Ei väikesena lava taga seistes ega täiskasvanuna pole Liina muusikateatrit tõsiselt võtnud ja vabatahtlikult sinna eriti ei kipu. Aga näitlejana oli Liina Vahtrik päri, kui ema ütles, et tahab lavalt ära minna. Tütar ei ole ema palju laval näinud, aga teab, et see tark, kui lavainimene õiget lahkumise aega tunnetab veel enne, kui teised seda märkavad. Liina siiski rõõmustab, et Helgi Sallo polegi teatrist ära läinud. Viimast "Hallo, Dollyt" Liina saalist ei vaadanudki, aga nägi, kuidas ema pärast viimast "Dollyt" lillesülemitega koju tuli. "Põhjamaalastele pole lihtsalt omane oma artiste kätel kanda, vaevalt, et keegi seda ootabki. Aga publik armastab mu ema," on Liina veendunud.

"Olen pisut laisavõitu,“ tunnistab Liina enda kohta. „Püüdlen sinnapoole, et end hellitada, mitte piitsutada, sest kui sa kogu aeg mõtled, mida ma valesti teen või et kas ma olen andetum kui mõni teine, siis on teovõime halvatud.“
Liina ei tea ka täpselt öelda, mis on auahnus, aga tunnistab, et kui ta on juba lavale läinud, siis soovist saada tähelepanu ja austust. Aga just rõõm igapäevastest asjadest ongi elamine päev korraga. Liina ei unista lossist, kus jookeb ringi valge koer, või valge taraga ümbritsetud majast, mille ees seisab limusiin. Hommikul hakkab rahuga toimetama, et seejärel teatrisse proovi minna. Ja ta teab, et tänapäeval sõidab iga "rong" kiiremini kui varem. Ka seda, et vaene pole halvem kui rikas ning et tuleb õppida kuulama oma sisemist häält.
Ükskord pani Helgi Liinale Hüüru veskis "Head ööd, ema!" etendusele koha kinni. Liina sõitis marsruuttaksoga, vaatas kogu aeg aknast välja ega märganudki, kui oli juba Keilas. Helgi: "Etenduse alguses avastasin, et koha peal on ainult silt: "Liina". Siis saatis emale sõnumi, et istub lillesülemiga Keilas ja etendusele nagunii enam ei jõuaks. Mine tea, milleks se hea oli.“
Kui ema laval mängis, oli väike Liina ikka lava taga, aga teatritükkidesse kaasa mängima teda ei pandud. Ka näitleja Liina Vahtrik ei ole tahnud oma last Reti Mariat naljalt lavale saata. "Ma ei arva, et see on lapsele nii väärtuslik kogemus, kui ta lavale minna saab. Näitleja amet on elukutse, mille peaks täie teadvusega valima." Päris kindlasti on näitlejad sunnitud karjääri nimel ka millestki loobuma. Ja tavaliselt on need ju lapsed, kes näitleja kuulsusrikasse aega kuigi lihtsalt ära ei mahu. Mis Liinal lapsepõlvest enim meeles on, ei oskagi ta öelda. Ta ütleb, et pole vahet, kas sa oled näitleja vöi töölise laps, üks lapsepõlv puha: "Mul on niisugune tunne, et lapsepõlv on igaühel vähem või rohkem õnnelik ja natuke õnnetu ka. Näiteks kui laps jookseb metsas ringi, siis öeldakse talle, et ära karju, ega sa kodus ei ole. Kodus aga öeldakse, ära karju, ega sa metsas pole. See ongi lapsepõlv. Sul pole mingit sõnaõigust."
Kuid need lapsed, kes on tihti üksi teevad, teevad ise oma valikuid ja on ses mõttes ka palju iseseisvamad.
"Näosaatele“ Helgi alguses eriti kaasa ei elanudki ja finaali ajal publiku hulgas ei istunud. Aga pärast finaali rahustavate tilkadega ka magama ei jäänud. See tavatu neljanda koha väljahüüdmine tundus imelik.
„Liina on hea näitleja ja kihvti häälega laulja,“ ütleb televaataja, Pärnu teatri endine näitleja Eha Kard, „nad on koos Piret Krummiga head parodistid, andekate vanemate lapsed ju ja võiks midagi koos teha.“