Krimmi pagenud noorpaar nabiti kinni, Galina veeti Moskvasse, Igor Kio pass võeti ära ja kui ta selle tagasi sai, siis oli sealt välja rebitud leht, kus asus „saksi“ tempel tema abielu kohta Galina Brežnevaga. Kuni Brežnevi surmani seda fakti ei teatud, sest Kio hoidis moka maas, aga hiljem rääkis ta sellest ajakirjandusele.

Üheks Galina armukeseks peetakse ka Läti balletilegendi, noorelt surnud Maris Liepat. Mees nagu elus skulptuur, kes erinevalt paljudest teistest meesballetitantsijatest oli koguni neli korda (viimati küll ebaametlikult) abielus, kolme lapse isa, ja hurmas veel paljusid naisi.

Kuid Galina Brežneva saatuslikuks meheks, tulevikku silmas pidades, sai mustlane, ansambli „Romale“ artist Boris Burjatse. Galina seni pigem varjus olnud kirg briljantide ja vääriskivide vastu lõi eredalt leegitsema. Tal oli tänu isale võimalus riiklikest hoiukohtadest väärtuslikke ehteid (päriseks) laenata, aga ta ei suutnud ennast enam pidurdada, jaht sätendavatele kivikestele läks üle igasuguse piiri, muutudes kohati veriselt kriminaalseks. Esmajoones Burjatse oli see, kes Brežnevi tütre sidus kriminaalidega.

Kes julgeski Brežnevi tütart kuidagi takistada. Seda enam, et 1971. aastal leidub lõpuks üks mees, kes tundus ka tema kuninglikule isale sobivat. Galina abiellub siseministeeriumi süsteemi polkovniku Juri Tšurbanoviga, naisele kolmas abielu, mehele teine. Tšurbanov on jooksujalu maha jätnud eelmise naise koos kahe lapsega.

Lühikese ajaga tõuseb väimees äia sooja pilgu all alampolkovnikust kindralleitnandiks ja keskastme ministeeriumiametnikust saab N Liidu siseministri asetäitja. Oleks kuuldavasti saanud ministrikski, aga Brežnev sureb ära. Tšurbanov pannakse 1980ndatel aastatel altkäemaksude ja muude pattude eest vanglasse. KGB juhist lühikeseks surmaeelseks ajaks N Liidu juhiks saanud Juri Andropov oli kogunud nn Brežnevi klanni kohta kogu aeg vaikselt inkrimineerivaid materjale, seal ei olnud vaja isegi kelleltki midagi välja peksta või fabritseerida, kõik oli nagu peopesal.

Juba vanglas halvenenud tervis läks Tšurbanovil pärast vabanemist päris käest ära. 2005. aastal oli tal esimene insult, 2008. teine. Peale seda ta jäigi invaliidina voodisse. Ta suri 7. oktoobril 2013, aga vene avalikkusele teatati sellest alles pärast 10. oktoobril väga tagasihoidlikult peetud matuseid. Isegi ta poeg polevat matustele tulnud.

Elu lõpp mudas

Oma aja ilmselt kõige informeeritum inimene N Liidus, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee pikaaegne juht Juri Andropov, hoidis Brežnevi klannil pikalt silma peal. Kuni Leonid Iljitš elas, olid kaitsva katuse all ka tema tütar ja poeg ning nende kaaskondlased. Eriti Galina ja teda ümbritsev priiskav ning pummeldav kelmide kamp ajas pedantsel kagebiidil Andropovil närvi mustaks.

1982. aasta alguses rööviti tuntud dresseerijat ja tsirkuseprimadonnat Irina Bugrimovat. Vargad saadi kätte ja nad näitasid Boriss Burjatsele kui tellijale. Mees kutsuti ülekkulamisele, ta saabus nagu tõeline maffiapealik filmis, pikas naaritsanahkses nasukas, sõrmed kalleid sõrmuseid täis, väike sülekoerake kaenlas. Selles kasukas läkski ta pärast ülekuulamist kongi. Ei aidanud enam ka telefonikõne seni nii mõjuvõimsale Galina Brežnevale – vana Brežnev oli juba segane voodihaige, Andropov oli võimu enda kätte koondanud. Ta korraldas suurejoonelise näidisprotsessi Burjatse ja tema ning Galina Brežnevaga seotud tegelaste üle.

Kohtu alla jõudsid üleliiduline tsirkuste juht Anatoli Kolevatov ja „Jelissejevski“ esinduskaupluse direktor Juri Sokolov, enesetapu sooritas “Smolenski“ gastronoomi direktor. Need kauplused varustasid nomenklatuuri eriti defitsiitsete kaupadega ja kaubandusmaffia ajas suurejooneliste mahhinatsioonidega kokku sõna otseses mõttes miljoneid.

Nagu Leonid Brežnev 1982. aastal 10. novembril suri, nii tõmmati enda karistamatusega harjunud Galinale vesi peale. Ema Viktoria Petrovna Brežnevat keegi pärast abikaasa surma ei puutunud, pikalt haige naine suri lõpuks 1995. aastal.

Brežnevite perekonna varandust soputati põhjalikult, aga tütar Galinal õnnestub siiski säilitada 5toaline korter Moskva südames eliitmajas, suvila, auto, hulga väärtasju. See on see kapital, millest Galina järgmised tosin aastat pärast isa surma elab ja pummeldab. Ta joob pööraselt, tema juurde kogunevad lõpuks juba päris pätid, korterit vahetab ta (tütre eestvedamisel) mitu korda, ikka toa võrra väiksemaks, aga jääb eliitmajja pidama.

Tütar Viktoria räägib 2003. aastal Ekspress Gazetas ema lõpupäevadest vabaduses: „Ta helistas mulle purjuspäi iga päev ja kaebles, et joomakaaslased on teda röövinud. Ma läksin tema poole, ostsin toiduaineid ja andsin talle natuke raha. Järgmisel hommikul kordus kõik uuesti. Tema korterist avastasin ma alati mingeid bomže ja alkohoolikuid. Nad vedelesid nii köögi põrandal kui toas diivanil. Neid välja visata oli võimatu: ema asus neid kohe kaitsma ja minu peale karjuma. Kuigi ta ei mäletanud, või tõenäolisemalt ei teadnudki oma joomakaaslaste nimesid.“

Lõpuks esitati majaelanike poolt ultimaatum: kas Galinaga võetakse midagi ette või võetakse talt kohtuga korter käest. Tütar sokutas ta lõpuks psühhiaatrahaiglasse. Viktoria: „Igal juhul tean ma täpselt, et kolm aastat 1995 – 1998, mis ta veetis kliinikus, oli ema kaine ja mõistuse juures.“ Jube joomine oli muutnud õitsva naise inimvaremeks ja pärast kolmeaastast vegeteerimist suri Galina Brežneva 69aastasena 1998. aasta juunis.

Huvilistele, kes oskavad vene keelt, võiks ära märkida veel kolm venelaste tehtud seriaali, mis küll rohkem rõhuvad skandaalsusele või kriminaalsusele, aga näitavad päris ilmekalt Galina Brežnevat ja tema aega: „Galina“ 2008, „Gastronoom nr 1 süüasi“ (peaosalise prototüübiks süüdi mõistetud kauplusedirektor Juri Sokolov) 2011 ja „Briljandikütid“ (Охотники за бриллиантами) 2011. See kolmas on suurepäraste näitlejatega (Aleksei Serebrjakov, Vladimir Iljin, Jevgeni Mironov, Maria Aronova jt) põnev meelelahutus, mis paljudes episoodides ei vasta küll ajaloolisele tõele.

Parema pildi Galinast annavad aga Aleksei Pimanovi dokfilm „Galina Brežneva“ ja Leonid Mletšini dokfilm „Galina Brežneva. Paradiisist väljaajamine“.