Kas tuleb vaid leida õige sobiv partner ja elust saab naudinguline ühel meelel kulgemine?


Kas tuleb vaid leida õige sobiv partner ja elust saab naudinguline ühel meelel kulgemine?
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Aina enam võib kuulda, et elu peaks olema põnev ja naudingurohke: õppimine, töö, laste kasvatamine…
Nii ka suhtes olemine.

Põnevust ja naudingut peaks tingimata olema, ent tuleks siiski arvestada, et elul on laineline iseloom. Nii on paratamatu, et kogeme ka valu, pettumusi, kannatusi, leina. Oluline on meeles pidada, et areng toimub just analüüsimise, katsetamise, läbikukkumise, eneseületuse ja kaotustega toimetulemise teel. Aju, mis ei pinguta, ei arene. Suhtel, millel lastakse isevoolu ujuda, ei pruugi pikka pidu olla.

Nagu kogu elu, ei saa suhegi olla selline, et süda kogu aeg laulab. Vahel hõiskab rohkem, vahel vähem, vahel üldse mitte. Tuleb pingutada, et mõista, mis puudu on. Tuleb midagi ette võtta, et puuduvat juurde tuua, ja leppida, kui see ei õnnestugi. Tähtis on aru saada sellestki, et nii nagu pole olemas täiuslikku inimest, pole ka täiuslikku suhet. Liiga suured nõudmised võivad suhterahu hoopis ära rikkuda.

Teatud “seire” võiks suhet aga alaliselt saata. Ikka tasub endalt ja partnerilt küsida: kuidas meil läheb? Kui läheb kehvemini, peab võtma aega, et olukorda täpsemalt uurida ja valikuvõimalused läbi rääkida. Tänu sellele võib hiljem olla rohkem usaldust, kooskõla, toetust, sõprust, mõistmist, dialoogi… Õnnestumised panevad südame laulma ja toovad kire tagasi. Elu lainetabki vahepeal põnevalt ning naudingurohkelt.

Kas pingutada on vaja?

Seotud lood:

Oma terapeuditöös paaridega kohtan ka suhtumist, et õige suhte juurde pingutus ei kuulu. Et hea suhe on lihtne suhe. Et suhe hingesugulasega tähendabki seda, et kõik läheb ludinal. Et kui juba peab tööd tegema ja vaeva nägema, siis see on ebaloomulik – parem juba lahku minna. Siiski on ka neid, kes on nõus avameelselt rääkima sellest, mis puudu või üle. Ning arutlema, mis võiks olla teisiti, et proovida seda siis ka teostada.

Kas siis, kui kord on leitud see õige, ollakse valmis ka midagi ette võtma, et see õige käest ei lipsaks? Elu ei ole alati tore ja lihtne. On olukordi, mis toovad pettumuse, valu, jõuetuse, soovi loobuda… Ja loobudes võib jääda nägemata see, mida just pettumuse ja valuga toime tulles kogeda võib.

“Nagu kogu elu, ei saa suhegi olla selline, et süda kogu aeg laulab.”

Kas suhe, kas elu üldse peab siis olema kannatuse rada, võidakse küsida. Kuid kas me ei kingi endale võimalust inimesena avarduda, kui pingutame millegi tähtsa nimel ning saame just tänu sellele nautida oma tegevuse häid vilju?

Loe veel

Loomulikult on igaühel täielik õigus teha valikuid enda arusaamade kohaselt. Minna lahku, jääda kokku, elada koos teineteisele häälestudes, elada koos kui kaks paralleelmaailma. Valik on me endi kätes, iseasi, kas seda alati teadvustatakse.

Elu nagu korrutustabel?

Igaüks, kes on lähisuhtes – usun, et tähtsad on erinevad kogemused – elab üle erisuguseid tundmusi, lähedusviise, probleeme. Suhteid on lihtsaid ja keerulisi, rahulikke ja võitluslikke, mugavaid ja ebamugavaid. Palju oleneb sellest, kust kumbki partner on tulnud. Päritoluperest kaasa saadud kõige varasem läheduskogemus on meiega alati kaasas esimese suhtemudelina – see, mille ema-isa lapsele n-ö ette näitasid. See mudel on esimene normaalsus ja selle üle, kas see ka tegelikult normaalne on, saame otsustada alles veidi elukogenumana.

