Kas erinev haridustase mõjutab paarisuhet?

Enamik meist püüab leida kaaslast, kellega oleks võimalikult suur ühisosa nii emotsionaalsel, füüsilisel kui ka intellektuaalsel tasandil. Ent kuna tegelikkuses kohtab ideaale harva, tehakse tihtipeale kompromisse.

Tallinna lähedal elav Kadri (42) tutvus oma elukaaslasega aastal 2003, mil mees tuli Kadri ja tema nüüdseks ekskaasa koju maalritöödele. “Kuna minu arvates panustas eks meie suhtesse liiga vähe, olin juba pikalt mõelnud suhte lõpetada. Samas ei soovinud ma seda päevapealt teha ja pigem mõtlesin, et kui leian parema, siis alustan uut suhet,” räägib Kadri.

Juhtus nii, et tõmme külalise poole oli esimesest sekundist alates tohutu. “Kuigi ma teda siis veel ei tundnud, olin kindel, et nüüd ongi see õige kohal,” meenutab naine, kelle sõnul on tema praegune elukaaslane kuldsete kätega ja vastupidi eksile toimetab pidevalt. “Ta on julge, tal pole mingeid komplekse ja ta oskab igas seltskonnas ja igal teemal kaasa rääkida. Tegelikult tuli alles hiljem välja, et ta on vaevalt kuus klassi koolis käinud ning väga noorelt iseseisvat elu alustanud. Esialgu see välja ei paistnud. Ta oli nooruses korralikult elu põletanud ja suuremad eesmärgid elus puudusid. Mina seevastu olen lõpetanud TTÜ majandusteaduskonna, kohe pärast keskkooli lõpetamist tööle asunud ja töötanud järjest praeguseni,” jätkab ta. Põhimõtteliselt oli Kadri teadnud täpselt, mida teeb ja kuhu jõuda tahab.

Tasakaal paigas

Nüüdseks on paar koos elanud neliteist aastat, olnud on tõuse ja mõõnu – nagu ikka suhtes. “Võib-olla on meie mõõnad pisut stressirohkemad kui teistel, aga kindlasti on tõusudki kirglikumad.”

Kadri ja tema kaasa on ettevõtjad ning lisaks käib naine tööl. “Mees tegeleb meie firmas ehitusega, mina raamatupidamisega ja hoian paberimajanduse korras. Vahest kõige raskem on minu jaoks see, et kui mina taipan asju lennult, siis tema vajab pikemat selgitamist. Vahel tunnen, et mul on justkui raske end talle selgeks teha,” nendib Kadri. Võõrkeeli kaaslane samuti ei oska. “Samas on ta suur praktik ja hea suhtleja. Ilmselt me teineteist niimoodi täiustamegi, oleme justkui üks tiim,” leiab ta. Ja lisab, et tema on ikka see, kes alati asjad keeruliseks mõtleb, kaasa aga vastupidi – näeb kergeima lahenduse kohe ära.

Paaril on kaks last. “Koos oldud aja jooksul on ta kõvasti arenenud, tema tõekspidamised on muutunud ja eesmärgid ka. Eelkõige pean silmas suhteid alkoholiga, vastutust pere eest ja motiveeritust koos elada,” näeb Kadri põhjust rõõmu tunda.

Kohanemine või soov muutuda?

Pärnumaal elava ja töötava Maarja (52) suhtes on samuti erinevusi haridustasandil. “Minul on kahekordne kõrgharidus, teisel poolel aga keskharidus,” lausub naine, kes ei ole enda sõnul sellest kunagi numbrit teinud. “Usun, et kui põhitõed ja moraalinormid paigas, siis pole probleemi.”

Maarja sõnul polnud kahekordne kõrgharidus eesmärk omaette – see lihtsalt läks nii. “Lõpetasin keskkooli stagnaajal ja siis sai Tartu ülikoolis psühholoogiat õppida pelgalt kõrghariduse baasil. Tallinn oli minu jaoks täiega out ning seetõttu ma majandust tudeerima sattusingi, valides nn hädaeriala sisseastumiseksamite järgi, et õigel ajal psühholoogias jätkata,” jutustab Maarja. Ta möönab, et ega harmoonia ja tasakaal tule nii lihtsalt ka võrdsel haridustasemel, panustama peab suhtesse ikka kumbki pool.

“Esimese abikaasaga tutvusime ülikoolis ja vaatamata võrdsele haridustasemele läksime ikkagi lahku,” märgib ta. Maarja kirjeldab oma esimest suhet kui kahe kõva kivi kooslust, kus kumbki iialgi milleski järele anda ei tahtnud. Maarja usub, et olenemata haridustasemest võib inimene olla kohati väga rumal või siis rumalasti käituda. “Pigem on tegemist väljakujunemata prioriteetidega,” kostab ta ja lisab naljatamisi, et rumalus olevat ravitav ehk kaugemas perspektiivis koolitusega kõrvaldatav. “Lollus on aga see, mida ravida ei saa, miks muidu öeldakse “loll nagu lauajalg”. Lauajalg on ikka lauajalg, loe talle ette või räägi temaga, palju tahad – ta ei muutu ega arene.”

Oma praeguse kaasaga tutvus Maarja nõnda, et tellis hommikul sissemaganuna takso. Et juhist selle roolis saab tema kaasa, ei osanud naine toona aimatagi. “Asi pole niivõrd omandatud hariduses, kuivõrd vabatahtlikus huvis ja soovis kohandada ennast teisega ja teisele oma elus ruumi teha,” tõdeb Maarja, kes toob oma kaasa ainsa miinusena välja asjaolu, et alkoholiga üritustel kipub mees vahel liialdama. “Ent vaatamata sellele tõrvatilgale on minu kaasa olnud mu pojale kõige rohkem päris isa, ka on ta väga armastav ja hooliv inimene. Olen talle selle kõige eest väga tänulik!”

Toonor või doonor

“Mul oli kolm aastat suhe inimesega, kelle haridustee oli pea paarkümmend aastat tagasi lõppenud kutsekoolis,” räägib Mariann (40). “Ta oli tubli töömees ja oma tööd justkui jagas. Ka oli ta lahke, heasüdamlik ja tore, kuid sellest kõigest jäi väheks,” ütleb ta etteruttavalt.

Üsna suhte alguses hakkas naine tundma, kuidas nende vahel haigutab tohutu auk. “Ta ei osanud keerulisematel teemadel kaasa mõelda ja mis mind kõige rohkem häiris – teda isegi ei huvitanud elu. Ei huvitanud uudised (v.a ilmateade), ei huvitanud, mis toimub maailmas, kuidas läheb Eestil,” loetleb Mariann mõtlikult. Tema kaaslane ei lugenud kunagi raamatuid. “Mitte iialgi! Ja see häiris mind ikka väga,” kostab ta. Korra kuulis Mariann meest oma lastele ette lugemas. “Siis sain ma aru, miks ta raamatuid ei loe – ta sisuliselt veeris!”

Veel oli mees Marianni sõnutsi just selline inimene, kes tähtsalt kuulutab, et haridus ja kooliskäimine on mõttetud ning et loeb ainult eluülikool. “Mina jälle pole midagi arvanud sellistest praalijatest, sest teatud haridustase ei näita mitte ainult inimese teadmisi, vaid annab aimu tema olemusest – kas temas on järjekindlust, visadust, edasipüüdlikkust, ettevõtlikkust. Need on omadused, mida ma kõrgelt hindan.”

Mida aeg edasi, seda enam hakkasid Marianni häirima pisiasjad. “Näiteks kirjavead – toonor vs doonor, tühikud komade ees ja laused, millest ei olnud võimalik aru saada, kuna puudusid kirjavahemärgid. Mõnikord kustutasin Facebookis tema kommentaare oma postituste juurest, sest mul oli sõprade ees lihtsalt piinlik,” tõdeb Mariann tagantjärele. “Sellest tuli suur tüli, sest härra meelest oli kõik väga hea – mis see väike kirjaviga või puuduv koma ikka tähendab.”

Meest häbenedes

Sageli oli naisel kaaslase pärast piinlik, sest kui too suu lahti tegi, paistis silmaringi ahtus kohe välja. “Ta polnud ju kunagi midagi lugenud ning kogu meediatarbimine päädis Youtube’ist autoõnnetuste videote vahtimisega,” sõnab Mariann vaevutajutava nukra muigega.

Ka oli Marianni sõnul piiratud kaaslase võime huumorist aru saada. “Mina hindan näiteks vindiga nalju, mille mõistmiseks on vaja ikka teatavat mõttelendu ja kujundlikku mõtlemist. Samas ei suuda ma naerda allapoole vööd anekdootide üle. Ega meil koos naermist seega väga palju ei olnudki,” lausub ta mõtlikult.

Nii hakkas Mariann vältima kaaslasega koos seltskonnas käimist ega võtnud teda enam sõprade poole kaasa. “Katsusin igati probleemiga leppida, aga päeva lõpus pidin endale ikkagi tunnistama, et ei suuda sellest üle olla. Rumalus on kohutav-kohutav pahe ning kui inimene on oma olemuselt rumal, siis seda ei kaalu üles mitte ükski asi,” nendib ta. “Lahku me lõpuks läksimegi. Ma ei suutnud harjuda rumala inimesega enda kõrval ja temagi tundis ennast ebamugavalt, sest oli palju teemasid, millel ta ei osanudki kaasa rääkida.”

Tagantjärele mõtleb Mariann, et eks ta nägi kohe ära, et ega mees kirjutada oska. “Samas tean, et paljud vägagi normaalsed inimesed ei oska eesti keeles kirjutada, ja püüdsin oma kriitilist meelt välja lülitada.” Ka seda, et mees ei olnud pärast kutsekooli lõpetamist midagi muud õppinud, ta teadis. “Ent ei osanud arvata, et see mind siiski sedavõrd suuresti häirima hakkab,” ütleb ta ja märgib samas, et tegelikult on ju veidi isegi väiklane lahterdada inimesi haridustaseme järgi. “Vähemalt nii ma püüdsin seda kõike endale toona põhjendada.”

Tagantjärele on Mariann veendunud, et kuulab oma intuitsiooni edaspidises elus kordi enam. “Kui sulle kas või poolautomaatselt tuleb pähe mingi mõte kaaslase kohta, no näiteks, et ta vist ei sobi oma tausta poolest minuga või ta on vist minust rumalam või ta ei ole vist usaldusväärne inimene, siis tuleb joosta! Intuitsioon on naistel väga tugev ja on suur viga seda mitte kuulata ning kinnitada endale näiteks, et mis siis, et ta pole koolis käinud ega midagi lugenud, ta on ju muidu tore inimene… Kui silmaring ja uudishimu maailma suhtes on minu jaoks tähtsad omadused, siis ei maksa nende arvel järeleandmisi teha. See on puhas ajaraiskamine,” teab ta nüüd.

Esiplaanil haritus

IT-valdkonnas tegutsev Üllar (37) oli neli aastat abielus, kus kaasade haridustase oli erinev. “Pärast seda on suhe tegelikult kestnud kuni praeguseni, teist sama palju kui abielus olles, kuigi veidi teisel kujul,” räägib mees ja lisab, et kindlasti on selles suur roll nende kahel ühisel lapsel.

Paar tutvus ühe ürituse ajal. “Olin tol ajal vormikandja ja keegi ei saa ju aru, mis haridus vormikandjal olla võib. Teise poole haridustase tuli suhteliselt kohe välja, suhte algfaasis, kuna küsisin selgelt, missugune peaks tema arvates olema ideaalne partner. Ideaalse partneri kirjeldusse kuulus sama haridustase, mis teisel poolel siis oli.”

Üllar kinnitab, et haridusega selle suhte lõppemisel pistmist ei olnud. “Me mõlemad pidasime siiski olulisemaks haritust, mitte haridust, välja ütlesin selle küll ainult mina, kuid teadsin, et temal on sama arvamus,” räägib Üllar. “Haridus on rohkem paberivärk. Ja no eks koos plaanitakse ju ikka elada inimesega, mitte paberitega,” muigab ta. “Vaadake näiteks kas või IT-valdkonna töökuulutusi, kus targemad firmad ei otsi diplomit, vaid inimest, kes on vastavas valdkonnas väga hea,” põhjendab ta. Üllar leiab, et kui keegi armastab kedagi, kelle kirjavead talle ei meeldi, siis on lahendus lihtne: õpetagu talle õigekiri selgeks. “Teist inimest pole mõtet muuta, kuid kui tegemist on liikumisega positiivses suunas, siis soovitan mõlemal poolel sellest võimalikult palju võtta. Üks pool saab aidata teisel paremaks muutuda, teine pool saab paremaks,” ütleb ta.

Üllar on seisukohal, et haridus ja elukogemus on tegelikult suhteliselt sarnased ja omavahel seotud. “Kui üks pool on näiteks keskharidusega ja teine põhiharidusega, siis võiks madalama paberil tõestatud haridusega pool olla teisest poolest väheke vanem, et korvata ebavõrdsust suurema elukogemusega. Kooselu on paarisrakend, hobused peavad mõlemad tööd tegema, muidu tüdineb üks hobune ära. Kumb? No see on juba individuaalne!” naerab mees.

Läbi heade prillide

Kärt Kase, suhteabipsühholoog

Oma kogemuse jagajate jutust noppisin välja paar olulist seika, mida rõhutada võiks. Näiteks väga meeldib Kadri vaade suhtele – et nad täiustavad teineteist ja on üks tiim. Olen nõus Marianniga, et kui teatud omadused on väga tähtsad ja nende puudumine häirib juba suhte alguses, siis on tõenäoline, et edaspidi hakkab see veel rohkem häirima. Meil kõigil on mõningaid järeleandmisi võimatu teha, aga kui seda endale mitte tunnistada ning püüda elada väliselt rahumeelset elu, siis lõpuks jõuame ikka punkti, kus tundub, et on valida, kas endaga konfliktis ja kaasaga frustratsioonis elada või lahku minna, mis samuti on kurb ja kahetsusväärne.

Nii nagu Üllar välja toob, on enne suhte loomist hea läbi mõelda nii oma kui ka teiste (kas või vanemate pealt nähtud) kogemus ning määratleda näiteks kuus olulisemat kriteeriumi, mille puudumisel suhe kaugemas perspektiivis rõõmu ei paku – huumor, aktiivsustase, haritus või muu. Paljudele on tähtis edasipüüdlikkus, mis väljendub kas akadeemilises õppimises, enda harimises, töös või üldiselt paremaks inimeseks saamises.

Tore on tunda, et Maarja ja tema kaaslane on samuti leidnud tasakaalu oma suhtes ning naine mõistab teadvustada ja väärtustada kõike seda, mis kaaslases head. Arvan, et see ongi tasakaalu võti.

Kui otsus suhe luua on tehtud, siis tasub vaadata partnerit läbi heatahtlike prillide – siis märkad palju häid asju ning kindlasti jääb osa ärritavat perifeersesse nägemisulatusse ehk ei vääri tähelepanu.

Loe ka teisi lugusid Eesti Naise värskest digiajakirjast: