24. veebruar 2017. Presidendi vastuvõtule saabuvad „Riigikogu liige härra Hardi Volmer ja proua Kersti Trull“. Mis on kõige ootamatum sündmus sinu elus, mida sa näiteks 1970ndate teisel poolel täiskasvanuks saades ei osanud oodata?

Kui otsida midagi märgilist ja suurt, siis see, et Eesti on rippumatu riik. Isiklikus plaanis on tõesti raske midagi välja tuua. Oli unistusi ja mõned neist on täitunud. Üks asi on viinud teiseni ja lõpuks ei olegi midagi eriti ootamatut.

1960. aastatel olid sa Pärnu koolipoiss. Oleme moodsad ja küsime, kas sul oli õnnelik lapsepõlv.
Meil Pärnus oli pooleli maja ehitus ja maja lõhnas männivaigu järele. Ma mäletan, et inimesed olid üldiselt rõõmsad ja päike paistis. See oli vaieldamatult õnnelik aeg, sest laps ei oska ju oma elu millegagi võrrelda. Seda sõltumata ilmastikuoludest, asukohast planeedil Maa ja sõltumata riigikorrast, kui just ei ole täielik õuduk nagu sünd vangilaagris. Me sündisime väga suurde sõjaväelaagrisse, kus oli tara ümber ja tara peal kiri CCCP, aga 1960ndad oli suhteliselt helge aeg, kus loodeti siiralt inimnäolist sotsialismi. Sõjajärgsed õudused ja stalinism olid möödas. Ma läksin esimesse klassi 1964. aastal. Samal ajal pandi pukki Leonid Brežnev ja algasid muutused teises suunas, aga need võtsid aega.

Aga järgmisel kümnendil, keskkooli ajal, said aru, mis riigis sa elad?
Oo jaa, see oli siis ammu selge. Meie kodus käis suhteliselt mõtlemisvõimeline seltskond toonaseid kultuuriheeroseid, mul olid kõrvad peas ja ega keegi neid kinni toppinud. Erilisi illusioone enam ei olnud. Mäletan, et tegime Pärnu 2. keskkoolis, praeguses Koidula koolis peamiselt koos klassivend Villu Kanguriga täiesti teadlikult igasuguseid poliitilise maiguga trikke, et testida, kust alates asi võimude jaoks hulluks läheb. Tegime teatrit ja vahepeal saime teha kooliraadiot. Aga asja tipp oli ikkagi Brežnevi piltide kleepimine. Raamatupoes olid üliodavalt müügil riigijuhtide pildid klaasimiseks ja seinale panemiseks. Meie vana koolimaja klassiustel olid suured aknad, et direktor saaks koridorist klassi vaadata, kas õppetöö kulgeb korralikult. Me ostsime kastitäie Brežnevi portreesid ja kleepisime need vahetunni ajal imekiiresti sinna akendele. Fotod olid nii paraja formaadiga, et igasse klassi vaatas sisse täpselt kaks Brežnevit. Sees oli küll lõbus.

Ja siis tuli karistus?
Ma ei mäleta, et karistus oleks tulnud. Muidugi oli õppenõukogu ja pinniti, miks tegite, aga ei midagi hullu. Meie paralleelklassis käis toonase Pärnu KGB ülema poeg, eks see mõnes mõtte kergendas meie olukorda, sest ühed inimesed kõik. Me saime ka seda juba aru, et teatud aastakäikude mehed jagunesid kaheks: korpuse mehed ja Saksa sõjaväe mehed. Meie kooli direktor, tõeline eestiaegne härra Armas Kuldsepp, oli Saksa sõjaväes. Mismoodi ta koolidirektor sai olla, ei tea. Ideoloogilise kiirguse õhustikust, milles me elasime, ei saanud võib-olla üldjuhul aimu, aga aeg-ajalt ujus see äkki pinnale. Meie kool oli sisuliselt Pärnu Eliisabeti kiriku vastas. Lydia Koidula oli käinud samas koolis, Pärnu tütarlastegümnaasiumis, ja tema sünnipäev on jõululaupäeva õhtul. Jõuluõhtul oli nagunii koolis pidu ja siis teatud seltskond valgus kirikusse, kus küünlad põlesid ja ilus oli. Oli teada, et virila näoga ja pika hambaga ilmuvad sinna ka kooli komsomolikomitee inimesed. Neil oli käsk ära fikseerida komnoored, kes olid kirikus. Mitte et nad seda rõõmuga oleks teinud. See oli jälk ja vastik ja samas teistele naljakas. Kuni sa teatud piiri väga rängalt ei ületanud, oli see lihtalt võimalus irriteerida.

Kui sa keskkooli ära lõpetasid 1976. aastal, miks sa Tallinna 4. tehnikakooli läksid rätsepaks õppima?
See on lihtne lugu. Villuga tegime kooliteatrit ja muud tsirkust ja siis mõtlesime, et peaks minema näitlejaks õppima. Jõudsime mõlemad vist kolmandasse vooru välja, aga sisse ei saanud. Tollal ei olnud ju niisugust asja, et veel mitmesse ülikooli said avalduse anda. Kui ainsasse valitusse ei saanud sisse, oli sõjavälkke minek. Et seda vältida, siis tegelikult peaaegu kõik klassi poisid in corpore läksid tehnikakoolidesse, sest sealt ei võetud sõjaväkke. Poisid läksid liftiparandajaks, külmkapitehnikuks jne, aga mind see ei tõmmanud. Kuna Vene ajal tühjagi saada polnud, olin ma juba viis-kuus aastat endale ja sõbrakestele džiinse õmmelnud ja õmblemise alge oli mul käpas, seega läksin rätsepaks õppima.

Mis hinnaga sa neid müüsid?
Sõpradele enam-vähem viina hinna eest, kolm kuni viis tubla. Kunstiinstitiuudi ajal hind tõusis, siis sai juba 10 ja 13 rubla küsida. Pidi ennast ju kuidagi elus hoidma.

Õppisid rätsepaks ja lõpetasidki tehnikakooli ära?
Jaa. Siis saadeti kodulinna pooleks aastaks praktikale. Töötasin Pärnu moeateljees n-ö ässjuurdelõikaja käealausena. Kõik õmblejad olid naised, nalja sai palju.

Ja siis astusid kunstiinstituuti ehk ERKIsse?
Ja, siis läksin sinna ja sain sipsti sisse ruumikujuduse erialale. See polnud emotsiooni ajel tehtud otsus. Mu ema ja isa on mõlemad kunstiharidusega ja praktiliselt iga teine Pärnu kohvik või kõrts oli isa Omari kujundatud. Ühel meie grupiõel läks väga nadilt ja ta uuris pärast teist kursust , kas saaks eriala vahetada. Selgus, et on võimalik valida uus eriala ja minna tagasi teisele kursusele. Mind teater ikka tõmbas ja ma mõtlesin, et teatrikunstniku töö on ka ruumikujundus, aga kuidagi lihtsam ja lõbusam. See käis maali kateedri alla ja pealik oli seal Mari-Liis Küla, Panso kaasa. Ta lasi mul tuua joonistused ja asjad, mis ma olin teinud, vaatas neid ja võttis mind kahel käel vastu. See neiu, kes mulle mõtte andis, aga ei saanud sinna sisse ja langes koolist välja. Sügisest oli mul kõvasti aega, sest teise kursuse akadeemilised üldained olid kõik läbi käidud. Saime siis Päratrusti bändi ja muud lõbusat laiema rinnaga teha.

Võib oletada, et 1980ndad oli üks tormilisemaid perioode sinu elus?
Jaa, see on päris kindel, et 80ndad on kõige intensiivsem periood minu elus. Oli jäle Brežnevi aeg, mis poole pealt väändus kummaliseks ja jaburaks perestroikaks ja lõppes uue iseseisvuse koidikuga.

Kas sa selle aja noorte märgilist sündmust, Leonid Brežnevi surma mäletad?
Oo jaa. See oli lõbus päev, kuigi novebrikuiselt sompus. 1982 sügisel olin ma värske teatrikunsti eriala tundeng. Tartu maantee alguses kusagil praguse SEBi peahoone asukohas oli alkoholipood, meie tudengite põhipood nii-öelda. Brežnevi matusepäeval oli linnas kõik vait ja vagusi ja raadiost tuli masendavat mussi, aga sinna meie poodi oli just miskipärast tulnud müügile Alžeeria punavein. Sela ajal tavaliselt heal juhul müüdi Bulgaaria, Rumeenia või Gruusia veini või Aserbaidžaani peeti, aga endine Prantsusmaa asumaa, Prantsusmaa veinikultuur, prantuskeelsete kirjadega sildid - see oli erakordne. Ostsime terve kasti seda veini. Meil oli koolis oma konspiratiivkorter, litograafia kabinet, kus Veljo Vingissaar ja Harri Tilk olid meistrid. Viisime veini kooli, läbi litograafikabieti akna ronisime ERKi saaliosa katusele ja jõime rõõmsalt kadunukese mälestuseks. Pidusid oli tõesti tol ajal palju ja ise takkajärgi nagu ei usugi, et samal ajal sai korralikult õpitud ka. Oli oluline, et õpptöö värk oleks korras ja stipendium ära ei kaoks.

Hardi Volmer filmimuuseumi hoovis Maarjamäel. Foto Tiit Blaat

Bändiga teenisite juba rohkem, kui oli stipendium?
Ei teeninud, tol ajal ei teeninud. Me ei tohtinud ju küsida ka, sest kogu see Päratrusti värk oli poolpõrandaalune, aga noh, ikka kutsuti sinna-tänna koolidesse ja kõrgkoolidesse ja viis rubla ikka õhtu pealt anti. 1982-83 langes osa vendi bändist ära, tuli kitarrist Roald Jürlau, tekkis Turist, asi läks professionaalsemaks ja toimus nähtav areng. Minu ja Jürlau isad olid sõbrad ja me olime lapsest saati tuttavad, aga tema tulek toimus ikkagi juhuslikult ja tänu Jaak Ahelikule, kes vallandas ta Joel Steinfeldti bändist, mille eest peab talle tänulik olema. Kahe aasta pärast tekkis Singer Vinger ja see oli jälle astme võrra professionaalsem.

Kas 1980ndatel mingil ajal oli bänd sinu elu prioriteet?
Ei ole iial olnud. On mingid asjad, mida sa ei planeeri, aga mis muutuvad tähtsaks ja jäävad. Niisuguse see elukene on. Ma olin ikka täiesti üheselt planeerinud, et mu elu saab olema teater ja kino. Tegime Rao Heidmetsa ja teistega Päratrust Filmi alt filme filme. Väike paus filmis oli vahel ja 1984. aastal kutsus Riho Unt mind tööle Nukufilmi, mis kuulus Tallinnfilmi alla. Rao Heidmets ja Kalju kivi olid seal ees ja see tundus päris tore perspektiiv. Äkki ja n-ö lambist olin ma Tallinnfilmi noorim režissöör. Mul polnud mingit plaani pääseda just animatsiooni tegema, aga see oli tollal ainus võimalus saada professionaalse filmilavastaja staatus, sest teine võimalus, kui kõrghariduse diplom olemas, oleks olnud kaheaastased kursused Moskvas, kust pea kõik Eesti filmitegijad läbi käisid. Kui animatsioonis punnisid ja junnisid, siis tekkis võimalus ka mängufilmi teha.
Profesionaalses teatris tegin ma tänu Aime Undile esimese lavastuse juba 1984. Aastal ehk ajal, kui Riho Undiga alles vaikselt alustasime nukufilmide tegemist. Aime Unti oli minu vaimne ristiema. Olin viimasel kursusel, kui ta sokutas mind draamateatrisse ja tegime koos lavastaja Evald Hermakülaga seal Tsõngõz Aitmatovi „Ja sajandist on pikem päev“. Teatrikunstniku amet on rohkem selline litsi amet, et ootad, kas keegi lavastaja sind võtab. Mul ikka vedas, et sain teha erinevate lavastajatega. On olnud põnev ja õpetlik.

Tolleaegse lõbustukohana on palju on räägitud loomeinimeste kinnisest Kuku klubist ja Heinz Valk kirjutas sellest lausa raamatu. Kas sulle ei tundu, et Kuku kõrval on teenimatult varju jäänud Kinomaja baar, mis oli samasugune asutus valitutele?
Absoluutselt, aga Kinomaja baari kõrgaeg oli lühike. Kuku oli ikka väärika minevikuga, eestiaegsed suurkujud olid seal juba pinki nühkinud. Kinomaja baari aeg oli üürike, alates 1980ndate teisest poolest, aga seda jaburam. Ka sellest saaks täitsa raamatu kirjutada, asjaomased isikud ümber laua panna ja hakata mälulõnga kerima.
Mäletan, et Kuku klubi liikmeks saamine oli nagu unistus. Kool pidi olema läbi käidud ja pidid olema loomeliidu liige. Aga mul oli üks jalg juba ukse vahel. Isaga olin seal käinud ja parimad sõbrad olid kunstnikud, kes kaasa võtsid. Kunstnike Liit korraldas uusaasta pidusid, kuhu meid mängima ja ka kino näitama kutsuti ja me olime selles mõttes juba tuntud tegelased, võrdsemad võrdsete seas juba insta ajal. Kui me tegime Riho Undiga esimest filmi 1984, siis meil veel klubi liikmekaarti ei olnud, aga meie filmi helilooja Lepo Sumera viis meid kui poegi sinna sinna sisse. Kinomaja baari said Tallinnfilmi inimesed automaatselt sisse, aga seal käidi massiliselt, kohti oli vähe ja isegi talvetuisus olid tohutu saba ukse taga. See oli päris pöörane, mis jant seal toimus. Takkajärgi armas ja naljakas.

1990ndatesse jõudsid siis nii, et kogu aeg oli mingi nukufilm tegemisel ja teatrikunstnikuna oli ka tööd. Oled teinud kunstnikutöö ligi sajale lavastusele?
Ikka üle saja. Ei olegi kokku lugenud neid kujundusi. Paljud ei ole fikseeritud ka ja kipuvad kaduma. Peaks kokku arvutama kunagi. Oli pikk periood, kus ma kujundasin neli etendust aastas, aga samas 1990. aastate esimene pool oli filmi- ja teatritööga ära elamiseks eriti närune aeg, rahaliselt täielik katastroof ja hullumeelne vaesus. Bändi teenistus kadus peaaegu ära, elavat muusikat enam ei tellitud ja diskobuum tuli peale. 1988-89 oli veel tipp, oli Rock Summer ja käisime Singer Vingeriga Soomes, siis äkki vajus kogu see ilu kolinal kokku. Ühel aastal ja see oli vist 1992, ei olnud meil Singer Vingeriga ühtegi esinemist ja siis oli küll oli tunne, et nüüd ongi kõik, keegi enam ei kutsu.

Mis sind siis vee peal hoidis?
Teater ja kino ikka. Oli väga märgiline, et mu abikaasa töötas ärevate 1990ndate alguses tõlgina ja võttis vastu paljusid lääne ajakirjanike. Tema oli mu mälu järgi oli ka Edward Lucasi esimene tõlk siin. Tema teenistus ületas kaugelt minu töötasu teatris ja filmis. 1994. aasta suvel tegin mängufilmi „Tulivesi“ ja selle eelarve oli ikka väga närune. See oli majndusliku kitsikuse tõeline proovikivi, mis on siiamaani meeles. Kui sa teed mängufilmi, siis kõrvalt muud tööd teha ei saa, aga selle tööga ennast ei elatanud. Sai kuidagi hakkama, aga see oli alandav ja närune tunne.

