Kiri emale: "Memmeke, sul on aeg puhata!"

 (2)
Kiri emale: "Memmeke, sul on aeg puhata!"
Fotolia

Liigutav lugu Eesti Naise kirjavõistluselt "Emad ja tütred".

Varane hommik. Kukk kireb, kana kaagutab, koer haugatab. Mammi tatsab kööki. Kassi­volask hüppab laualt põrandale, on köögilaualt võid varastanud. Mammi paitab kassi. Võtab kopsikuga pangest kaevuvett – joob. Paneb selga vana tumeda kitli ja lükkab köögiukse pärani. Kassivolask putkab õue. Maikuu. Jälle õitseb õunapuu rikkalikult. Korraks istub mammi õunapuu alla pingile. Tõmbab kopsudesse hommikuse kastese rohu ja õunapuuõite hõrku lõhnu. Mammi mäletab seda päeva, kui nad mehe Elmariga selle õunapuu istutasid. Õhtul sündis poeg – Andi. Hooldasid õunapuud hoolega. Koos lapse sünniga oli üks hoolealune lisaks. Kui Elmaril jalad viletsaks jäid, soovis ta hommikuti õunapuu all pingil istuda. Talutas mehe käekõrval nagu väikese poisi sinna, koos lugesid samme õunapuuni. Varsti Elmar-taat ei näinud enam eriti päevavalgust. Hommikuti küsis ikka: kas meie õunapuu õitseb?

Mammil kiire. Lehm vaja lüpsta, viia rohumaale. Kanadele anda leiva-saiapudi. Mammi pistab lehmale suhu kaks leivaviilakat. Istub madalale pingile, poeb lehma kõhu alla. Mudib nisasid, sirinal voolab piima lüpsikusse. Mammi ei mäleta, kui vana ta piimaandja on. Mitu aastat pole vasikat sünnitanud – aher on! Hommikune lüps tehtud, viib lüpsikus piima kaevu juurde. Seal on pestud piimanõu, kurnalapp. Naabrinaine tuleb hommikuti piima viima. Piimanõu asetab nööriga kaevu, siis on piim värske.

Seotud lood:

Mammi võtab sarvekandja ohelikku pidi kaasa. Viib põllu äärde rohtu krõmpsutama. Vaatab kanakuuri, loeb kanu. Eelmisel kevadel jäi mitu kana kadunuks. Kindlasti rebane vedas metsaurgu poegadele söögiks. Pesast korjab neli muna, nendest teeb hommikusöögi.

Siin on rahu, õnnis vaikus, eriti talvel, kui kuuleb isegi oma hingamist.

Seisab ja vaatab üle aiavärava. Suurel teel nokitseb mees jalgratta kallal. Mammi hõikab. Selgub, rattal kumm katki. Mammil pole uut rattakummi anda. Kutsub mehe õueaeda, viib õunapuu alla istuma. Toob kruusiga äsjalüpstud piima. Mees joob kõik piima ära ja sõnab: ammu pole maapiima maitsta saanud, tõeliselt kosutav jook – suur tänu! Mammi uudishimulik: kuhu tee viib? Mees vastu: tiirutan niisama. Mammi uurib edasi: mis amet, kas sul on naine, lapsed? Mees selgitab: olen töötu, enne olin autojuht – koondati. Naine lapsega elab nüüd ämma juures. Jäin üksinda kolmetoalisse korterisse. Ei suutnud korteri eest maksta ja olengi jalgrattaga teeline.

Loe veel

Mammi seletab: siin kolka­külas ei ole ühtegi asutust, ettevõtet. Elavad paar peret vanades talumajades. Kas soovid ööbida minu juures? Üks tuba on mul alati külalise ootel. Tütar ja tütrelapsed vahel siin puhkavad. Sel suvel lubas poeg Andi koju sõita kaugelt Austraaliast. Jalgrattamees otsustab ümbrusega tutvuda.

Mammi võtab seljast vana kitli, paneb ette köögipõlle. Hakkab munarooga valmistama. Tal on elektripliit. Suvel ei tee tuld pliidi alla. Vahel ajab pliit suitsutossu kööki, keegi pole ammu seda puhastanud. Mammi ei jaksa ise seda tööd teha ja siit külast pole ühtegi töömeest võtta.

Igal suvel lehmaheina tegemine valmistab mammile peavalu. Sõidab mehe venna juurde. Suure anumise, mangumisega nad lõpuks tulevad appi. Kaks täiskasvanud poega niidavad heina. Alati korrutavad: lõpeta ükskord lehmapidamine, tapad end tööga, ise oled juba vanamutt.

