Aga Rogaljovi ei huvitanud niivõrd haruldus, kui see, et ta oli kuulnud eestlaste raamatu olevat eriti hea ja kokkuvõtlik ratsutamise põhitõdede esituse. Mina polnud sellisest väljaandest kuulnudki, aga läksin kodus kohe Toompeale, kus toona asus nn keskraamatukogu, ja saingi teada, et raamat „Ratsasõidu ja ratsastamise õpetus“ on tõesti olemas. Mitte päris avalikult kättesaadav, aga lugeda võis, kui spetsiaalselt taotlesid.

Saksa eeskirjad Eesti sõjaväes

Eessõnas ütleb kaitseväe staabiülema 2. abi ratsaväe inspektori ülesannetes Eduard Ahman (1889-1942) lühidalt: „Raamatu koostamisel on põhiallikana kasutatud üldtunnustatud Saksa eeskirja „Reitvorschrift 1937“.

Ratsutamise saksa koolkonna põhimõtete areng ja aina arusaadavam selgitamine on toimunud alates 1888. aastast, kui ilmus esimene Saksa ratsaväe eeskiri. Järgmist, 1912. aasta eeskirja peetakse juba üldpõhimõtetelt lõplikuks järgnevate aluseks, 1926. aastal seda moderniseeriti, 1937. aastal ilmus väga mahukas (üle 300 lk) ning põhjalik väljaanne, mis on au sees tänapäevani.

Minule tundus Eesti 1940. aasta eeskiri, seesama „Ratsasõidu ja ratsastamise õpik“ väga tuttav, sest juba ammu enne selle avastamist olin 1974. aastal tõlkinud ja avaldanud Müseleri „Reitlehre“ ning nende kahe raamatu põhimõtted ning eriti joonised tundusid lausa identsed. Müseleri raamat ilmus Saksamaal 1933. aastal ja baseerus 1912. aasta eeskirjal, oli selle ratsaväe ohvitseridele kui spetsialistidele mõeldud suhteliselt lühida ja kuiva teksti illustreerimine ja selgitamine laiemale harrastajate ja sportlastehulgale. Ja andis ehk järgmise, 1937. aasta eeskirja koostajatele esituse üldarusaadavusega eeskujugi.

Eesti ratsaväes oli tsaariaegsest Fillise koolkonnast loobutud algusest peale, eeskujuks sai nn poola kool, mis oli saksa omast lähemal Caprilli loodud itaalia koolkonnale. Poolas olevat mõned Eesti ohvitserid ka väljaõppel käinud. Kes kus midagi õppis ja kes konkreetselt just saksa eeskirjadest osaliselt sõna-sõnalt maha kirjutatud Eesti ratsaväe eeskirja koostas, seda peaks eraldi uurima.

Eesti 1940. aasta eeskiri ise on Saksa eeskujust lühem ja vähem detailne, struktuurilt ja põhimõtetelt aga sama. Peamised osad on ratsutamisõpetus, hobuse väljaõpe ja noore ratsaniku väljaõpe.

Ratsutamisõpetus hõlmab istaku, hobuse liikumiste, harjutuste (ka kavalettide kasutamise), käe kõrval töötamise, hobusega ujumise, relvade (piigi) käsitsemise jms kirjeldusi ja seletusi. Tuntakse kõiki Müseleri teoses kirjeldatud harjutusi, ka selliseid, mis meil enne Müseleri tõlke ilmumist peaaegu või täiesti unustatud olid, nagu õlad sees sõitmine või ringi suurendamine ja vähendamine.

Noore ratsaniku väljaõppe osas on rõhk pandud „pingusetusele“ ja maastikusõidule (igal nädalal üks 2-3 tunnine sõit). Väikeste, 50 cm hüpetega alustatakse teisel õppekuul, viie kuuga peab ratsaväelane olema valmis hüppama 80 cm takistusi, läbima 10-15 km takistustega radu, sõitma üksi öösel punktist punkti, kasutama kangvaljastust ja lahingvarustust (lahingvarustuses sadul olnud nii raske, et see tõsteti paika kahe mehega).

Astmeline hobuste väljaõpe

Eriti huvitav on tänapäeval lugeda hobuse väljaõppe osa. Selle põhimõtteliseks aluseks võiks lugeda noore hobuse väljaõppe astmelisust, mida hiljem nimetati kokkuvõtlikult väljaõppe skaalaks. Keelelistel põhjustel on see inglise keelde tõlgitud (näiteks R. Klimke noorhobuste väljaõppe raamatus) kui training scale, praegu nimetatakse seda ka treeningpüramiidiks.

Saksa keeles on siiski selge vahe väljaõppe (ausbildung) ja treeningu (training) vahel. Treening on selles tähendusesjuba mingi väljaõppe saanud sportlase või hobuse võimete arendamine ja oskuste kinnistamine toimetulemiseks suurte koormuste tingimustes, olgu need koormused siis psüühilised või füüsilised.Väljaõpe on uute harjumuste ja oskuste kujundamine, ja see on efektiivsem väikestel koormustel, ning tuleks teha võimalikult lihtsaks ja kergeks.

1940. aasta eeskirjas on hobuse väljaõppe etapid:

  • Hobuse harjutamine ratsaniku raskusega. Tuntakse juba väljendit „selja sild“, harjutatakse ratsaniku „pingutuseta kandmist“. Ka vabahüpete kasulikkusele pööratakse tähelepanu: „Hüppamine kõrvaldab pinguse.“
  • Takt. Pingutusetus. Arendatakse loomulikku rütmi (takti) traavil, „ruttamata ja hoogsalt, väljasirutatud pika kaelaga ja allasuunatud ninaga“.
  • Liikumishoo ja käigu arendamine. Kontakt. Ratsmesse asetamine. „Esimesed abistused…on edasisaatvad. /…/ Kontakti tuleb vähendada alati siis, kui ilmneb, et hobune lasub ratsmetel, lohistab tagaosa või kaotab käigu. /…/ Ratsanik peab tundma mõlema käega kui ka tuharatega selgesti hobuse tagaosa tööd, mis ilmneb seljalihaste vedrutavas heljuvuses ja ühepikkustes ja hoogsates sammudes“. Lihtsa sõduri jaoks natuke palju nõutud.
  • Asetamine otse. „Vildakuse tõttu on toetus ratsmetele ebaühtlane. Selle vältimiseks tuleb hobust edasi saata lõdvapoolsele ratsmele, pinguliolevat ratset lõdvendada, ühtlasi käed ratsmetega hoida laiemini.“ Nii lihtne see ongi, aga katsuge teha!
  • Kehaerksus. Seisangusse asetamine. „Hobust ei tohi kunagi püüda seisangusse asetada ratsmete survega. /…/ Otsehoiangu juures tagaosast lähtuv liikumishoo surve mõjub takistamatult kuni suuni ja sunnib hobust suuliste survele järele andma, kuklast painduma ja suulistega mänglema ning hobune asub ise seisangusse.“
  • Kandevõime arendamine. Koondamine. Selleni jõutakse teisel õppeaastal. „Suurem (tagajalgade) painduvus võimaldab energilisemat sirutust. /…/ Tagajalgade energilise tegevuse tõttu suureneb ka hobuse kehaerksus. /…/ Otstarbeka tööga maastikul ja ratsutusteel välditakse kõige kindlamini vale koondamise tagajärgi.“

Nende põhimõtete praktiline rakendamine on pikemalt lahti seletatud eraldi paragrahvides (eeskiri ongi vormistatud tegelikult paragarahvidena nagu seadus). Näiteks paragrahv 63 selgitab kontakti loomise probleeme: „Erilist tähelepanu nõuavad hobused, kelledega on näiliselt kerge sõita ja kes kaela kumerdavad, sest nad annavad ratsanikule enneaegselt tunde seisangus olekust. Sääraseid hobuseid tuleb kogu aeg abistustega edasi saata, nii et ninajoon oleks püstloodist eespool, kuna muidu võib juhtuda, et nad kaela valest kohast painutavad. /…/ Sagedane sõit ühe käega ja ratsmeid hoidva käe etteandmine kontakti alalhoidmisega kõrvaldab kõige paremini liiga lühikese kaela tekkimise ohu.“

Huvitav sõna- ja keelekasutus

Omaette huvitav on kasutatud sõnavara ja väljendusviis. Mõnikord naljakas, mõnikord paneb mõtlema, et ega meie terminoloogia veel liiga selge ja ühetähenduslik polegi. Olgu siin näiteid ilma suhtumiseta neisse: „kehahoiang“, „hobuse seisang“, „järskpööre“, „asend paremale“, „otsekäik“, „viltukäik“, „töö trobikonnas“, „taltsumuse arendamine“, „ratsaniku viltune niue“, „kummuli kämblad“, „kõverad randmed“, „sõltumatu istak“, säärte sõltumatu liikuvus“.

Igast lausest selles eeskirjas on tunda, et meiega räägivad inimesed, kes tundsid ratsutamist põhjalikult, kuigi tegemist on vaid tõlkega.

Arvatavasti ei jäänud neist keegi ellu, kui venelased tulid. Kolonel Ahman igatahes hukati 1942. aastal. Tema aga tegelikult ise ratsaväelane ei olnudki. Kes sel ajal ratsutamises ja ratsaväes tõelised tegijad olid, vajab jälle eraldi uurimust. Aga Eesti ratsaväe traditsioonide ja stiili jätkamine Eesti laskurkorpuses ellu jäänud ohvitseride poolt tagas eestlaste uskumatu edu esimestel sõjajärgsetel aastatel, kui N Liidu meistrivõistlustel ei jäädud 1947.-1953. aastani kunagi medaliteta.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.