Kadri oli üheksa-aastane, kui ta haigestus diabeeti. Haiguse kulg oli lapse jaoks raske, lausa selline, mis pani surmale mõtlema, sest 12aastasena pani Kadri kirja täpsed korraldused juhuks, kui ta sureb. Ta soovis, et kõik tuleksid matustele mustas riietuses, et oleks põletusmatus, et urni tuhaga ei maetaks maha, et tema hüvastijätul ei oleks koledaid puhkpille, vaid viiul või klaver, et koos temaga oleks kirstus ka suurte kõrvadega roosa jänes.
Sellised olid lapse mõtted ja soovid.

17 aastat hiljem, kui see kurb päev saabus, kõiki lapsena kirja pandud korraldusi ei täidetud, sest Kadri ema Helin teab, et praegu poleks Kadri soovinud, et tuhk tema urniga oleks kuskil mujal kui maa sees. Suurte kõrvadega roosa jänes jäi ka maa peale, aga puhkpille ei olnud.
Enne selle aasta 24. veebruari oli Kadril olnud kaks infarkti. Kolmas sai saatuslikuks, ta oli oma kodus, oma voodis, üksi.

Kadril seisis koos emaga ees reis Ameerikasse ja Kadri läks haiglasse, et kontrollida täpsemalt oma tervislikku seisundit ning saada arstidelt kinnitust, kas ta võib nii pika reisi ette võtta.
„22. veebruaril sai Kadri haiglast välja ja ta käis mu vennaga, kellel on sel päeval sünnipäev, väljas söömas. 23. veebruari õhtul rääkisime,” meenutab ema Helin, kes elab ja töötab Soomes ning oli ka veebruaris seal. „24. veebruari päeval kella 11 paiku oli ta saatnud sõbrale sõnumi, et on oma kodus ja oma voodis ja tal ei valuta kusagilt. Hommikul oli ta teinud endale smuutit. Õhtul saatsin talle sõnumi, et kas ta nägi ka presidendi vastuvõtul meie tuttavat. Vastust ei tulnud, aga ma ei tekitanud sellest probleemi, mõtlesin, et võib-olla on külas.“

Midagi ärevaks tegevat ei näinud ka sõber, kelle õhtusele kõnele Kadri ei vastanud. Sõber mõtles, et ju Kadri magab, sest kõik teadsid, et ta on öise eluviisiga ja puhkab pigem päeval.
„25. veebruaril pidi sõbranna tulema Põlvast Tallinnasse ja tema juures ööbima. Ta helistas ja saatis sõnumeid, aga Kadri ei vastanud. Ta tuli Tallinnasse, korter oli pime ja auto ukse ees. Siis tundus asi juba väga kummaline. Ta pani Facebooki kirja, kas keegi on Kadriga viimasel ajal suhelnud. Selgus, et ei olnud keegi ...“
Kui Kadri üürikorterisse lõpuks sisse saadi, selguski vaikimise põhjus.
Ema Helin ei saanud tütre surmast sel õhtul teada, sest ta ei lugenud Facebooki saadetud kirja. Ka 26. veebruari tööpäev Soomes möödus teadmatuses.
„Eestist oli kõnesid tulnud, aga ma olin tööl ja ei helistanud esialgu tagasi. Kuna mõnelt inimeselt oli mitu kõnet, siis mõtlesin, et emaga on midagi, ja helistasin tagasi. Veiko oli see, kes ütles mulle: „Kas sa istud? Kadrit ei ole enam”.”

Kadri ema Helin Kadri kolmanda raamatu esitlusel. Foto Fred-Erik Kerner

Veiko on Kadri kooliaegne sõber. Raamatus „Julgus mõelda, julgus öelda 3” meenutab Veiko oma armsat sõpra nõnda: „Ta oli mulle õe, sõbranna ja vahel ka hea nõuandja eest. Mõnikord ei läinud päevagi mööda, kui me ei helistanud. Võisime tundide viisi rääkida nii oma suhetest kui suhetest üldse. Tema küsis, mida mehed naistest tahavad, ja mina tema käest, mida naised üldiselt meestest arvavad. /---/
Teadsin Kadri haigusest juba kooliajal, kuna ta rääkis, et peab ravimeid võtma. Mida vanemaks saime, seda rohkem nägin, kuidas ta võitles oma tervise eest. Mõni päev oli nagu uuesti sündinud, eriti viimasel ajal, aga siis kukkus jälle tagasi algusesse. Eks ta hakkas elama üks päev korraga ning nautis seda 24/7.”

Kadri urn on maetud perekonna rahupaika Põlva surnuaias. Ta sai oma vanaisa kõrvale, kes oli talle väga kallis ja lähedane inimene.
„Ta oli vanaisaga palju aega koos,” ütleb Helin. “Vanaisa oli ka kirjutaja ja raamatuinimene. Samuti väga täpne ja nõudlik. Nagu Kadrigi.”

Kadri raamatut esitles Solarise Apollos Kadri sõber Margus Vaher. Foto Fred-Erik Kerner.


Kadri viimane raamat on pühendatud suhetele ja eriti meestele. Sissejuhatuses kirjutab Kadri järgmist:

„Läbi kannatuste on toimunud minus suured murrangud, aga lisaks kannatustele on ka palju naudinguid. Iseasi, kas julgeme ja oskame pakutavat vastu võtta ning täiel rinnal nautida. See raamat on pühendatud eeskätt meestele. Meestele, kes on tulnud mind õpetama ning minu maailmapilti avardama. Meestele, kellega olen kõvasti vatti saanud, aga tänu kellele olen naisena kasvanud ja arenenud. Meestele, kes on toonud minu mustvalgesse maailma ohtralt värvi. Jagan teiega ka kaht reaalsetel sündmustel baseeruvat lugu.”
Järgnevalt katkend, milles Kadri kirjeldab oma suhet Joniga, keda ta pidas tõeliseks aumeheks.

„Armastus on riskibisnis. Panustades pead arvestama, et võid võita jackpot’i või kaotada kõik. Just nii minu ja Joni loos oligi. Panused olid kõrged, ma olin enda täielikult avanud, ma usaldasin, panin mängu oma südame. Kaotuse korral kaotan kõik, võidu korral on minu kõrval väga hea mees. Ma mõistsin, miks omal ajal aktsiaid ei ostnud – olin alati olnud äärmiselt kalkuleeriv ning liigse riski peale välja ei läinud –, aga sel korral oli teisiti.
Mida mul üldse kaotada oli? Joni saabumine minu ellu oli hindamatu väärtusega, olin ta kõrval palju õppinud ja kogenud. Hirmuga aitas mul võidelda üks lause, mida ta sageli korrutas: “Ma ei kao kuskile, ma ei lähe ära!” Ta oleks nagu teadnud, et see on minu suurim hirm.
Olin lapsepõlves valanud miljoneid pisaraid, nähes kalleid inimesi lahkumas. See oli minu valupunkt, see oligi minu klammerdumiste põhjus. Minu suurim hirm oli olla hüljatud kellegi poolt, kes mingil hetkel tähendas mulle tervet maailma. Mida sügavamale ma Joni enda südamesse lasin, seda suurem oli hirm. Tema suutis seda hirmu pehmelt leevendada. Kõik nägid mind kui tugevat võitlejat, aga tema nägi päris mind. Ta oli kahtlemata esimene mees, kes suutis mind lukust lahti muukida, esimene, keda ma suutsin pärast kõiki neid aastaid usaldada, esimene, kelle puhul ma suutsin natuke uskuda, et äkki ta tõesti siiralt hoolib, äkki ta tõesti ei murra mind ära, vaid pakub mulle kaitset.

Ma ei tea, miks mehed arvavad, et naised on jube keerulised. Tegelikult oleme ju lihtsamatest lihtsamad, aga meie jaoks on tarvis väikest sõnastikku. Näiteks kui naine ütleb, et tal on külm, siis tähendab see tõlkes, et võta mind kaissu või ümbert kinni. Kas te olete kunagi näinud, et naine kurdaks ebameeldiva mehe seltskonnas, et tal on külm? Kui naine ütleb, et tal on paha tuju, siis seda see just tähendabki, ja naised ootavad, et mees tuleks ja teeks tuju paremaks, mitte ei pilluks õli tulle. Minule ütles kord üks mees, et ma pidavat vihastudes paduseksikas olema. Ma põlevat eriti heleda leegiga ja olevat kohe eriline vaatamisväärsus. Ja mõned mehed keerasidki vinti üle, sest neile meeldis, kui enesekontrolli kaotasin. Siis ma olin ju päris – päris mina ise.
Joniga oli ka nii, et kui mina ütlesin, et mul on paha tuju, siis mitte alati ei püüdnud ta mu tuju parandada, vaid rääkis nagu kiuste sellistel teemadel, mis mulle tol hetkel üle jõu käisid. Kõik täiskasvanud on vist vahel nagu lapsed. Mina jonnin, tema ütleb, et mine eemale, mina ütlen, et sina ei käsuta mind, ma ei lähe kuskile, mille peale tema hakkab mind kiusama ja lõpeb kõik sellega, et nutan nurgas ja karjun, et jäta mind rahule. Tagantjärgi tundub see isegi veidi naljakas ja tobe, aga umbes nii oligi. Ta oleks võinud ju lihtsalt olla, lihtsalt kallistada. See oli igatsus, mis mind selliseks hellikuks muutis.
Mõni aeg tagasi enne seda vahejuhtumit sattusin nägema üht vaimupuudega last ja tema ema. Laps karjus ja röökis ja ema ütles: ”Kas sa tahad sülle tulla?” See käis valguskiirusel, kui liitpuudega laps end ema sülle keerutas. Unustasin mainida, et see laps oli keskealine. Nii ta istus seal oma ema süles ja oli nagu vana rahu ise. See pani mind mõistma, et iga inimene, olgu noor või vana, terve või haige, vajab tegelikult ainult üht – lähedust, armastust, hoolimist.

Ükskõik kui lilleline vahel mõni lugu näib, tihti on ilu põimitud valuga. Sugarlandi laul “Stay” räägib naisest, kes on armukese rollis, tema igatsusest ja valust. Iga kord, kui ma seda laulu kuulsin, vandusin endale, et ei seo ennast iialgi armukolmnurka. Põnevus ja salapära on küll tore ja vahva, aga ainult siis, kui sul sellest mehest savi on. Alguses oligi kõik lihtne ja ilus, olime vaid sõbrad. Joni meelest on kõik inimesed vabad ja seega ongi kõik lihtne ja lilleline, sestap ta ei paistnud mõistvat minu kui lihtsureliku muret, et ma ei taha lasta sel lool väga kaugele minna, sest ma ei suvatsenud iialgi hakata kedagi jagama või kuskilt mingeid palukesi korjama. Olin varem selle korra läbi teinud ja see ei olnud minu jaoks. Inimesed, kes pole kunagi armukese rollis olnud või armastanud teise naise meest, ei saa sellest aru. Kuna meie vahel midagi intiimset polnud, olid asjad selle võrra lihtsamad. Ma püüdsin ka mitte ette muretseda. Jonile ütlesin siiski, et ta ei laseks mul peadpidi pilvedesse minna ja sealt siis vastu maad surnuks kukkuda, sest ma polnud kindel, kas suudaksin killud kokku korjata. Ma ei tahtnud lõplikult kaotada usku armastusse.
Mu suhteterapeut oli alati öelnud, et kõige tähtsam on suhe iseendaga. Ka mina olin sellest aru saanud, et kui sul on eluterve suhe iseendaga, siis suudadki välja astuda mingitest sellistest olukordadest, mille puhul sa tunned, et need pole sinu jaoks. Mina ei mahtunud sellele pildile, kus olid Joni ja tema naine. Ehk olnuks targem säilitada eneseväärikus ja lahkuda? Ta ei öelnud kunagi, et on õnnetu vms. Kui kõigist teistest võis mul savi olla, siis Joni õnn oli mulle siiski oluline. Kui tema on õnnelik seal, kus ta on, siis olen ka mina õnnelik. Lihtsalt enese säästmise mõttes oleks ma sellisel juhul pisut distantsi hoidnud.

Nüüd ma mõistsin oma sõpra Paavot, kes oli juba aasta aega sahmerdanud abielunaisega. Seda saagat kõrvalt vaadates tõusid mul alati ihukarvad püsti. Naine muudkui rääkis talle, et anna aega ja anna aega. Mõtlesin, kui palju aega siis armastus vajab. Ühe psühholoogi seisukoht oli kunagi, et umbes kahe kuu jooksul peaks saama inimesele selgeks, mida ta tahab. Kui see aeg läheb üle, siis reaalset otsust oodata ei tasu. Pendeldatakse niikaua, kuni tal seda teha lubatakse.
Selge mõistusega sain ju aru, et inimesel on vaja mind tundma õppida. Jonil oli rohkem kaotada kui minul. Kuigi mõistsin seda, oli hetki, mil soovisin, et keegi ka mind mõistaks, kasvõi natukenegi. Mõistaks, et ma olen inimene. Joni ütles mulle, et tõmbaksin pidurit, kui tunded liialt üle pea kasvavad. Päris “hea” nõuanne. See on umbes sama kui sosistada naisele kõrva vallatuid siivutusi, lasta tal tunda sinu sooja hingeõhku ja siis öelda: ”Ära märjaks mine!” Huvitav, kuidas ma seda kontrollin? Kui tahta protsessi seisata, tulebki joon alla tõmmata. Kui ta oleks mulle korragi öelnud, et ta tõesti ei taha, oleks kõik olnud lihtsam – sõbrad ja kogu moos. Aga ta ei öelnud.

Joni elu oli nagu päikseline päev rannas. Ta lebotas oma lamamistoolil ja naised jooksid temast mööda. Oli mittemidagiütlevaid isendeid, oli ahvatlevaid siresääri. Mõne peale pööras ta korra pead, kuid ei vaevunud püsti tõusma ega järele jooksma. Ka mina ei suutnud teda nii palju motiveerida, et ta oleks kokteiliklaasi käest visanud ja end liigutanud. Ehk olin süüdi ma ise, et ei võtnud hoogu maha ja jooksin liialt kiiresti ning ta ei suutnudki lihtsalt reageerida. Samas usun kindlalt sellesse, et kui on õige naine, siis mees märkab ja reageerib kohe.”