Kertu Silla-Kuut: „Teistel pole voli kohut mõista, mis kellegi hinges ja mõistuses toimub, kui ta aastatepikkuse pausi järel järsku kellegi embusesse heidab...”
Kertu Silla-Kuut (47), aednik: „Meilgi on enamasti kõik peaaegu hästi, kui inimene ei ole jäetud üksi. Kuni oleme ümbritsetud neist, kes meist hoolivad. Koos veedetud aeg, teiste mõtete kuulamine on väga vajalik. Kuni su elus on keegi, kellest hoolid, on see kõige olulisem asi maailmas. Füüsiline lähedus ja puudutused. Sõprade kallistused ja ema pai. Füüsiline puudutus vallandab kehas oksüdotsiini – armastushormooni. Sellepärast ei saa armastuse järele janunevaid inimesi hukka mõista. Teistel pole voli kohut mõista, mis kellegi hinges ja mõistuses toimub, kui ta aastatepikkuse pausi järel järsku kellegi embusesse heidab... alguses tekib hinge rahu, aga hiljem läheb katus sõitma, sest ei saa aru, miks tahad midagi uuesti ja uuesti. Kui me sellest rohkem teaksime, oleks ka puritaanlikku valehäbi lähedusevajaduse pärast palju vähem ja oleksime enda suhtes ausamad.”
Täismahus artiklit loe Eesti Naise juuninumbrist:
http://digileht.eestinaine.delfi.ee/artiklid/selle-suve-onnevalem?id=82168979