Kallis, me peame rääkima!

Mõned laused ringlevad paarisuhetes nagu meestele mõeldud mõistatused: mõtle välja, mida naine tegelikult öelda tahab!

Naised on jutukad ja mehed kidakeelsed – selle peale on üles ehitatud palju nalju. Kui naine äkki sõnaahtraks muutub, tõotab see tavaliselt tormi. Mõne lühikese lause taga on terve pikk vestlus, mis tuleks jalamaid maha pidada! Mis tavaliselt selgub? Et katki pole midagi – tulnuks oma mõtted juba varem välja öelda.

Naine ütleb: "Sa ju lubasid mulle helistada!"
Ja mõtleb: "Ma mäletan täiesti kindlalt, et lubasid helistada "homme". Ootasin t e r v e päeva, telefon käeulatuses, aeg-ajalt kontrollisin, ega ma ole su kõnet kogemata maha maganud. Kui õhtu kätte jõudis, olin täiesti solvunud. Mina ootasin, aga sina ei teinud väljagi?! Oli sul nii palju tähtsamaid asju, millega tegeleda? Sa ju l u b a s i d! Mul oli sinuga tore koos olla, kuid nüüd kahtlen, kas saan sind usaldada. Helistasid alles kaks päeva hiljem!"
Mida mõtleb mees? "Kui ma sulle nii ruttu tagasi helistan, on trumbid ju kohe sinu käes – sa saad aru, et sa mulle meeldid, ja hakkad seda ära kasutama. Ootasin natukene, et sul nina väga püsti ei läheks. See ei tähenda, et ma oleks sind eile ära unustanud. Mul oli mitu korda kiusatus telefon kätte võtta. Sa oleks ju sama hästi võinud ise helistada või sõnumi saata, et ma näeks, et sa mõtled mu peale."

"Millal sa mind oma vanematele/sõpradele tutvustad?"
Naine: "Kui meil omavahel susisema hakkas, rääkisin sinust kohe oma sõbrannadele ja kutsusin nad külla, et saaksite tuttavaks. Pärast helistasin neile, et kuulda, mis nad sinust arvavad – arvasid hästi. See on küll armas, et märkasid ise kohvi serveerida ja veini kallata. Kõik sellised asjad pandi tähele ja korrati mulle pärast üle: et küll sa oled tähelepanelik. Tõeline härrasmees! Mul oli süda kohe hoopis rahulikum. Näed, mitte ainult mina ei mõtle, et sa oled tore inimene, vaid teised ka. Aga sinu sõpru ei tunne ma peaaegu üldse. Ainult mõnel korral oleme koos nendega väljas käinud. Kas sa häbened mind? Ja su vanemad – kas nad üldse teavad, et ma olemas olen? Mida päev edasi, seda ebakindlamalt ma end tunnen. Kas ma ei olegi sulle oluline?"
Mees: "No ma tahtsin kindel olla, kas me omavahel sobime. Sinul on mustmiljon sõbrannat, kellega sa kogu aeg suhtled. Ausalt öeldes oli esimene kohtumine nendega mulle isegi kõhe – tundsin end nagu koolipingis, kus tunni lõpus antakse hinne. Mina oma sõpradega nii tihti kokku ei saa ja – sageli pole neil kohtumistel naisi kaasas. Ära paanitse! Sa oled mu parimaid sõpru näinud küll. Vanematele tutvustamine on aga v ä g a tõsine samm, seda ma uisapäisa teha ei taha. See vajab ikka läbimõtlemist ja sisemist valmisolekut! Anna aega atra seada! Sa meeldid mulle väga ja usun, et meeldiksid ka mu emale. Kui aeg on käes, siis küll ma teid tuttavaks teen."

"Mis meist edasi saab?"
Naine: "Elame koos, liisisime koos auto... Sama seis on olnud juba mitu aastat, ilma et midagi muutuks. Lastesaamisest pole me tõsiselt rääkinud. Issand, ma hakkan arvama, et äkki sa ei tahagi neid? Mitmel õhtul oled öelnud, et mind ootab üllatus – pangu ma end pidulikumalt riidesse. Minul muidugi süda kohe puperdab, et äkki sa küsid täna ära Olulise Küsimuse. Sätin juukseid, piserdan lõhnaõli, otsin kallimad ehted... Lõpuks läheme ikka ainult välja sööma. Ilusasse restorani, jah, aga ma ootasin midagi hoopis muud! Naisterahval ei sobi ju kõike puust ette ja punaseks teha – kas ma pean otse välja ütlema, et oleks aeg, et sa mind endale naiseks palud? Me ei tarvitse kohe pulmadega kiirustada, aga oleks hea teada, et sa mind niivõrd hindad, et meie kooselu ametlikult registreerida!"
Mees: "Eks ma olen seda mõtet nii- ja naapidi veeretanud. Praegune seis on täitsa mugav, kas sinul pole? Kas me tahame seda kangesti muuta? Teisalt ma saan aru, et lapsi sa ei taha enne, kui sõrmus sõrmes? Natukene kardan seda ka, et äkki sa ütled mulle ära, kas lihtsalt poosi pärast või – et ma mitu korda küsiks... Ma ei taha end ju narriks teha: ostan kalli sõrmuse, laskun põlvele ja pärast lükatakse mind veel tagasi! Lihtsam on vanaviisi. Niikaua kui naine päris otse vihjama hakkab."

"Mul on päevad hiljaks jäänud."
Naine: "Jumal, mis ta nüüd ütleb? Olen üsna kindel, et olengi rase. On ta selle üle sama rõõmus kui mina? Mis siis, kui ta ei tahagi seda last? Mõtlesime ju, et ootame veel. Ta ei ütle mitte midagi! Miks ta midagi ei ütle?"
Mees: "Oh sa poiss! Võib-olla me... saame lapse?! Ta poleks mulle ju muidu rääkinud, kui ta poleks selles kindel. Nüüd on see siis käes! Minust saab ISA! Nii, pean mõtlema, kuidas me rahaliselt toime tuleme. Minu lapsel peab kõik vajalik olemas olema! Vanker on vaja osta, autosse turvahäll ja... Pere eelarve vajab ülevaatamist. See jääb minu hooleks, naine peab puhkama... Me saame lapse!"

"Ma olen sulle ju öelnud..."
Naine: "Ma olen sulle mitu korda meelde tuletanud, et köögikraan tilgub. Sellest, et me pidime juba kevadel põhjalikumalt remonti tegema, ma ei räägigi. Täna helistati koolist: kujutad sa ette, et meie poeg jäi suitsetamisega vahele! Pane tähele, see on alles algus. Ma olen sulle öelnud, et peaksid temaga vestlema nagu mees mehega! Kogu aeg on ta ninapidi arvutis – kes teab, mis rumalusi ta sealt üles korjab. Kõigega pean ma ise tegelema! Kuuled sa üldse, mida ma räägin?"
Mees: "Hakkab jälle pihta. Mis ma siis seekord valesti tegin? Jõuan töölt koju, väsinud, ja kohe läheb kisa lahti. Küll ma tulen liiga hilja, küll unustasin poes käimata, küll lubasime kellelegi külla minna... Alustuseks tahaksin natuke rahu ja vaikust! Küll siis jõuab ka kõige vajalikuga tegeleda. Kurivaim, kui närvi mind see näägutamine ajab!"

"Kas ma näen vana välja?"
Naine: "Vaatasin hommikul peeglisse ja üks loppis silmaalustega mutt vahtis sealt vastu. Näppisin kaela ka – mulle tundub, et see hakkab tasapisi lotendama. Varsti olengi kalkun valmis! Silmade ümber on juba ammu kortsukesed, tagumikul tselluliit... Pead värvin ka mitu aastat, et hallid karvad välja ei paistaks. Varsti hakkavad lisakilod mühinal tulema, siis ei saa isegi selga midagi korralikku osta. Ainult turult neid hiigelsuuri kitleid. Ega nende kortsukeste vastu mingi kodune nõu aita, ainult ehk kortsukreem või seerum. Armas mees, vaata mind! Ütle ausalt, kas ma hakkan vanaks jääma?"
Mida mees võib salaja mõelda – "Muidugi näed sa vanem välja, aga see on ju täiesti normaalne! Keegi meist ei lähe nooremaks."
Mida ta peaks ütlema – "Armas naine, sa näed välja täpselt samasugune kui siis, kui me kohtusime!"