Inimeste teed rahuldava lähisuhteni ongi erinevad. Võib esimesest vahekorrast lapse saada, alles seejärel tutvuda ja jääda rahulolevana pikka suhtesse. Võib teha kõik n-ö õiges järjekorras ja suhe puruneb. Võib verinoorena esimese partneriga abielluda ja elada, “kuni surm meid lahutab”. Võib küpse ja kaalutlevana mitme hulgast parima valida ja kaotajaks jääda. Elu ei ole korrutustabel, lineaarseid seoseid on vähe. Tõsi on aga seegi, et koos elatakse erinevatel põhjustel: armastusest, harjumusest, laste pärast, hirmust üksinduse ees, majandusliku olukorra tõttu või lihtsalt otsustamatusest. Ent kui põhjus kooselamiseks on inimese enda arvates piisav, ega siis olegi kellelgi midagi öelda.

Küsimuse üle, kuidas leida see õige ja kes üldse on see õige, on palju pead murtud.

Ajad on muutunud. Kui veel eelmise sajandi seitsmekümnendatelgi kehtis põhimõte, et armastan/hakkan armastama seda (pean õigeks seda), kellega abiellusin/lapsed sain, siis nüüd on põhitõde pigem: elan koos sellega ja pean ainsaks õigeks vaid seda, keda armastan. See on oluline muutus. Ja arvestades, et ka eluiga on pikenenud, mahub nii mõnegi elukaarele kaks või isegi kolm päris pikka kooselu. Kui enam ei armasta – siis on õige aeg lahku minna! Tänapäeval lahkuminejatele enam viltu ei vaadata. Siiski on kahju, kui võimalikud koosolemise variandid jäävad läbi kaalumata (eriti kui paaril on juba sündinud lapsed) ning kui üldse ei uuritagi, mis juhtus või kas midagi saaks muuta.

“Küsi endalt aeg-ajalt, kui tihti te tülitsete, kas usaldad oma partnerit, kuidas toimib omavaheline dialoog.”

Usun küll, et nooruse juurde kuulub ikka proovimine ja seega ka mitmed kooselukatsed. Oluline on püüda ära tunda oma vajadused ja seista nende eest, uurida ka partneri omi ning viisi, kuidas tema enda eest seisab. Avatud dialoogid aitavad teineteist tundma õppida. Lähedased väärtused on ühendavad, lihtsam on neil, kel sarnast rohkem: kultuuritaust, haridus, peremudel. Keerukaks teeb alguse see, et kire kütkes on pea võimatu mõelda, mis saab siis, kui tormilised tunded jahtuvad, mis on siis ühendajaks. Selle aja, mõningase rahunemise võiks enne lõplikku otsust ära oodata. Ja ikka juhtub, et ka kuuma peaga tehtud otsused osutuvad õigeks.

Universaalsed suhteväärtused on vastastikune avatus, häälestatus, oskus olla lähedane, oskus olla
autonoomne, teadmine enda ja teise piiridest, võime kohanduda muutustega nii laiemalt kui ka kitsamas suhete ja isiksuse plaanis.

Kahju, kui unistus heast kaaslasest ja mugavast partnerlusest on liialt jäik pilt hingesugulasest, mida ei olda nõus reaalsusega kohandama. Nii võivad lõppeda ka need suhted, millel on olnud suurepärased eeldused.

KÜSI ENDALT:

Lähisuhtes on hetki, mil kipume kaaluma, kas partner on õige või vale. Vahel jääb märkamata, et asi pole tingimata vales partneris – me lihtsalt teeme n-ö valesid asju.

Kui sina ja su partner saate allolevatele küsimustele vastata jaatavalt, tunnete ennast oma suhtes ilmselt mugavalt. Kui sekka juhtub ka ei-sid, võimaldab see mõelda, mida teha teisiti.

• Kas saad ausalt väljendada oma mõtteid ja tundeid, kartmata partneri kriitikat?

• Kas sinu partner on esimene, kellega soovid jagada oma mõtteid ja tundeid, nii head kui ka halba, rääkida kõikidest päevasündmustest?

• Kas halvas olukorras on partner sinu turvasadam, kus rahuned ja selgined?

• Kas partner näitab üles hoolivust ja mõistvust isegi siis, kui tema seisukoht erineb sinu omast?

• Kas näitad partnerile oma isiksuse eri tahke, pelgamata tema eemaldumist või pahameelt?

• Kas konflikti korral näed kummagi osa tekkinud probleemis?

• Kas võid teha isiklikke valikuid, pelgamata partneri halvakspanu?

• Kas talud mõistvalt teise eriarvamust või mittenõustumist, jäädes ikkagi dialoogivõimeliseks ja lahendusele suunatuks?

Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta juulinumbris

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare