Hans H. Luik: „Õnnitlen kõiki, kel on olnud elus võimalus tunda vastassooga vaimset klappi, head voodisuhet ja jätkuvat kiindumust.“

Kuidas ma ka ei kadestaks kedagi, kes on oma naisega suutnud eluaeg koos elada, eri etappides tekkivate isiksusemuutustega kaasa minnes – ma arvan, et siin on tegu loteriiga. Õnnitlen kõiki eestlasi, kel on olnud elus võimalus tunda vastassooga vaimset klappi, head voodisuhet ja jätkuvat kiindumust. Ja seda veel ühe ja sellesama partneriga! Seda lihtsalt ei juhtu tihti, olen täheldanud.

Kui palju siis on võimalik “tooteproove” maitsta, erinevaid partnereid katsetada, enne kui kellegagi see otsus ära tehakse? Muidugi olen oma armuteema lemmikesseest, Mare Taagepera “Armastuse keemiast” (ilmus Eesti Päevalehes) lugenud seda, kuidas armumise (dopamiini) faasist tuleb käsikäes jõuda rahunenud nautimise (ehk serotoniini ja vasopressiini) faasi. Ja mitte minema joosta esimese suurema sõnasõja peale. 

Ma ei ole olnud hea armastuskeemik. Kõike pole inimesele antud. Olen aru saanud, et kooselu minuga on elukaaslastele andnud kirkaid hetki, on olnud suuri tundeid, aga ühel korral jooksis küll esimesele armastusele sisse teine armastus, ja kuidas sa tahtejõuga sellise asja vastu saad. 

Ikkagi ei ole vägevamat maailmataju hetke kui armumine. Kuidas tahaks ennast selle naisega koos tulevikku projitseerida, kuidas tekivad just teile kahele teadaolevad naljad ja kuidas kusagilt tulvab huultele või klaviatuurile mingi sõnaderohkus. Kaks inimest kahekesi peegli ees käsi hoidmas. Ja siis oleks nagu trollibussil sarved maha jooksnud – tolmune asfalt. 

Täismahus intervjuud loe Eesti Naise mainumbrist: