Hans H. Luik: „Mulle on elus meeldinud taevasse tõusta bipolaarse kaaslasega.“

Kärgperesid tekib praeguses Eestis aina rohkem… Palun jaga oma kogemusi, kuidas saada eksabikaasadega pingevabalt läbi – ei kahtle ju keegi, et see on eeskätt laste huvides.

Ega ju seda kunagi tea, kuidas oleks olnud, kui poleks lahku mindud... Mäletan, kui palusin klassivenna isalt doktor Lembit Metsiselt abi, kuidas oma esimest abielu päästa. Tehke midagi koos, minge tantsukursustele, soovitas ta. Mul oli tohutu töörabamise aeg. Ei jõudnud minna. Oleks pidanud. 

Lõpuks saabub rahu ja teineteisemõistmine. Anne Luik juhib praegu koos meie tütre Epuga meie kinnisvarafirmat. Läbisaamine on priima.

Kui ma juba rahu mainisin, siis mulle on elus meeldinud taevasse tõusta bipolaarse kaaslasega. See tähendab, et suhe leegitseb, kingitakse end teineteisele ennastunustavalt. Partneri eemalolek tundub, nagu oleks jäse puudu. Igatsuse temperatuur paisub mõnikord kõrgemaks kui koosolemise temperatuur.

Nõnda on rahutu suhtega. Siis saabub bipolaarsel partneril aga kriis, dopamiin asendub pipra ja soolaga. Uhh. Mulle on need mäed ja orud meeldinud, ju ma olen ka ise neurootilisevõitu tüüp, aga enam ei tahaks. Rahu on hinges ja suure huviga jälgin viimasel ajal laste arenemist, ja muidugi lapselaps Aksel-Hansu. Paljulapseline isa tähendab rõõmu kuubis. Ei ole minu jaoks need hommikulauad, mille ääres lapse paljas jalg ei tatsu. 

Täismahus intervjuud loe Eesti Naise mainumbrist: