Georgi Vitsin - karske naljamees, kes mängis joodikuid

 (14)
Georgi Vitsin - karske naljamees, kes mängis joodikuid
Wikipedia

Koomikutekolmik Vitsin, Nikulin ja Morgunov tegutses nõukogude filmiilmas üsna lühikest aega, kuid jättis komöödiamaastikule sügava siiani nähtava jälje. Georgi Vitsin aga nukrutses elu lõpuni, et ei saanud mängida Hamletit, vaid pidi pidevalt esitama naljakaid viinaninasid. Kusjuures ta oli ise karsklane ja mittesuitsetaja.

Vitsin mõtles eraelus pidevalt välja trikke, kuidas pääseda teda ära tundnud fännide käest, kes tahtsid kangesti kärakat visata oma ekraanilt tuntud lemmikjoodikuga. Vitsini lemmiktrikk oli pärast äratundmist seletada, et ta on vaid kuulsa näitleja tähtsusetu vend.

Vene nõukogude kino kõige kuulsama koomikutetrio Georgi Vitsin, Juri Nikulin ja Jevgeni Morgunov algus on täpselt dateeritud. „Selle kolmiku ametlik sünd toimus 27. detsembril 1960. aastal kell 17.30. Sel hetkel kinnitas „Mosfilmi“ kunstinõukogu koosseisu,“ on režissöör Leonid Gaidai hiljem öelnud. Ta võis alustada lühifilmi „Koer Barbos ja ebaharilik kross“ võtetega. Järgmisel aastal linastunud lühike komöödia sai tohutult populaarseks. Georgi Vitsin korjas nime all Trus oma loorberid ja roosid nüüdsest esmajoones komödiandina.

Kohe tuli otsa sama kolmikuga teine lühifilm „Samagonniajajad“ ja nii palju, kui neid inimesi oli, kes filme nägid, olid nad vaimustunud. Tuleb au anda režissöör Gaidaile. Ta pani kokku kolm täiesti sobimatut tüüpi. Georgi Vitsin oli tunnustatud draama- ja filminäitleja. Selle aja vene mehe kohta erandlik nähtus: absoluutne karsklane, ei suitsetanud ja tegeles joogaga. Kusjuures hoidus elu lõpuni kõrvale ajakirjanikest ja üldse pressiesinemistest.
Nikulin oli kloun ja rahvamees. Tõsi, ta oli juba natukene filmis esinenud.
Morgunov oli aga täpselt see, kes filmiski. Gaidai on hiljem meenutanud, kuidas Morgunov tuli hommikul võtteplatsile, purupurjus ja kaks neiut käevangus. Vene värk, Gaidai sõimas Morgunovil näo täis, tütarlapsed aeti võtteplatsilt minema ja lõunaks oli Morgunov, suur ning tugev mees, nii palju vett joonud, et alkohol oli enamasti kehast lahkunud. Sihuke jäme natuke lapsemeelne mehemürakas.

Seotud lood:

Morgunov, Nikulin ja Vitsin.

Loe veel

Leonid Gaidai on hiljem rääkinud, et ta tegi oma komöödiaid läbi Morgunovi silmade. Tänu sellele ta läkski rahvale nii hästi peale. Nikulin ja Vitsin olid liiga intelligentsed.
Trio hiilgeaegadeks said „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“ ning „Kaukaasia vang“. Viimast korda oldi koos ekraanil 1969. aastal linastunud komöödias „7 vanameest ja üks tütarlaps“.

Segadused sünniajaga

Ametlikult on Vitsin sündinud 23. aprillil 1917, nii oli kirjas passis ja on hauakivil. Tegelikult olevat ta sündinud aasta hiljem ja ka kuupäevaga on piisavalt segadust. Miks tema emal oli vaja poiss aasta vanemaks teha, see on jäänud segaseks. Mõnede autorite kinnitusel võltsis Georgi hiljem ise oma sünniaega, et varem teatrikooli saada. Oli revolutsioonijärgne segaduste aeg, nii et mingi sünnikuupäev oli kõige muu kõrval täielik tühiasi. Ning kui passis seisis Vitsinil sünnikohana Petrograd, siis tegelikult sündis ta Soome linnakeses Terijokis, tänases Zelenogorskis. See on arusaadav, sest Stalini ajal võis sündimine välismaal oosutuda üheks seitsmest surmapatust, mis võis viia raskete tagajärgedeni.
2013. aastal igatahes tähistati Venemaal Vitsini 95. sünniaastapäeva. Natuke oli seda tähistatud ka aasta varem. Surmaga on asi selge: Grigori Vitsin suri 22. oktoobril 2001. Nii et peatselt möödub viisteist aastat suure näitleja surmast.
Juba koolis astus Vitsin draamaringi ja kihk lava järele muutus temas järjest tugevamaks. Ametit jõudis ta õppida nii Moskva Väikese teatri õppestuudios kui Vahtangovi-nimelise teatri „lavakas“, maabudes lõpuks MHATi stuudios. Ta on isegi tunnistanud, et ei jätkunud kannatust ja töökust koolitöödeks. Igal juhul 1936. aastal võeti ta tööle ühte Moskva stuudioteatrisse.

Hamleti asemel sai temast Trus

Nagu sünniaja, nii ka kinodebüüdi kohta leiab Vitsinist erinevates väljaannetes erinevad andmed. Mitmes kohas märgitakse, et esimene ülesastumine olevat olnud nimetu pisiroll Sergei Eisensteini filmis „Ivan Groznõi“ (1944). Ta ise olevat maininud, et debüteeris Sergei Jutkevitši filmis „Tere, Moskva!“ (1945). Selge on see, et esimeseks märkamisväärseks osaks filmis sai Nikolai Gogoli roll Grigori Kozintsevi filmis „Belinski“ (1951).

"Varumängija"


Kuulsaks sai Georgi Vitsin tagantjärele üllataval kombel osaga sporditeemalises mängufilmis „Varumängija“ (1954), kus mängis noort jalgpallurit Vasja Venuškinit. Vitsin oli tublisti üle kolmekümne, aga käis iga päev staadionil trenni tegemas, et noore spordimehe mõõtu välja anda. Lihtsameelne film sai oma ajas populaarseks. Vitsiniga aga juhtus võtetel selline lugu, et muidu rahumeelne näitleja vihastas poksiringis toimunud stseeni võtetel kaasnäitleja Pavel Kadotšnikovi peale nii, et läks ikka tõsiselt lööma. Kuid Kadotšnikov oli aastaid poksiga tegelenud ja lõi automaatselt vastu. Kui Vitsin poksiringi põrandal meelemärkusele tuli, oli tal ribides mõra ...
Vitsini karjääri jäävad tähistama ka mitmed kummalised rollid, näiteks „Balzaminovi pulmas“ (1964) mängib ta 46aastasena 25aastast peategelast Miša Balzaminovi. Kinotükis „Maksim Perepelitsa“ (1955) kehastab ta aga taat Musjat, kes filmitegelasena Vitsinist 30 aastat vanem.
Erinevaid filmi- ja teatrirolle jätkus Vitsinile piisavalt juba kuni legendaarse kolmiku Vitsin-Nikulin-Morgunov sünnini.

Siis algas koomikuelu ja kuulsus, mis saatis Georgi Vitsinit elu lõpuni. Komöödias lõi tema täht liiga eredalt särama ja kuigi režissöör Grigori Kozintsev oli kaalunud teda Hamleti rolli, mängis vene nõukogude filmiklassikassikaks saanud „Hamletis“ peaosalist Innokenti Smoktunovski. Georgi Vitsin on hiljem paaris intervjuus väga kahetsenud, et ta Hamletit ei saanud mängida, ja nimetanud oma lemmikrolliks teist osatäitmist Shakespeare´i näidendi (mis ju ka komöödia) põhjal tehtud vene filmis „Kaheteistkümnes öö“. Tema Sir Andrew Aguecheek olevat teeninud kiidusõnu lausa BBC kultuurisaadetes.

1971. aastal jõudis ekraanidele järjekordne vene-nõukogude komöödiaklassika „Õnnekütid“, kus suurepärase Jevgeni Leonovi kõrval annavad ohtralt värvi juurde Georgi Vitsin ja Saveli Kramarov, mõlemad oma aja säravad kinonaerutajad.
1992. aastal mängis Georgi Vitsin veel kord koos Jevgeni Morgunoviga filmis „Lask puusärki“, mis küll tänaseks unustusehõlma vajunud. 1994. tegi ta viimase filmirolli, aga teatris esines praktiliselt surmani.

Tema elu kaks naist

1936. aastal vapustas kogu teatraalset Moskvat üks ootamatu armulugu. Noor näitleja Georgi Vitsin armus näitlejanna Dina Topoljovasse. Georgi oli 19aastane, Dina 35aastane ja lisaks veel N Liidu rahvakunstniku Nikolai Hmeljovi abikaasa. Hmeljov oli teatristuudio, hilisema Jermolovi nimelise teatri kunstiline juht ning noor Vitsin oli just sinna näitlejana vastu võetud. Üllatav, kuid Hmeljov andestas nii noorele andekale Vitsinile kui ka oma abikaasale. Georgi Vitsin võis publikule edasi näidata, et ta ei ole ainul skandaalne noor armastaja, vaid ka suurepärane näitleja. Georgi ja Dina elasid koos peaaegu 20 aastat, aga ei abiellunud ametlikult kunagi. Palju aastaid hiljem, kui Vitsin oli juba abielus Tamaraga, aga Dina Topoljova jäänud üksikuks, vanaks ja haigeks, hoolitses mees tema eest südamlikult, käis poes ja apteegis ning külastas pidevalt vana haiget naist.

Teatris kohtas Vitsin ka oma tulevast ametlikku abikaasat Tamara Mitšurinat, kuulsa loodusteadlase ja selektsionääri Mitšurini sugulast. Kaunis noor naine töötas teatris butafoorina. Nende suhe lõi kiiresti särisema, peatselt nad abiellusid, neil sündis tütar Nataša, kes isa unistusi kannab edasi kunstnikuna. Abikaasad elasid teineteist armastades koos kuni Vitsini surmani. Tamara olevat mõnda aega töötanud sellise põneva tegelase nagu Wolf Messingi assistendina, aga hilisema elu tütre sõnul „pühendanud isale“.

Karsklase salakirg oli kujutav kunst

Georgi Vitsin oli omas ajas kummaline mees. Tema heaks sõbraks ja aatekaaslaseks oli teine tolle aja kuulus filmikoomik Saveli Kramarov, kellega ta tutvus ja sõbrunes filmi „Õnnekütid“ võtetel. Mõlemad mehed olid karsklased, kes ei suitsetanud, aga tegelesid joogaga ja tundsid huvi terviskliku toitumise vastu. Väidetavalt ka taimetoitlased. Sellise eluviisiga tegelesid N Liidus 1960-70-ndatel aastatel vaid vähesed friigid. Õige nõukogude mees põrutas klaasiga viina ja tõmbas igal vabal momendil kui mite just Belomorkanali, siis vähemalt Priimat. Filtriga sigarett pidi impotentsi tekitama ja karsklasi peeti hädisteks memmekateks või väga haigeteks meesteks.
Kunagised kolleegid on hiljem meenutanud, et vähemalt korra on nad näinud, kuidas Georgi Vitsin kannu õlut ära jõi. Tegelikult on seda näinud ka miljonid filmivaatajad. Näitleja ei teinud seda omal algatusel. Filmi „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ võtetel on stseen, kus kolm juhmivõitu suli, keda kehastavad Nikulin, Vitsin ja Morgunov, joovad õlut. Täiskarsklane Vitsin keeldus pärisõlut joomast, talle pandi kruusi siirupiga gaseeritud vett. Jõid mehed korra ja teise, aga lõpuks pärast viiendat duublit ei jäänud režissöör Gaidai ikka võttega rahule. Midagi ei klappinud ja saadi aru, et Vitsini kruusil pole õiget õllele omast vahuriba peal.
Nikulin soovitas partneri kruusi äärde kleepida vatti. „Ma enam ei jõua seda vett sisse kaanida,“ virises Vitsin. Siis Leonid Gaidai vihastas, Vitsinile anti päris õllega kruus pihku ja tal tuli see kurku kallata. Grimass karsklase näol on ehe, aga stseen sai linti.

Vitsini salakirg oli maalikunst. Ta põgenes avalikkuse tähelepanu eest koju lukustatud ukse taha või läks ära koos molbertiga kaugele metsatukka. Oli meelsasti omaette või perega, maalis vaikides. „Joonistas ta küll igal pool – väljasõitudel, etenduste vaheaegadel, võttepausidel,“ meenutab Vitsini tütar.

Veel armastas Vitsin väga koeri. Räägitakse, et nähes oma lemmikut lambakoer Maltšikut oma voodis magamas, ei raatsinud ta koera üles ajada, vaid heitis ise voodi ette põrandale magama.

Kuulsast kolmikust oli Nikulin esimene, kes 1997. aasta augustis suri. Kaks aastat hiljem lahkus Morgunov ja veel kahe aasta pärast Vitsin.

„Südamerabandus tabas isa etendusel,“ meenutab tütar Nataša. „Me emaga ei tahtnud, et ta sel päeval esineks, aga tema jäi endale kindlaks. Enne kontserti võtsime koera ja läksime koos temaga jalutama. Tal oli kõndimisega juba raskusi. Ma toetasin teda. See oli ebaharilik jalutuskäik. Ta tõesti jättis jumalaga – kohalike koertega, linnukestega, armastatud paikadega kodu ümbruses. Õhtul olime emaga kodus. Telefon helises. Meile teatati, et tal hakkas halb. „Ärge muretsege, kõik on korras, Georgi Mihhailovitš viidi lähimasse polikliinikusse, ta on reanimatsioonis.“.“ Seal ta surigi.

Georgi surma põhjuseks diagnoositi südamepuudulikkus. Lisaks oli tal maks väga haige. Saatuse iroonia – karsklane suri tüüpilistesse joodikuhädadesse.
Ühes oma vähestest intervjuudest, mille ta andis aastal 1999 ajalehele „Telenedelja“, ja kus temalt küsiti, et mida ta sooviks väljaande lugejatele, ütles Vitsin: „Ärge rahmeldage, inimesed! Elu võtab niigi kohutavalt palju aega ära.“

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare