Hellereet (54) oli töötanud juba 18 aastat kinnisvaraspetsialistina omavalitsuses. Ta oli üle elanud kolm juhti, ent uue ülemuse käe all tundus see pikk kogemus justkui olematu.
Kogu omavalitsuse naiskond töötas endise nõukogudeaegse kolhoosijuhi närvesööva diktaadi all. Aeg nagu polnudki muutunud. Uksed mürtsusid, juhi kabinetist kostis karjumist. Kui tal oli halb tuju, käis kogu kontor kikivarvul. Vahel röökis juht alluvate peale kogu koosoleku vältel ning hiljem vuhises mööda kui must mask. Hullem oli aga see, et omavalitsusjuhi lähim meeskond hakkas samasuguseid võtteid rakendama. Sekretär, kes ei olnud piisavalt hästi sõnastanud koosoleku protokolli, sai osakonnajuhatajalt paberipatakaga vastu pead. Nuttis ja lahkus nädal hiljem omal soovil töölt.
Kui juht eriti ärritunud oli, lendasid roppused ja sündsusetud sõnad, naistöötajaid tembeldati kanakarjaks. Kontorirahvas oli personalitöötajale sellest korduvalt kõnelenud. Kõik jutud algasid ja lõppesid noogutusega: ma mõistan, ent kui tahate järgmist palgapäeva näha, siis hoidke suu kinni ja säilitage külm pea.
Seni oli Hellereeda ülesandeks kinnisvaraasjadega tegelemine, nüüd sai ta teada, et see töö antakse "kompetentsemale" juhi assistendile. Hellereedale jäi piirkonna matkaradade mahamärkimine. Ega see sulle liiga tee, saad värskes õhus liikuda ja ülekaalust lahti, nagunii sul varsti pensioniaeg, lisas juht üleolevalt.
Hellereet teadis mitmetest üsnagi kummalistest tehingutest, mida piirkonnas oli tehtud, ega kahelnudki, et seal on küsitavaid asjaolusid. Väljapääsmatu olukord väikeses piirkonnas, kus kõik tunnevad kõiki – mingite sammude astumine tähendanuks tema enda isiku täielikku hävitamist, sest õigus jääb ikka valitsejatele. Hellereet hakkas õhtuti käima maaklerite kursustel ja töötab nüüd atesteeritud kinnisvaraasjatundjana.

Neljandik Eesti töötajaist kannatab tööalase kiusamise all. Töökiusamist ei ole meil palju uuritud. Eesti on üleminekujärgne riik, kus paljuski ilmneb tööorganisatsiooni madal kultuur, vanast ajast jalgu jäänud juhtimisstiil. Inimesed ei mõtle töökiusamisest kui taunitavast tegevusest, paljud juhid ei vastutagi oma negatiivse käitumise eest. Töötaja ei ole Eestis paraku sageli väärtustatud. Pigem leiab ta end terviserikkega erakorralise meditsiini osakonnast kui juristi juurest tööõiguse alast nõu küsimast. Töökiusamine ei pruugi sageli välja tulla, pigem räägitakse sellest väikeses ringis kartusega häbistatud saada või kahandada enda väärikust.
Kõik saab alguse esimesest konfliktist. Pärast võib kiusamine muutuda süstemaatiliseks. Selline ahel võib lõppeda ohvri tööalase, vaimse või koguni füüsilise hävitamisega – lihasehaigused, infarkt, insult.
Loe edasi Eesti Naise novembrinumbrist!