Hobune inspireerib: kaasaegne kunst sajanditevanuste töövõtetega
See, et ma oma kätega mida ära teha tahan, sai mulle selgeks juba üsna varakult. Algul mõtlesin, et hakkan arhitektiks, aga asja kaaludes tundus, et pliiats ja joonlaud pole ikka päriselt minu tööriistad. Naha puhul tajusin otsekohe, et see on õige materjal. Nahk võlus mind esimesest hetkest.
Eesti Kunstiakadeemias teisel kursusel nahatööd õppides sattusin tööle ettevõttesse, mis valmistas sportsadulaid Inglise firmale Barnsby. Ja sealt leidsingi oma esimese meistri – Varje Vainoja. Tema näitas mulle töövõtteid, innustas ja suunas oma eeskujuga sadulsepateele.
Kes on sadulsepp? Nahatöömeister, kes oskab paksu nahaga keerulisi vorme katta ja peamiseks vormiks on sadul. (See teebki temast sadulsepa. Kui ta sadulat valmistada ei oska, siis ei ole ta ka sadulsepp.) Näiteks western-sadula sarve, mis pole ju väga suur, katmiseks kasutatakse kuni üheksat erineva kujuga nahatükki.
Neid oskusi koolis õppida ei saa, vaid antakse edasi meistrilt õpipoisile. Samas pole õpipoisiks saamine lihtne. Euroopas hoitakse sadulsepatöö traditsioone üsna kiivalt firmade sees, väljapoole neid eriti lahkelt ei jagata. Mina saatsin laiali umbes 70 kirja, küsides, kas te võtaksite mind õpipoisiks. Vastuseid sain kaks. Ühes öeldi „ei“ ja teises „jah, kui te pärast õpipoisiaega meie firmas tööle hakkate.“ Mina tahtsin aga magistrikraadi omandada.
Üsna juhuslikult kuulsin, et Tšehhimaal tegutseb selline mees nagu Vaclav Grešak, kes valmistab ajaloolisi sadulaid. Kirjutasin talle. Tema vastas, et tule kohale, vaatame su käed üle ja proovime, milline nahanuga neisse sobib. Nahanuga valitakse traditsiooniliselt meistri käe järgi. Ja nii saigi temast minu teine meister, kelle käe all töötasin Tomas Bata ülikoolis pea iga päev hommikust õhtuni pool aastat.
Oma magistritöö kirjutasin sadulatest. Uurisin, mil moel sadul ajast aega muutunud on ning kuidas sellega käsikäes täiustunud sadulsepatöö võtted ja tehnoloogiad. Uurisin hobuse seljatööala ja seda, milliseid individuaalseid võtteid kasutatakse, et meisterdada just sellele hobusele õige sadul. Lõputööks meisterdasin western-sadula.
Kuna ratsutamise kõrval on kaasajal jõuliselt arenenud mootorrattakultuur, jõudsingi kuidagi loogiliselt hobuste sadulate juurest raudruunade sadulate ja pagasitaskuteni. Ja sealt omakorda väiksemate asjadeni – kotid, rihmad, käevõrud, taskud.
Hästi palju kannatust peab selle töö juures olema. Nahk ei andesta vigu. Minu jaoks on nahakunsti puhul oluline, et meistri käes puudutus on tunda igas töös. See on asi, mida ma väga hindan. Kui loodus ohverdas naha, siis mina annan endast parima, et sellest midagi luua.
Sadulsepatöö nõuab parajalt jõudu, sest käsitsi õmblemist ja keeruliste detailide vormimist on palju. Western-sadula juures on võimalik vaid kaks 10-15 cm pikkust õmblust masinaga teha, ülejäänu on kõik käsitöö. Ja siis mõtledki, et mis neist kahestki masinaga õmmelda, teen parem käsitsi.
Enne nahanoa kättevõtmist tuleb hästi palju mõõta ja katsetada. Vormid, mida sadulsepp katab, on mõnikord väga keerulised ja õigete lõigete väljatöötamist võib võrrelda inseneritööga. Seepärast käisingi Soomes Rovaniemi ülikooli moeosakonnas lõigete konstrueerimist õppimas.
Tõeliselt paksu ja jäika nahka vaadates tundub esimese hooga, et sellest pole võimalik midagi valmistada. Aga kui lõpuks ese valmis saab, tunned, et oled nahka mõistnud, temaga ühele lainele jõudnud.
Naha omapära ja defekte ei püüa ma kunagi peita, need muudavad iga eseme eriliseks.
Millest ma inspiratsiooni ammutan, millest lugu pean? Ajaloost, sümbolitest, muusikast, aforismidest, raamatutest – tavaliselt entsüklopeediatest, harvem ilukirjandusest. Mõnikord ka omanäolistest ja huvitavatest inimestest, ilma et nad ise seda teaksidki. Piisab, kui ma neid lihtsalt jälgin, juhuslikul kohtumisel näiteks.
Kuigi ma ei ratsuta ega juhtu hobustega just sageli kokku, on paljude mu tööde puhul algallikaks ikkagi hobused ja nendega seotud maailm. Näiteks silindrikujuline käekott, mille valmistamise idee on tulnud esemetest, mida transporditi hobuse seljas sadula taha rulli seotuna. Või püksirihmad, mille puhul kasutan täpselt samu töövõtteid, mida jaluserihmade valmistamisel.
Paljud sadulsepa töövahendidki kannavad hobustega seotud nimesid – poni (sadulaalus), konik (pink käsitsi õmblemiseks). Oma tööriistadega on sadulseppadel eriline suhe, me olema nende üle väga uhked. Ja õigusega, sest tööriistad kannavad endas traditsioone ning on püsinud põhijoontes muutumatutena 1700ndatest aastatest saadik. Põhitööriistadeks on siiani sadulsepa pea ja tema nahanuga.
Tellimustööna teen hobustele ka sadulaid, kuid Eesti turule pole neid veel teinud. Küll aga olen valmistanud sadulaid siinsetele mootorratastele. Kuid kui keegi soovib oma hobusele tõeliselt omanäolisi päitseid, valjaid, jaluse- ja rinnarihmasid, siis selle sooviga võib minu ja mu firma Fury Art poole pöörduda küll. Mida erilisem on nahk ja tootesoov, seda suurem on mu janu proovida seda ideed realiseerida.
Allikas: Oma Hobu 3/2014. Avaldatud toimetuse loal.
