Pärast viisid lapselapsed ta Glehni lossi õhtust sööma. „Loss on nii kaunilt restaureeritud, priima! Soovitan külastada. Teenindavad valgetes kinnastes, väga noobel värk. Oi, Ita Ever, imestasid. Mulle kingiti restorani poolt šampanja. Ma kohe ei tea, mida öelda, jään niisugustel puhkudel kuidagi sõnatuks.”

„Näiteja elukutse kohta on mul libedasti läinud,“ tunnistab Ita Ever. „Ausõna! Ma ei mäleta ühtegi etappi oma teatritöös, et ma oleks tundnud, et nüüd on aeg pael kaela panna. Ma olen töötades alati heas tujus ja hea tervise juures.”

Samas polnud tal näitlejaks saamiseks varajases nooruses vähimatki tahtmist ega ka ema või isa sundust. Pigem puudus soosiv-suunav miljöö kodus täiesti. Ka ei oska ta endale ette kujutada, kui raske on teatrist äraminek. „Jaa, ma soostun, et see on omaette probleem küll. Teisest küljest on ju hirmus, kui teatri raudvarast saab vanaraud."

„Kui mul ei ole tööd, siis ma nutan endamisi, soiun ja käin mööda seinaääri ja tahan kuidagi ära kaduda. Ma jään haigeks, põdema.”

Ita Everil tööd on. Tema kohta võib öelda, et ta on peatumatu.

Küll on tema elus olnud aegu, mis on olnud puhtisiklikult rasked. „Üks kord... tegelikult üks kord oli raske periood, mis oli kantud teatrivälistest tagamaadest. Olid ärasõidumõtted... Aga ei sõitnud... Need olid aastad, kui tegin tuimalt oma tööd.”

Öeldakse, et näitlejad on edevad, kuigi nad tihti seda eitavad, ja sellepärast ei suuda lavast loobuda.

„Edevus, just, ütleb Ita Ever. „Mitte raha. See raha, mis ma olen saanud, on minimaalne. Ilmselt on see edevus näidata, et ma võin, ma suudan ka seda rolli teha. Olen seisukohal, et näitleja peab tegema kõiki žanre. See oleks ideaalne. Ta ei pea mängima, kuid võib mängida ka nõrka materjali.” Ja nii on ka vahel olnud, et anname selle rolli Everile, küll ta muneb sellest ikka midagi välja.

Tänapäeva elulises mõistes pole Ita Ever üldse universaalne naine. Ta ei pese autot, sest tal pole autot, ta ei kasvata kurke ega tomateid. Aga laval võib ta küll aiapidajat või autoomanikku mängida, nagu oleks selle ala spetsialist. Ever ei käi ka staarile kohaselt kübaraga. Enne kodust väljumist harjab ta oma musta soni ja isegi räägib naljaviluks temaga: „Oh sa mu kullake, hakkad vanaks jääma.“

See on juba teada asi, et sünnipäeval toob Ita oma garderoobikaaslastele kooke ja teeb ikka nalja, et seekord ebaõnnestusid, sest ahi kõrvetab. Ise ostis koogid kohvikust.

1953. aasta aastal sügisel, kui Ita Ever draamateatrisse sisse kirjutati, võis noorest säravast tüdrukust tulla näitleja, võis ka mitte. Nüüd pole see enam teema. Ita Ever on tänagi laval ja vaatajad, kes nägid teda mängimas noorena, käivad teatris juba oma lapselastega ja lapselapselastega. Ita Ever on sündmus. Peatumatu.