Kui mammi vahel end peeglist vaatab, siis vahib vastu kortsulise näo ja helehallide juustega eit. Mammi võtab kummutisahtlist foto, uurib seda hoolega. Fotol on ilus noorik, äsja abiellunud. Seisavad mehe Elmariga kõrvuti. Nende elus kutsus Elmar teda alati: minu kaunis mooniõieke­. Foto läheb kummutisahtlisse tagasi – kes mind siin kolkakülas vahib? Mammi sööb isuga munarooga, joob kruusitäie hapupiima.

Äkki tuleb meelde: täna sõidab külasse autolavka. Teeb ostunimekirja: juust, lastevorst, suitsukonte – saan teha hernesuppi, veel on vanu herneid alles. Koer Pontu-Lontulgi hää konte järada. Saia, leiba ostan suure kilekotitäie. Pakk lutsukomme, küpsist – neid nosin, kui õhtuti telekast uudiseid vaatan. Pesupulbrit, tavalist seepi, soola, suhkrut, kaks kotti jahu (üks kott rukkijahu – piimaandjale). Pean aiakäruga kraami koju tooma!

Jalgrattamees uuesti väravas ja pakub end kaasa – abiliseks. Autolavka peatub koolimaja hoovis. Koduteel uurib mammi abiliselt: kas sul vanemad elavad? Selgub – mehe ema elab hooldekodus ja isa pole ta kunagi näinud. Äkki küsib mees: mammike, miks tahad üksinda selles kolkakülas elada? Üle viiekümne aasta selles majas elanud, vastab tema, et siin on rahu, õnnis vaikus, eriti talvel, kui kuuleb isegi oma hingamist.

Korra kuus sõidab mammi linna. Saab postimajast kätte pensioni, maksab arved. Külastab arsti. Noor meesarst võtab ta vastu. Kuulab hoolega mammi kurtmist ja selgitab: peate regulaarselt oma rohud võtma, teil on kõrge vererõhk! Mammi käib linnapoes ja uurib kaupade hindu. Jälle on osa kaupa kallim. Sõbranna töötas poes koristajana. Tavalisel tööpäeval oli jalapealt kokku kukkunud, viidi kiirabiga haiglasse, aga ellu ta ei ärganud…

Öö magab mammi halvasti. Unes näeb surnud abikaasat. Ta oli ilus, lokkis juustega, pikk mees.

Sõbranna ööbis ühel ööl minu juures, ütleb mammi. Tugev torm oli, äike, puud ragisesid, katus kolises. Hommikul nägime – õues õunapuu pooleks. Õunapuu juba vana, aga elab, õitseb lõhnava õiekoormaga. Selles majas elan mina kuni surmani. Mul on oma kartulimaa, sibulapeenar, kitsas vagu herneid. Näpuotsaga puistasin kartulivao otstesse peeti-porgandit. Aias on üksikud marjapõõsad. Vähe marju annavad, aga mõne purgi moosi keedan, hea pannkookidega maiustada.

Rattamees kuulab mammi jutuvada. On otsustanud bussiga linna sõita – sealt ostab uue rattakummi. Mammi paneb jalgratta räästa varju, koerakuudi taha peitu. Köögis sätib ostetud kraami kappidesse. Mõtlikult istub köögilaua taha, vahib õueaeda. Jälgib üksisilmi tikripõõsast. Seal hall linnuke hädas – kassivolask passib põõsa all. Mammi kiirustab õue ja näeb: linnukesel on tikripõõsas pojukesed pesas. Kohe haarab mammi kassi kaenlasse, viib aita – las istub seal mõnda aega… Aidas koperdab mammi jalgratta otsa. Taadi jalgratas, kummid terved. Ahjaa! Tütrepoeg sellega mõnel suvel kihutas suurel teel. Ta on täismees, ei ole ammu teda näinud. Harva tütar lastega vanaema juurde sõidab. Neil siin igav ja maatööst on nad võõrdunud.

Täna toob mammi piimaandja varem lauta. Pistab leivaviilu lehmale suhu, asub lüpsma. Osa piimast kallab kolmeliitrisse purki hapnema ja vanemast hapupiimast teeb õhtul mitu suurt pannkooki. Kaks muna, hapupiima, pisut soola, suhkrut, noaotsaga soodat, siis on pannkoogid kohevad. Segab hoolikalt tainast jahu lisades. Veel kord läheb aita ja toob viimase moosipurgi. Õue kalpsab kassivolask ja kihutab otsejoones kööki – ta on näljane. Mammi lõikab laste­vorstist väikesed tükid kassile ja koerale.

Nüüd ta puhkab, tõmbab hinge. Istub köögilaua taha, vahib väravat, teed. Kaugusest sammub pikka kasvu seljakotiga mees. Kui mammi silmad selgemalt näevad, ei usu oma nägemist. Jooksuga väravast ja teele! Poeg Andi ongi saabunud kaugelt Austraaliast. Mammi tahab pojale kaela hüpata – poeg pikka kasvu, mammi lühike. Poeg võtab emal ümbert kinni, keerutab mitu korda, annab musi. Koos sammuvad õueaeda. Poeg märkab vigast õunapuud, istuvad pingile. Teraselt vaatab ema poega, nad pole aastaid kohtunud. Ema teab, et pojal oli Austraalias naine, lapsed – nad ei ela enam koos.

