Töömeetodites on vahe. Los Angeleses tuleb näiteks heliefektide loomiseks kohale spetsialist, kes paneb arvutis kiiresti sekundilise täpsusega kõik stsenaariumi järgi paika. Tallinnas Vene Teatris, kus ma lavastasin, käis helimees lihtsalt proovides ning hakkas vaikselt meiega kaasa mõtlema ja katsetama, mis võiks sobida. Londonis on lavastajal mitu assistenti, Eestis üks ja lõpuks saab kõike teha ka päris üksinda. 

Ka töötempo on erinev. Kui Hollywoodi näitlejad tulevad proovi, siis hiljemalt teiseks nädalaks on neil tekst pähe õpitud. Tööd on palju: homme võib jälle tulla uus film, teleseriaal või reklaam, aega tuleb kasutada ratsionaalselt. Londonis ja Tallinnas oli proovidega rohkem aega ja meil oli häda, et kolm-neli nädalat hiljem ei olnud näitlejatel tekst peas ja ikka käis arutamine, kas üht või teist lauset on vaja. Aeg on teise väärtusega. Ma ei ütle, et üks lähenemine on parem või halvem kui teine, tegelikult on tore ka improviseerida ja muuta asju ajas – kui aega on.

Eestlased enamasti räägivad välismaalastele Eestit tutvustades uhkusega Pärdist ja Skype’ist. Millest teie räägite neile, kes Eestit ei tea, ja millised uudised meist rahvusvahelisel areenil silma jäävad?

Vahel uudistes ikka jookseb midagi Eesti kohta läbi. Fakt, et meil ei ole riigivõlga. Et kõik on elektrooniliselt tehtav ja tagatud. Keegi Järvidest juhatab kusagil orkestrit. Ma ikka kasutan alati võimalust öelda, et ma olen eestlane, ja enamasti siis teatakse, et me elame umbes nii külmas kohas nagu Alaska. Kui sõbrad mulle Eestisse helistavad, siis küsivad nad alati ilma kohta, ning kui räägin lumesajust ja miinuskraadidest, siis on kõigil kohe hea meel, et saavad mulle kaasa tunda, aga ise tunnevad seal elamisest veel rohkem mõnu. Kuna mul on Eestis ilmunud raamat „Parem kui elu“, mis ilmus ka Rootsis, siis ma alati mainin ka, et eestlased on tublid raamatulugejad, et meil ilmub väga palju raamatuid ja ajalehti rahvaarvu kohta, meil on palju teatreid, kus on saalid täis vaatamata külmale ilmale. See on peaaegu ju masohhistlik tegevus, minna õue külma kätte, et kusagil uuesti maha istuda ja midagi süvenemist nõudvat vaadata. Kultuuriarmastus on Eestis suur igal pool, mitte ainult pealinnas. See on hästi tore, sest muudab meie elu kirkamaks ja värvikamaks. 

Aga milline on teatri- ja filmitöö vahe erinevates riikides?

Los Angeleses käivad kõik näitlejad mingites eritreeningutes: näiteks spetsiaalsel koolitusel, kuidas jätta muljet ja esineda casting‘utel. Kõik on mitmekülgsed spetsialistid, koolitatud häälega, oskavad tantsida, tulistada ja ratsutada. Samas napib sealsetel näitlejatel teatrikogemust võrreldes Eestiga, filmikogemus on tugevam. Ma olen töötanud paljudes riikides ja minu meelest peab olema valmis selleks, et sa ei saa töösse väga jäigalt suhtuda. Kui sina oled tiimis nii-öelda uustulnuk, pead kohalike kommetega arvestama – when in Rome do as the Romans do (Roomas olles käitu nagu roomlased – toim). Selle roomlaste kõnekäänu tuules võin öelda, et töö on mind pikemalt kaks korda Rooma viinud ja näiteks seal tulebki konkreetselt sellega arvestada, et peetakse väga pikka lõunavaheaega, kindlal kellaajal lõunatamine ja cappuccino joomine on oluline. Pead mõistma kultuuri enda ümber. Seda tuleks võtta nii, et see uus kogemus elus on õppeprotsess, pole vaja konfrontatsiooni tekitada. Ja ikkagi – õpi ja uuri, kuidas teised teevad, aga ära oma sihti silmist ei lase. 

Selleks, et pakutaks tööd nii suurtes rahvusvahelistes projektides, peab inimesel olema ilmselt hea sotsiaalne kapital. Kuidas te selleni jõudnud olete?

Eelkõige inimsuhete kaudu ja need tekivad tänu headele töökogemustele. Filmitootmine ongi muutunud väga globaalseks, väga sageli lööb ühe filmi juures kaasa mitu rahvusvahelist partnerit, isegi produtsente on lõputiitrites mitu. Ja nii ongi, et üks töö viib teiseni, tihti pakutakse tööd varasema kogemuse põhjal. Tähtis on diplomaatiline ellusuhtumine. Ei tohi olla diktaator, kes tahab teha kõike omamoodi. Muidugi tuleb ise ka suhelda ja ennast pakkuda. 

Pärast Oscari võitmist pakkus Vivien Leigh end alati ise rollidesse, mis talle huvitavad tundusid. See on loomulik, et pead ise ka aktiivsust üles näitama. Vahel on kasu ka professionaalsest vahemehest. 

Teisalt võib see asja keeruliseks teha. Los Angeleses ei saagi enam üldiselt otse suhelda, kõik käib agendi või mänedžeri kaudu, neid aga huvitavad eelkõige rahanumbrid ehk kümneprotsendine vahendustasu. Sestap praagitakse tihti varakult välja väikesed põnevad projektid, mille eest suuri tasusid maksta ei saa, kuigi näitlejale, erinevalt agendist, võiks see huvitav olla.

Oscarite jagamise eel näiteks on raske võita nomineeritud staaride tähelepanu, nende turuväärtus on väga kõrge. Sel hetkel on neil palju pakkumisi, aga kaks-kolm aastat hiljem võivad nad olla unustatud. Selles suures süsteemis on asjad keerulised ja vahel isegi julmad. 

Mõnikord on kõik ühest teemast üle ujutatud – isegi kui sul on hea materjal, võib lihtsalt aeg vale olla. Üks stuudiojuhtidest ütles kunagi, et kui keegi tuleb veel uksest sisse ja pakub Vietnami sõjast rääkiva filmi stsenaariumi, siis ta laseb selle inimese maha. 

Ma töötan konsultandina filmifirmas, kus filme ka levitame ja müüme, ja ma näen, kuidas igal filmiturul on oma soovid ja tahtmised. Äkki tahavad kõik romantilist komöödiat või mõõgaga vehklemist. Ja siis tuleb aasta, kui kõik otsivad vampiiride armastuslugu. Moed ja trendid muutuvad, vahel su hea idee ei sobi lihtsalt. Keegi ei tea enam, mis on edukas, isegi mitte ökonomistid ja pankurid. Müüa maha mõnd projekti või kas või iseennast on keeruline, eriti kriisiajal. Selle võrra on kunstivaldkonnas vaja mõista aja kaja ja pulssi, kuigi see ei pruugi kokku minna su enda maitsega. 

Prantslaste film „Artist“ on hea näide – mustvalge tummfilm tuli ja võitis ajal, kui inimesed olid väsinud märulitest ja 3D-filmidest. Kui suudad ette aimata, mis raamatukirjutamise või filmitegemise lõpuks ehk paari aasta pärast on popp, siis on kõik väga hästi. Aeg ja inimesed on sama liikuvad nagu meie mõtted ja ilm. 

Elukiri