Kas isiklik elu möödus kriisita, kui majanduslikult oli raske toime tulla?
Kaugel sellest. Umbes 1994, kui ma „Tulivett“ tegin, laguneski laiali mu esimene abielu. Kindlasti on palju põhjuseid nähtusel, mida nimetatakse lahku kasvamiseks. Mingis mõttes mõjutas ilmselt ka see materiaaalne seis, aga kõik ei ole mustvalge, see on pikk protsees ja muutujaid on tohutu hulk. Aga lõpuks otsustasime leivad ühest kapist välja võtta, kuigi sõbralikult. Noorem tütar oli päris väike siis ja elas seda kõvasti üle. Sel ajal elasin sõprade abiga mitu aastat ateljeedes. Kindlasti loksusin elumere lainetel rohkem, kuna olin üksi. Aga tööd ma unarusse ei jätnud, sest siis oleks ju päris prügikasti taha sattunud. Kui sul ikka elamiskohta ei ole, siis pead vähemalt tööst kinni hoidma. Vene aeg lõppes minu jaoks ju selles mõttes kentsakalt, et kui Nõukogude Liit oleks aasta kauem püsinud, siis ma oleks saanud Lasnamäele korteri ja õiguse osta auto. Olin Kinoliidu kaudu järjekorras ja Riho Unt kui vanem mees sai enne mind. Mina ei saanudki enam riigilt korterit. Pärast aastaid sõprade ateljeedes tekkis kooselu Kerstiga ja alles siis sain jälle kindlamalt sadulasse.

Praegusel sajandi algul said filmi- ja teatritöö jälle hoo sisse, Singer Vingeril algas uus tõus, mis kestab, ja lisandus püsiv teletöö „Pehmete ja karvaste“ režissöörina.
Jah, eks ka ühiskond liikus tõusujoones. Minu elus oli pikk periood, terve uue sajandi esimene kümnend, mida iseloomustab ikka karm rabamine. Kino, teater, tele, bänd ja ma olin veel Kunstiakadeemia teatriõppetooli dotsent seitse aastat. Pehmeid ja karvaseid tegime üksteist aastat, kuni 2012 sari lõpetati. Selle sajandi hakatus oli mu tööelus ehk kõige intensiivsem.

Singer Vinge aasta tagasi Rock Cafe laval. Foto Kert Saarma

Ma saan aru, sa pole kunagi planeerinud , et ma liigun nüüd sinna suunda ja tahan teha seda või toda. Karjääri planeerimisest ei tea sa midagi?
Ei tea ma sellest midagi ja mida ja kuhu ma ma nüüd enam planeerin... Loomulikult saab nüüd tagantjärele analüüsida, millest mis asi on välja kasvanud ja millised on põhjuslikud seosed, mis on sinu enda väga konkreetsed otsused, kuidas sa oled oma elukäiku mõjutanud ja kuidas on su elu teiste inimeste suunatud. Ja ütleme nii, et kõik on täiesti üheselt tutvuste värk. Ja see on täiesti loomulik, see igal pool maailmas nii, et sa satud mingisse ringkonda, seal tekivad sõpruskonnad ja tutvuskonnad ja sealt sind kutsutakse kuhugi ja pakutakse tööd.

President Ilvese nukuga. "Pehmeid ja karvaseid" tegi Hardi Volmer 11 aastat. Foto Vallo Kruuser

Tänapäeval kutsutakse seda võrgustikuks.
Jaa, ja see on täiesti loomulik kulgemine. Ei ole nii, et ma olen kõik lapsest saati ise arvestanud, mida ma teen ja kuhu ma satun. Kaugel sellest. Samas on väga olulised otsused siiski enda teha. Kui oled totu ja teed valed otsused, siis lähebki elu valesti.

Töö Riigikogus, kus sa oled minister Sven Mikseri asendusliikmena, on ju küll täiesti teise valdkonda astumine. Ei paista see töö sugugi loominguline, pigem nõuab head rutiinitaluvust.
No saab loominguline küll olla, kui sa tahad tõesti midagi ära teha, algatada seadusemuudatusi või seadusi, alustades sellest, et oma agenda fraktsioonile sisse sööta ja siis toetust loota. Samas võib see kõik lõppeda nulliga ja enamasti lõpebki, sest parlamendis on kompromisside mäng. Ühest otsast on see protsess tüütu, teisest otsast seal sees olla on vaieldamatult huvitav. Sa näed, kuidas head või rumalad otsused mõjutavad ühiskonna elu aktiivselt. Parlamendis on meeskonnatöö. Kui mingi asi on kolleegidega kokku lepitud, siis kuigi sisimas su käsi väga ei taha tõusta, siis aa tõstad selle käe. Risk on see, et võid oma südametunnistusega vastuollu minna. Õnneks mina pole pidanud üle kriitilise piiri astuma. Teisalt annab parlamenditöö mulle piisava majandusliku kindluse, et ma ei pea viit tööd korraga tegema ja mõtlema, kuidas ellu jääda.
Ma ju ei planeerinud, et astun poliitikasse. Neeme Kuningas vedas mind Sinisesse Parteisse, et teeme Eesti heaks ja paremaks. See vajus ära, sest kõigil kultuurimeistritel oli palju muid tegemisid. Mulle öeldi, et kui sa väljaastumise avaldust ei kirjuta, siis satud Mõõdukate ridadesse. Ma olin ära välismaal, aga vaatasin, et seal mõõdukates on Tarand, Lauristin, Soosaar, Kaplinski ja teised toredad inimesed. Ma ei viitsinud selle väljaastumisega jamada ja unustasin kogu loo mingiks ajaks üldse ära. Kuni teatati, et, Volmer, te olete Mõõdukate partei liige, hakkame tegutsema. Ma ei näinud jälle põhjust, miks ma peaks aktiivselt ei ütlema. Eks ma oma tuntud lõustaga aitasin hääli ka saada. Kuni sattusin ise Toompeale. Kui mu elu oleks kulgenud tõeliselt rutiinipäraselt, oleks pannud ikka kaks teatrikujundust aastas, kogu aeg oleks käimas mingi film mingis faasis, kuskil õpetaks ja bändiga annaks kontserte. Midagi ei ole poliitikutöö tõttu mu elust kadunud, aga kõike on vähemaks jäänud ja see meeldib mulle.

Milline võiks olla üks täiuslik tööpäev?
Täiuslik tööpäev võiks olla selline, et ei pea üldse kodust välja tulema ja nökerdad tasapisi arvutis oma asju teha. Kui kogu aeg oled jooksus, siis ju unistad sellest, et saaks lõpuks kodus olla. Kui aga pikema perioodi kodus oled, siis tahaks jälle minna. Riigikogus on huvitavad fraktsiooni istungid, kus analüüsitakse, mis on toimunud ja mis seisab ees ja ministrid annavad aru. Kõik see, mis vaatajate eest toimub n-ö kinnises telgis ja millest nad enamasti teada ei saa. Tore päev on Toompeal neljapäev. Kui ei toimu komisjoni istungit, siis kell 12 olen vaba ja sukeldun täiesti teise maailma. See on totaalne ümberkehatumine. Ma ei pane küll filmi- või teatittööks parukat pähe, habe on oma ja kostüümi vahetan ainult Singer Vingeriga lavale minnes, aga ikkagi on põnev olla samal päeval nii erinevate maailmade sees. Mõni kardab seda, aga mina pigem vajan seda vaheldust. Ma ei suudaks näiteks aasta aega ainult ühe filmistsenaariumiga tegelda. Ikka on tore astuda sisse täiesti teisest uksest.

Milline võiks olla üks täiuslik vaba päev?
Kui ööklubid ja nagu ööklubid kutsuvad Singer Vingeri öömängule, mille jaoks sõidame bändiga Eesti teise otsa ja esinemine algab kell pool üks või üks öösel, sest publik peab vähemalt kolm tundi enne kuukama, siis see on päris õuduk. Koju jõuad hommikul kell kuus. Ükskõik, kas bussis tagasiteel magad või ei maga, ikka tuleb järgmine päev nullpäev, ainult sööd natuke ja loed. Aga muidu mulle meeldib Murastes aias nokerdada ja nädalavahetusel sauna teha. Sageli käin turul, ostan midagi hääd ja kokkan kasvõi terve päeva. Õhtul siis hea söök ja väike vein. Mulle meeldib süüa teha, see on sama mõnus psühhoteraapiline tegevus nagu maalimine. Maalinud ma ei ole küll pikka aega.

Millega su lapsed tegelevad?
Noorem tütreke Lill läks arhitektuuri õppima ja käib teisel kursusel. Õnneks oli Kerstil kooli lähedal asuvas hruštšovkas väike korter, tegime selle korda ja tütar elab seal. Vanem tütar Anu elas pikalt Hollandis oma mehe juures, aga nüüd on nad juba mitu aastat Eestis. Tegid vanaisa Peedu maja korda. Väimehe Roy isa on ehitusmeister ja käib Hollandist siin abiks. Vanem tütar on mind õnnistanud kahe imetoreda lapselapsega. Ta õppis hotellimänedžeriks, aga tegelikult manageerib kergema muusika kontserte.

Läinud suve veetsid sa Setumaal mängufilmi „Johannes Pääsukese tegelik elu" võtetel. See on seikluslik lugu Setumaa olusid ja inimesi pildistavast Eesti esimesest filmitegijast Johannes Pääsukesest, kus pearollides mängivad Ott Sepp, Märt Avandi ja Tõnu Kark.
Jah, suvel oli meil neli erinevat võtteperioodi ja üks nädal jäi septembrisse, aga puude lehed läksid kollaseks ja punaseks ja enam ei saanud suvepilti teha. Osa võtteid jäi tegemata. Kuna see film jäi kõrvale Eesti 100 paketist, sest need filmid anti kõik noortele tegijatele, siis oleme endiselt graafikus. Kodumaine rahastaja on pannud tingimuse, et Eesti esilinastus peab toimuma 2019. aasta veebruaris Setumal, ja me jõuame. See film jäi täiesti ilma ka riiklikust rahastusest, aga toetavad Kultuurkapital ja erafirmad. Eelarve on ülipingeline. Mina ise ei saa sentigi töötasus, sest see on n-ö minu laps ja nii saab natukene jälle kokku hoida. Olukord on hädine, aga saame hakkama. Kui oleks võtted raha pärast edasi lükanud, siis kolme staarnäitlejat Pärnust, Tallinnast ja Tartust jälle samal ajal platsile saada oleks väga keeruline, sest võtete sobitamine oli niigi kõva logistika teatriproovide, televõtete ja suveetenduste vahel. Samas on meil nüüd nii palju aega, et saame rahulikult võetud materjali filmiks kokku monteerida ja kevadel avaneb koos tegelastega äärmiselt erakordne võimalus üle vaadata, millega me sisse jäänud augud täidame režiilises mõttes.
Veel on pooleli üks põnev animeeritud dokfilm „Maetud Eruroopas“, mis pajatab pildikeeles Euroopa matusekiltuurist ja hauatähistest. Animeeritud fotofilm, mille tegemiseks käime mööda Euroopa surnuaedu. Rahastust sellele filmile veel ei ole ja see seisab. On veel dokimõtteid ja kaks mängufilmi plaani, mis tahavad veel kirjutamist ja arendamist.
Väike valik Hardi Volmeri töid
Mängufilmid
2013 "Elavad pildid", režissöör
2008 "Taarka ", stsenarist, konsultant
1997 „Minu Leninid“ režissöör, stsenarist
1994 „Tulivesi“, režissöör, stsenarist
1990 "Igaühele oma", režissöör
1989 "Inimene, keda polnud ", kunstnik
1988 "Vernanda", kunstnik

Dokumentaalfilmid
2013 "Kullaketrajad", režissöör
2009 "Juubliaasta", režissöör
2006 "Arnold Rüütel. Lõpetamata lause", stsenarist
2005 „Mees animatsoonist", režissöör, stsenarist

Animafilmid
2016 "Urbanimatio", produtsent, režissöör, operaator
2011 "Olmeheidutus", režissöör, stsenarist, kunstnik, monteerija
2007 "Lõpuõhtu", režissöör, stsenarist, kunstnik, monteerija
2003 "Barbarid", režissöör, stsenarist, kunstnik, monteerija
1998 "Primavera", režissöör, stsenarist, kunstnik
1996 "Keegi veel", režissöör, stsenarist, kunstnik
1992"Incipit vita nova", režissöör, stsenarist, kunstnik
1987 "Sõda", režissöör, stsenarist, kunstnik
1986 "Kevadine kärbes", režissöör, kunstnik
1985 "Nõiutud saar", režissöör, stsenarist, kunstnik

1984 "Imeline nääriöö", režissöör, kunstnik, dublaaži režissöör
Üle 100 teatrikujunduse, neist „Uuno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu” Rakvere teatris ka lavastajana (2014), kümneid poplaule nii meloodia kui sõnade autorina („Mmakulatuur”, „Raha hääll”, „Jumalaga, puberteet” jpt.