Mammi hakkab pannkooke praadima, soovitab pojale: ehk tahad pisut puhata – tuba on korras, ootas sind. Andi istub köögilaua taha ja alustab vestlust: õde Ilme kirjutas mulle ja teatas, et rabeled siin üksinda ikka veel lehma ja põllumaaga. Oleme õega otsustanud: sina, ema, lõpeta lehmapidamine. Olen piisavalt raha kogunud. Jään siia elama ja ehitan isakodu uueks. Ei pea, memmeke, tööd rabama, sul on aeg puhata! Selline jutt lööb mammi tummaks. Unustab pannkooki keerata, kõrbema läheb. Paneb panni pliidi kõrvale, istub poja juurde toolile, küsib otse: kas ma pean vanadekodusse kolima? Poeg rahustab: homme tuleb õde lastega, koos arutame uut plaani. Pannkooke süüakse vaikides. Ema soovib pojale head und. Istub pikalt voodiserval. Koer Pontu-Lontu lamab ta jalge ees kaltsuvaibal. Kassivolask on keras vanas kiiktoolis.

Öö magab mammi halvasti. Unes näeb surnud abikaasat Elmar Mooni. Ta oli ilus, lokkis juustega, pikk mees. Mammi ärkab öösel mitu korda. Piilub ukse vahelt poega, kes lamab selili, pikad jalad üle voodi ääre. Kas too mees seal voodis on minu poeg? Tuttav, kuid midagi on muutunud. Miks ta tagasi tuli ja siin kolkakülas uut elu alustada soovib?

Hommik. Keegi kolistab köögis. Mammi ärkab. Topib end riidesse. Pusib nööpe, näpud ei taha sõna kuulata. Tunneb end väga-väga vanana. Andi-poeg on hommikusööki valmistanud ja otsib kappidest kohvipakki – ei leia… Mammi ei joo ammugi kohvi. Võtab pangest kopsikuga kaevuvett – joob. Lükkab köögiukse pärani. Paneb selga vana tumeda kitli, läheb lauta lehma lüpsma. Teeb hommikutoimetused aeglaselt, hoolega vaatab, kuhu astub. Jalad on kui tinapommid all. Istub vigase õunapuu alla pingile. Igasuguseid mõtteid liigub vana naise peas. Poja õhtul öeldud sõnad kummitavad, vägisi tikuvad pisarad silma. Kurgus on klimp, tahaks valju häälega nuuksuda.

Poeg tuleb õue ema juurde, istub pingile. Võtab ema käed ja sõnab: anna andeks, memm, olin eile liiga otsekohese jutuga. Ma ei mõelnud, et muudatusi kohe teeme. Palun, emake, ära mõtle, et ma sind majast välja ajaksin. Lehmaga saame hakkama, sul heingi niidetud. Sõnatult tõuseb ema, aeglasel sammul astub kööki. Otsib lauasahtlist rohud. Võtab kruusiga vett, siirdub oma tuppa. Veega neelab mõned tabletid, poeb voodisse. Soovib olla omaette, vaikselt lebada. Võib-olla siis kaob tuikav valu rinnus. Rohi mõjub. Ei kuule, kui poeg tuppa siseneb, et öelda – tütar saabus.

Tütar on toonud linnast mitu karpi kooke, paki kohvi, koorest salatit, suitsuliha-vorstilõike, maiustusi, puuvilju. Köögilaud viiakse õue, vigase õunapuu alla. Helekollase linaga kaetud lauale pannakse kapist leitud maasikatega kruusid, madalad taldrikud. Tütar läheb ema äratama. Koer Pontu-Lontu ja kassivolask ootavad ukse taga. Kui uks lahti, tormavad tuppa ja hüppavad mammi voodisse. Õde hõikab venda. Ema lamab täielikus rahus, ei liiguta. Poeg võtab ema käe – see on lõtv, elutu. Paneb oma pea ema rinnale, kuulab – ei hinga, süda ei tuksu. Ema on vaikselt igavesse unne suikunud. Sellist uue elu algust poeg ei oodanud.

Kolkaküla mooniõis maetakse oma mehe Elmar Mooni kõrvale. Hauaküngast ehivad helepunased moonid, lumi­valged karikakrad ja sinised rukkililled. Marmorist hauaplaadilt võib lugeda: üks tee on lõpuni käidud, üks süda on vaikinud. Silvia Moon, sünd 1920 – surn 2008.


Lugu Eesti Naise kirjavõistluselt "Emad ja tütred". Osale Sinagi! Info leiad SIIT!

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare