Keda ma usaldan, keda ma valin?

Käisin pühapäeval turul ja nägin hämmastusega, kuidas parteide noorliikmed lähenevate valimiste eel möödujaile „kingitusi“ jagavad – vähemalt nelja erakonna esindajad olid väljas, enamikul soov inimestele logoga pastakas pihku pista. Üks vanem abielupaar itsitaski, et neil nüüd pastapliiatsite varu terveks eluks olemas…Minus tekitas see olukord hetkeusalduse pigem nö pildilt puudunute suhtes.

Tegelikult usaldan eeskätt inimesi, kes on omal nahal kogenud paljusid valusaid probleeme – ainult et kust ma seda teada saan, kui intervjuudes aetakse pigem ümmargust esindusjuttu? Ma usaldan neid, kes on näiteks kogenud mingil eluperioodil, mida tegelikult tähendab vajadus iga kulutatud euro üle pingsalt arvet pidada, kes on puutunud kokku lähedase hooldamise teemaga, kelle suhtluskonnas on ka erinevate vähemuste esindajaid, kes kasutavad aeg-ajalt ühistransporti ja külastavad kasvõi silmaringi laiendamise mõttes erinevate kaubakettide kauplusi. Kui elada elurajoonis, mille elanikke ühendab sarnane vanus ja sissetulek, liigelda suure turvalise autoga vaid kodu ja töökoha, laste eliitkoolide, esinduskaupluste, -restoranide ning -trenniklubide vahel, siis võib juhtuda, et rahva enamiku probleemidest ei omatagi mingit ülevaadet.