Kolme lapse isa annab nõu, kuidas last lugema saada: Loe ise raamatuid, loe lapsele raamatuid ette, arutle temaga loetu üle

 (2)
Kolme lapse isa annab nõu, kuidas last lugema saada: Loe ise raamatuid, loe lapsele raamatuid ette, arutle temaga loetu üle
Ergo MetslaErakogu

Kuidas tänapäeva last raamatuid lugema saada, on miljoni dollari küsimus. Bibliofiil ja kolme lapse isa Ergo Metsla jagab oma kogemusi ja neid tal on. Tema on kogu elu olnud n-ö raamatuhull ning hiljuti ilmus temalt ka raamat „Kassipoeg ja patsidega tüdruk“.

Praegune teraseärimees Ergo ise õppis lugema nelja-aastaselt, kui sattus tükiks ajaks haiglavoodisse. Millega haige lapse tuju tõsta? Eks ikka talle raamatuid lugedes, kui laps ise veel ei oska. „Algul ahistasin vanaema, siis ahistasin haiglaõdesid, kuni nad lõpuks tüdinesid ja õpetasid mulle lugemise selgeks,“ naerab Ergo. „Medõed õpetasid mulle kohe kirjatähti ning minu esimene iseseisvalt läbi loetud raamat oli „Pipi Pikksukk“, mille vanaema mulle kinkis. „Pipi“ oli nii huvitav, et see sundis mind lugema õppima.“
Ergo tütar Trine Elise on13aastane, Lisa Liselle 7aastane ja poeg Jan Martin 9aastane. Nende lugema õhutamiseks on ta igasugu nippe leiutanud.

Kas su enda lapsed on ka Pipist vaimustuses olnud?
Jaa, Pipi neile meeldis. Olen tähele pannud, et kui lapsed suudavad natukenegi samastuda raamatu tegelastega või kui neil on mingi unistus või fantaasia ja raamat toidab seda unistust, siis loevad ka. Minu puhul pani „Pipis“ kaasa elama see, et oli olemas üleloomulik jõud, Pipi oli tugev, nii et suutis hobuseidki tõsta. Kivirähkil on ka taolisi jutte, kus on üleloomulikku jõudu, ja minu lastele nagu ka mulle meeldivad Kivirähki raamatud väga. Sageli lõpevad tema raamatutes peatükid nõnda, et tahad kohe järgmist lugu edasi lugeda.

Loe veel

Seotud lood:

Nii et üks nipp, kuidas kujundada lastes lugemisharjumust, on kindlasti see, et tuleb neile ette lugeda ja sokutada lugemiseks selliseid raamatuid, kus on palju põnevust?
Kindlasti peab neile ette lugema. Mina olen raamatute fänn lapsest saadik ehk vanematel endal peab olema lugemishuvi. Seetõttu jõuad ka selleni, et loed ette õigeid asju, selliseid, mis on eakohased ja huvitavad. Kui märkad, et nokivad nina või kiusavad õde-venda, siis pole õige raamat sel ajahetkel. Meie peres ei ole küll laste magama saamisega probleeme olnud. Kõik kogunesid pärast hambapesu kiiresti suurde voodisse nagu pessa ja hakkasid kuulama. Mõnda raamatut olen pidanud korduvalt ette lugema. Näiteks „Kääbikut“, „Sipsikut“, Limpa ja Lotte lugusid. Neid sai loetud nii palju, et tekst jäi pähe nii endale kui lastele. Vaatad, kuidas suud loevad kaasa ja päeval mängivad samu mänge ning vaidlevad siis, kas ikka oli nii ja kas keegi ikka ütles nõnda. Ja kui vanem tütar juba lugeda oskas, siis võttis raamatu ja luges ette, et teada saada, kellel õigus oli.
Lugema õpetamiseks oli mul üks selline nipp, et kui nad juba veerima hakkasid, siis neile tuttavat teksti lugesin spetsiaalselt valesti. „Issi, see ei ole nii!“ hüüdsid nad kohe. „Aga kuidas siis on? Näita mulle!“ Ja siis püüdsid ise seda valesti kohta lugeda.
Teine kaval nipp, mida ma kasutasin, oli see, et kui nad olid näinud nende jaoks huvitavat filmi ja sellest ka raamat oli, siis hakkasin seda ette lugema, näiteks „Harry Potterit“ ja „Narnia lugusid“. Kuna Trine oskas tol ajal juba lugeda, siis ta hakkas päeval iseseisvalt edasi lugema.

Nii et lapsevanem peab olema tark ja kaval.
Kõigepealt peab lapsevanem olema eeskujuks ja ise raamatutest huvituma. Kui suur inimene ütleb, et last ei huvita, siis sageli on see enda huvipuuduse õigustamine. Ma toon näite elust endast. Ei mäleta täpselt, kas oli lasteaias või koolis juba, aga lapsevanemad tõsimeeli arutasid, kas jõulupakiks peaks kümne euro eest olema raamat või kommikott. Ma ei saanud üldse sellest vaidlusest aru. Loomulikult raamat! Ja tookord nõnda õnneks otsustatigi.

Tänapäeva moodsate kodude interjööris ei ole sageli raamaturiiulitele kohtagi. Ja seda lootust, et laps läheb raamatukokku, kui kodus ei loeta, ei maksa vist väga hellitada?
Raamatud peavad olema kodus nähtaval kohal ja kättesaadavad ja kui ise loed, siis loodetavasti hakkavad ka nemad huvituma. Kui ma enda peale mõtlen, siis kõigepealt lugesin läbi kõik kodus olevad raamatud, mida oli palju, ja siis lugesin läbi Vändra lasteraamatukogu omad ja kui sealt ka ei olnud midagi enam võtta, suunas raamatukoguhoidja mu suurte raamatukokku. Raamatutest tuleb tekitada sõltuvus, aga kuidas seda teha, see on miljoni dollari küsimus. Minul millegipärast tekkis see sõltuvus lapsepõlves.
Niinimetatud tüvitekstid peaksid kodus ikka olemas olema. Ma oma vanemale tütrele, kes peab koolitööde jaoks juba mingit infot leidma, ei öelnud sihilikult, et on olemas ka selline asi nagu Vikipeedia. Suunasin ta raamaturiiulis entsüklopeediate juurde ja kui ükskord märkasin, et ta oli unustanud ennast ENEt uurima, oli siiralt hea meel. See näitas, et ta tahtis lugeda. Internetist leiab küll vastused küsimustele, mida peab eksamil teadma, aga minu meelest internet ei hari. Aga raamat harib. Raamatust õpid seda, kuidas sõna on seatud. Ja seda tuleb lastele selgitada.

Ahvatlevate nutiseadmete ajastul on vist keeruline, et laps jääb truuks paberraamatule? Kas sinu teismeline ei eelista lugerit?
Ikka võib lugerist ka lugeda, aga meie peres on seni õnnelikult läinud, sest kingitud luger ei toiminud ja nii ta seisma jäigi. Kõige tähtsam on, et lugemine muutuks popiks. Vanem tütar loeb juba ka inglise keeles ja ega see paha ole, arendab keeleoskust. Mis puudutab nutiseadmetes elamist ja suhtlemist üldisemalt, siis oleme isegi näinud kurba pilti, et restorani sööma tulnud perekond suhtleb omavahel ainult siis, kui arutatakse, mida menüüst valida. Siinkohal on ikka seesama eeskuju koht. Kui vanemad ei suhtle omavahel, siis mis need lapsedki muud teha oskavad kui telefonis olla.
Kui mina väike olin, oli mõnes mõttes lihtsam, sest kõiki neid nutividinaid ei olnud. Praegu tuleb raamatute mustvalge tekst teha huvitavamaks kui on internetiasjad.

Raamatuid ilmub Eestis tohutult, lapsed loevad järjest vähem ja sina kirjutasid veel ka ühe juurde. Miks sa seda tegid?
Ma täitsin lastele antud lubaduse. Selle raamatu esimese loo kirjutasin umbes seitse aastat tagasi, kui olin ühel lugematutest komandeeringutest välismaal. Keegi oli kodus haige ja ma olin väga kurb, et ma kaugelt midagi teha ei saa. Panin jutu kirja, aga see jäigi arvutisse seisma, kuni ühel õhtul lugesin selle unejutuks ette. Ja kui nad said teada, et see on minu kirjutatud, siis tahtsid, et ma ka järgmisel õhtul loeks enda kirjutatud loo. Nõnda kirjutasingi mitu lugu järjest ja lapsed ütlesid, et tehku ma raamat. Ma lubasin, et teen, ja nüüd, mitu-mitu aastat hiljem, täitsin oma lubaduse. Usun, et see raamat pakub äratundmisrõõmu kõikidele tüdrukutele, olgu patsidega või ilma. „Kassipoeg ja patsidega tüdruk“ ongi pühendusega tütardele. Poeg tahab ka nüüd raamatut ja sooviks on, et seal oleks kindlasti midagi müstilist. Näis, mis sest saab.

Muide, mis su enda lemmikraamat on?
Mu lemmik on „Krahv Monte Cristo“, sest see on õiglusest, õppimisest ning emotsioonidest ning see lõpeb hästi. Olen seda vähemalt 20 korda lugenud. Nüüd ma naudin juba teksti ja head tõlget. Praeguses eas naudingi ma raamatutes kahte asja, lihtsalt lõõgastuseks hea krimka süžeed ja tõlkeraamatute väga head tõlget. Näiteks „Kääbik“ Lia-Astrid Rajandi tõlkes on minu meelest parem kui originaal. Lastele räägin ka, et otsige raamatutest ilusaid lauseid ja kirjutage ise ka ilusaid lauseid.

MIDA SAAB LAPSEVANEM TEHA, ET LAPS LOEKS?
Loe raamatuid ette, kuni ta ise lugeda ei oska.
Loe ise raamatuid.
Soovita lapsele eakohaseid ja põnevaid raamatuid.
Arutle lapsega loetu üle.
Kodus olgu raamatud nähtavas kohas ja kättesaadavad.

http://www.pilgrimbooks.ee/product/18481/?cid=3762

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare