Kaie ja Andres Herkel 2012. aastal: armastus muutub ajas

 (2)
Vabaerakonna esimees Andres Herkel ja proua Kaie Herkel
Kaie ja Andres Herkel presidendi vastuvõtul 2017. Foto: Karin Kaljuläte

"See ei ole afäär, vaid teadlik otsus," kommenteeris Riigikogu liige ja Vabaerakonna esimees Andres Herkel täna uudist, et saab kolleegi Külliki Kübarsepaga lapse, edastas Õhtuleht.

2012. aastal andsid Andres ja Kaie Herkel intervjuu Eesti Naisel ja rääkisid, et nad on end koos poja Henrik Hannesega mõnusasti sisse seadnud Tallinna lähistel vanas viljakuivatis.

Kuidas te kohtusite?

Andres: Kohtusime EÜEs. Kõlab ehk natuke banaalselt, aga nii see oli.

Kaie: Mina malevas ei käinud. Mind isa ei lubanud sinna ja oli selles suhtes üsna leppimatu. Tahtsin Intsikurmu maleva lõpetamise peole minna ning ainus tee selleks oli tuttava maleva kaudu. Mu kursusekaaslase vend oli Antslas malevas ja nii me sinna läksimegi. Mul on meeles, et seisime uksel, vaatasime tuba, kus kõik päevatööst puhkasid ja lobisesid, ning ühtäkki jäi mulle silma ahju taha pugenud ja seal lugev poiss. See oligi Andres.

A.: Jah, mul oli ahju taga voodi, ma olen alati armastanud privaatsust. Kuid ma nägin küll, et tuli kaks tüdrukut ja üks neist oli päris kenake…

K.: Siis ma hakkasin kutsuma teda igale poole. Kõigepealt kutsusin tantsima.

A.: Ja suve lõpus kutsusid mind Krimmi ekskursioonile. Ma mäletan, et seal rühmas käis üks tüdruk, kes ka kutsus mind mingile matkale või ekspeditsioonile…

K.: Ohoo, seda ma kuulen esimest korda praegu!

A.: …aga me läksime ikkagi Kaiega Krimmi!

K.: Ja jõime seal ohjeldamatult punast šampust ja sõime puuvilju!

Millal abiellusite?

A.: Me käisime enne seda kaks aastat – no tegelikult kolisime erakasse. Abielu tuli kuidagi iseenesest, pealegi oli nii võimalik pereühikasse tuba saada.

Loe veel

K.: See oli 24. juunil 1983. Pulmad olid suured, sest Võrumaal, kust mina pärit olen, ei tehta midagi väikselt! Ikka vasikas ja siga läksid käiku ja kaks kokka olid abilistega valmistamas. Meil mõlemal on suured suguvõsad ning kutsutute hulgas oli ka palju üliõpilasi, meie sõpru.

Kuidas te siia viljakuivatisse elama jõudsite?

A.: Elasime enne Tallinnas Koplis, kus meil oli pool majast. Tegelikult olime kuivati elumajaks ehitamise mõtet varemgi heietanud, aga teoks sai see ikkagi tänu lapsele.

K.: Tahtsime, et lapsel oleks side eelmiste põlvedega, pealegi meeldis talle seal. Käisime ikka väikse Hennuga tädi Aili juures maal peenraid tegemas ja maaelu nautimas. Muide, see on ajalooline koht, mille rajas kunagi Hannibal, Puškini vaarisa. Viljakuivati tagastati Andrese vanematele. Mulle see hoone nii hirmsasti meeldis juba ammu enne seda, kui meil tuli mõte siin ehitama hakata. Ikka käisin ja patsutasin neid vanu müüre… Aga mõte, et võiksime elada kohas, kus Andres lapsena ronis ja ringi jooksis...

A.: See on olnud muu hulgas osaliselt ka kolhoosi tsemendihoidla, nii et ma alustasin kõigepealt kangi ja kühvliga, seejärel tellisime suruõhuhaamri.

K.: Nüüdseks oleme siin juba viis aastat elanud. Ja ehitamine käib ikka kogu aeg. Andresel on väga aktiivne ühiskondlik eluviis. Kuidas sa, Kaie, oled sellega kohanenud?

K.: Eks ma ikka olen! See on toimunud ju järk-järgult. Ja poliitiku naisel peab nagunii olema suhteliselt paks nahk.

A.: Mul on neid väljundeid koduväliste asjadega tegelemiseks tõesti palju ja on olnud pikki perioode, kui ma olen olnud rohkem pühendunud tööle kui kodule. Me pole perega koos eriti reisimaski käinud, sest mul endal tuleb aastas umbes paari kuu jagu ööbimisi hotellides, ning ega me kumbki sellised Egiptuses suvitajad kindlasti pole.

K.: Nüüd aga juhtus meiega nii, et võitsime Vilma koogipulbriga peavõidu – reisi Firenzesse. Neli ööbimist vanalinna hotellis, kontsert, romantiline õhtusöök, šokolaadimeistri külastus… Katsume muudkui klapitada neid väheseid vabu kuupäevi, sest Andresel lihtsalt POLE aega!

Kes on perekonnapea?

A.: Väljapoole olen mina, aga sissepoole Kaie (naerab).

K.: Ehitusmehed on läbi aegade pöördunud ikka minu, mitte tema poole. Aga eks sellega ole ju nii, et mees on pea ja naine kael, mis seda keerab.

Andres, mida sa Kaie juures kõige enam hindad?

A.: Kaie on väga põhjalik kõiges, mida ta teeb, ja ta on 100% pühendunud perekonnale. Ta võiks igasuguseid asju teha väljaspool kodu, olen veendunud, et Kaiest oleks saanud väga hea pedagoog. Tal on üldse palju selgem maailmapilt kui minul, ta sobiks poliitikuks ka palju paremini! Mina ikka kahtlen tõdedes ja mõtlen liiga pikalt. Aga Kaie reageerib asjadele kiirelt, konkreetselt.

Kaie, mida sina Andreses hindad?

K.: Tegelikult on nii, et ükskõik, millega ta ka hakkama ei saaks, kõik on talle juba ette andeks antud ühe asja pärast: kui meie poeg oli umbes nädalane ja tema tervis oli korra väga kriitilises seisus, siis istus Andres terve öö tema kõrval, valvas ja palvetas… See on minu jaoks midagi nii kohutavalt olulist, et ma ei teagi, kas seda on võimalik sõnadesse panna… Ja veel – ükskõik, mida ma ka teeks – kui see on minu jaoks tähtis, siis Andres toetab mind alati. Ja muidugi need tohutud teadmised, mis tal on…

Kas armastus ajas muutub?

A.: Kindlasti muutub! Eks selle aja jooksul on meiegi elus olnud kõik loogilised etapid – elu enne last, siis pärast seda, koos kasvamine… Inimesed ju muutuvad ja ega tundedki paigal püsi.

K.: Andres ütleb, et mina olen veel konservatiivsem kui tema. Olen oma kodust saanud kaasa väga selged juhised eluks. Mu vanaema ütles mulle mitmeid õigeid asju, aga muu hulgas ka nii – südamel on ohjad, pea seda meeles!

A.: Täiskasvanud inimesed võivad endale vastastikusel kokkuleppel igasuguseid asju lubada, aga kui vähegi võimalik, siis kasvava lapse juurest ei tohiks ära minna, sest need probleemid, mis siis tekivad, kanduvad laste kaudu hiljem ühiskonda edasi. Lapsel peavad olema mõlemad rollimudelid ellu kaasa võtta.

Ragistate ka vahel?

A.: Ikka tuleb ette. Aga see laheneb ikka konstruktiivselt.

K.: On meilgi oma kana, mis aeg-ajalt kitkumist vajab! Aga ega me eriti ei tülitse, räägime küll palju.

A.: Minuga on nii, et ma võin korraks plahvatada, aga mul läheb see samal hetkel üle. Võib-olla mina olen kinnisem ja valmis igasuguseid pingeid endas hoidma. Kaie on ses mõttes palju otsekohesem. Nagu mustlase püss.

K.: See on nüüd küll tõsi. Mina olen jah see, kes siin aeg-ajalt poisse üles rivistab!

Mida tulevikult ootate?

K.: Minu meelest on nii ilus koos vananeda. Mõnusalt ja rahulikult. Ei tahaks mingeid äkilisi muutusi nii väga. Ja muidugi seda, et lapsest inimene kasvaks.

A.: Eks tuleb värskust säilitada ja mitte väga ära muganduda. See aeg, kui ma tööle rohkem pühendun kui kodule, kestab ilmselt veel mõnda aega. Katsuks sellist kääbiku igatsust toatuhvlite ja kamina järele võimalikult kaugele lükata.

Külliki Kübarsepp. Foto Rauno Volmar

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare