Kool, kus Cunningham käis algkoolis, oli selle aja tüüpilises hoones, mida küttis söeahi. Ka ei olnud selles väikeses külakoolis eraldi katlakütjat, vaid õpilased tulid enne teisi kordamööda kooli, süütasid ahju, et õpetajate ja õpilaste saabudes oleksid ruumid juba soojad. Sel päeval oli see kaheksa aastase Cunninghami ülesandeks.

Kui õpetajad õpilastega kooli juurde jõudsid, oli koolimaja mattunud leekidesse. Viimsel hetkel õnnestus neil välja lohistada väike poiss, kes oli rohkem surnud kui elus. Tema alakeha oli väga tugevasti põlenud ning ta viidi lähedalasuvasse külahaiglasse.

Poolenisti teadvusetu poiss lamas voodis ja kuulis, kuidas arst ta emaga voodi kõrval vaikselt rääkis. Arst teatas kurval häälel, et kahjuks ei ole Glennil erilist lootust ellu jääda, mis on ka vist parim lahendus, sest tema alakeha oli tõeliselt halvas seisus. Eriti halvas seisus olid põlved, kust oli kogu liha kondini põlenud. Ka jäi ta ilma oma kõikidest vasaku jala varvastest.

Kuid Cunninghamil olid muud plaanid. Vastupidiselt kõikide arstide ootustele, jäi poiss ellu. Kui ta oli piisavalt taastunud ja otsene surmaoht möödunud, kuulis ta uuesti arsti emaga rääkimas, kes ütles, et põlemisaste ja ulatus on nii tõsised, et surm olnuks lihtne väljapääs, sest kui ellujäämisvõimalus oli pea olematu, siis käimisvõimalus on täiesti olematu. Ta soovitas ka jalgade amputatsiooni, mille vastu olid nii ema, kui Glenn, kes veetis mitu unetut ööd, kartes, et kui ta magama jääb, siis ta ärkab juba jalgadeta.

Poisil oli kindel siht silme ees- tema enda jalgadest ei loobu. Ka ei kavatsenud ta terveks eluks ratastooli jääda, nagu arst hoiatanud oli. Tal oli plaan kõndima hakata. Kuid kahjuks ei olnud tal vööst alla poole motoorikat. Tema kõhetud armistunud jalad lihtsalt tilpnesid üle tooli ääre. Täiesti elutult.

Peale kuid kestnud armiravi, lasti ta lõpuks koju, kus ema igapäevaselt ta jalgu masseeris. Aga jätkuvalt polnud neis mingit tunnetust, mitte mingit kontrolli, mitte midagi. Iga teine oleks selle saatusega leppinud, kuid noore Cunninghami siht oli kindlam, kui kunagi varem.

Kui ta ei olnud voodis, oli ta ratastoolis ning peale ema massaaži ei saanud nad mingit koormust. Ühel päikeselisel päeval, kui ta ema ta ratastoolil õue veeretas, viskus Cunningham toolist rohu peale maha. Ta roomas ja lohistas end mööda muru kuni aiani, mille najal ta end püsti ajas. Kätega aia küljes rippudes, kuid samas jalgu vastu maad toetades, oli tema jaoks justkui märk, et näe, ta ju seisab. See muutus tema igapäevaseks rutiiniks - iga päev roomas ta kuni aiani, upitas end selle najale seisma. Paari nädala ja kuuga oli muru sees sissetallunud selge rada, kus ta igapäevaselt roomas. Kui Cunningham selle ajale tagasi vaatab, siis tal on meeles, et ta peas ei olnud muud mõtet, kui, et ta peab enda jalad elule saama.

Tänu igapäevastele massaažidele, raudsele järjepidevusele ja täielikule pühendumisele, suutis ta ühel päeval ilma toeta püsti seista. Hämmingus arstid nägid muutust ja lisaks hakkas Cunningham saama uuenduslikku teraapiat, tänu millele hakkas ta tugede najal käima. Mingi aja pärast kadus vajadus tugede järele ning ühel päeval suutis ta teha oma esimesed jooksusammud.

Ta hakkas käima jalgsi kooli, mis läks edasi igapäevaseks jooksuks. Ta oli saavutanud midagi, mida arstid pidasid tema juures võimatuks ülesandeks. Nii talle, kui ta emale kinnitati, et tal ei ole lootust. Hoolimata sellest, jooksis ta nüüd lihtsalt naudingust. Ülikooli jõudnuna, valiti ta ülikooli jooksu esindusmeeskonda.

Mõned aastad hiljem jooksis ta olümpial neljandaks ja hiljem seadis ühe miili jooksus maailma tippmargi. Ta valiti Berliini Olümpial mitteametlikult kõige populaarsemaks sportlaseks. Kahjuks tema sportlaskarjääri suurim eesmärk - joosta ühe miili aeg alla nelja minuti, jäigi talle kättesaamatuks.

Lähemalt Glenn Cunninghamist Wikipedias