Enn Eesmaa tagasivaade 7.mai: Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski ja raadio leiutaja Aleksandr Popov


Valimiste foorum
Enn EesmaaFoto: Andres Putting

Enn Eesmaa vaatab igal tööpäeval Kuku raadio saates "Tagasivaade" kell 10.15 ajalukku ja meenutab, mille poolest on eilne, tänane või homne päev ajaloos eriline. Nüüd saavad tema mõtisklusi lugeda ka Elutark.ee lugejad.

Tere ja head raadiopäeva teile kõigile, mis sest, et tänapäeval seda mõnel pool eriti enam ei tähistata. Aleksandr Popovist räägin teile pisut hiljem. Minu märkmetes on tänase kuupäevaga seotud varaseim meenutustähis aastast 1663, mil kuningas Charles Teise otsusega avati Londoni Westminsteris esimene kuninglik teater Drury Lane, kus lubati esitada tõsiseid draamateoseid.

Teatri esimene liider ja dramaturg oli Thomas Killigrew, kes enamasti kirjutas tragikomöödiaid. Drury Lane’i teatris esietendati ka suurem osa toonase menukirjaniku John Drydeni lavaloomingust. Teatri esimeseks tähtnäitlejaks sai kaheksateistkümnenda sajandi keskel tänaseni legendaarne David Garrick. Praegugi tegutsevas Drury Lane’i teatris mängitakse sageli muusikale, ehk mäletate, et alles hiljuti meenutasime „Minu veetleva leedi“ Londoni esietendust just sellel iidsel laval. Nii täna, kui seitsmenda juunini võib selles teatris näha menuka filmi ainetel lavastatud Elton Johni muusikali „Billy Elliot“. 

Seega juhul, kui soovite mõnes Londoni teatris kuulata tänase maailmakuulsa sünniaastapäevalapse Johannes Brahmsi teoseid, ei õnnestu see mitte pelgalt Drury Lane’i vaid mitte üheski teises teatris, sest Brahms lavamuusikat ei kirjutanud.

Seotud lood:

Tänast raadiopäeva kõrvas pidades võib aga kindlasti öelda, et selle geeniuse loominguta ei saaks oma saatekava koostada mitte ükski soliidne raadiojaam, mis ka süvamuusikat kuulata pakub. Johannes Brahms sündis Hamburgis täna 182 aastat tagasi. Ta esimeseks õpetajaks oli kontrabassimängijast isa. Johannes oli imelaps, kes juba kümneselt esines kontsertidel pianistina. Otsustava tõuke heliloominguks sai Brahms Robert Schumannilt ja ta pianistist naiselt Clara Schumannilt, keda elu lõpuni poissmeheks jäänud Brahms salamisi armastas. Muide oma esimesed oopused avaldas Brahms pseudonüümide Marks ja Würth all. Suureks heliloojaks kujunes Johannes Brahms Viinis, kus alguses oli kuulsa Lauluakadeemia, seejärel aga Muusikasõprade Ühingu kontsertide juht. 

Loe veel

Brahmsi kohta on kirjutatud, et ta ühendas muusikas karmi harmoonia hingestatud meloodiaga, tundesisult oli ta romantik, väljenduslaadilt aga klassik, kes ei pooldanud Wagneri ja Liszti poolt ülistatud muusika programmilisust, küllap seetõttu ei kirjutanudki ta lavateoseid. Brahms oli üks esimesi maailma suuri heliloojaid, kes intensiivselt oma loomingus kasutas saksa, austria, kuid ka ungari, slaavi ja teistegi rahvaste muusikaintonatsioone ja rütme. Sageli ka dirigendina esinenud Johannes Brahmsi loomingupärandisse kuuluvad 4 sümfooniat, kontserdid klaverile, viiulile ja tšellole, hulgaliselt vokaalloomingut. Brahms suri aprillis 1897 Viinis. Sageli on Brahmsi Bachi ja Beethoveni kõrval peetud ja nimetatud üheks kolmest suurest B-st maailma tippmuusikas.

Pjotr Tšaikovski selle loogika alusel nende kõrvale ei sobi, küll aga siis, kui räägime inimkõrvale meeldivate meloodiate autorist. See anne oli Tšaikovskil erakordne. Ta sündis seitsmendal mail 1840 Venemaal Permi lähedal Udmurdi tööstuslinnas Votkinskis mäeinseneri perekonnas. Juba siinkohal teen esimese vihje geeniuse otsestest ja kaudseist sidemeist Eestiga. Lapsepõlves sageli Popkaks, hiljem aga veelgi vaimukamalt Tšaikaks kutsutud helilooja noorem vend Anatoli oli hiljem aasta jagu Eestimaa asekuberner. Vanemate arvates võinuks Pjotrist jurist saada, ta isegi õppis seda ala Peterburis. 

Ometi juba õigusteaduskooli ajal harjutas noormees hoolsalt klaverit Haiba mõisas sündinud eestlase, aastaid Tallinna saksa teatris viiuldaja ning Pühavaimu kiriku organistina töötanud Carl Friedrich Karelli käe all. Geeniuse ära tundnud Karelli soovitusel alustas noor Tšaikovski õpinguid Peterburi äsja avatud konservatooriumis, kus talle andis tunde ja sageli suhtles noore andega rektor, kuulus muusik Anton Rubinstein. Siinkohal pöördun otseselt tänaste kuulajate poole lootuses saada kinnitust ühele erakordselt huvitavale Tšaikovski ja Eestiga seotud asjaolule.

Aastal 1863, kui Tšaikovski õppis Rubinsteini juures orkestreerimistehnikaid, oli ta klassikaaslaste hulgas ka paar Eestist pärit inimest, võimalik, et koguni eestlast. Sellest kirjutas oma huvitavas raamatus „Tšaikovski“ Al. Altajevi pseudonüümi taha varjunud Margarita Jamštšikova, kelle andmetel õppis koos Tšaikovskiga üks Tartust pärit vanem meesterahvas ning ka üks naistudeng, kelle nimi oli Minkvitz. Olen kindel, et kui see tõesti nii oli, pidi neist erakordsetest kokkupuudetest tulevase maailmakuulsusega nende inimeste suguvõsas räägitama aastaid ja üsna palju.

Oleks kena, kui seda teemat saaks edasi arendada ja seepärast loodan, et mulle kirjutaksid need inimesed, kes äsjakuuldus neile tuttavad elemendid ära tundsid. Mind saab kergesti kätte nii Kuku kui Riigikogu aadressil. Pjotr Tšaikovski pidas oma mälestusi Eestist kuuldavasti elu lõpuni südamelähedaseks ning meenutas sageli Haapsalus aastal 1867 veedetud päevi. Meie aga mäletame helilooja klaveritsüklit „Mälestusi Haapsalust“. Suurematest linnadest oli Tšaikovski siiski vast kõige rohkem seotud Moskvaga. Aastaid töötas ta professorina sealses konservatooriumis ning siis pühendus juba tervenisti heliloomingule ja dirigeerimisele. Ta reisis palju, pikemat aega viibis ja kirjutas muusikat Itaalias ja Šveitsis.

Pjotr Tšaikovski ulatuslikust loomingust on raske midagi eraldi esile tõsta, kõik ta 6 sümfooniat on suurepärased, kümnest ooperist on mängituim kindlasti „Jevgeni Onegin“. Esimene klaverikontsert on ilmselt kõige armastatum sellele pillile looduist. Hindamatult suur on Tšaikovski tähendus balletimaailmas. 

Õigusega peetakse teda balleti kui tervikliku sümfoonilise arenguga tantsulis-muusikalise žanri kujundajaks. Helilooja balletid „Luikede järv“, „Uinuv kaunitar“ ja „Pähklipureja“ kuuluvad tantsuteatri klassikasse ning igas riigis võite eksimatult arvestada, et mõni neist on kindlasti kohaliku balletitrupi repertuaaris. „Estonia“ teatris koguni kõik kolm. Suurem osa meist, kes kunagi klaverimängu õppinud on kindlasti pusinud Tšaikovski imeliste klaveripalade kallal tsüklitest „Aastaajad“ ja „Lastealbum“. Mina püüdsin lapsena vahelduva eduga jagu saada „Juunist“, mida ka Barkaroolina tuntakse. Pjotr Tšaikovski surematus algas novembris 1893 mitte päris lõpuni selgeks vaieldud asjaoludel. Ametlikult teatati, et vaid viiekümne kolme aastase helilooja viis hauda koolera.

Poolteist aastat hiljem, viiendal mail 1895 esitles Vene Füüsika-Keemia seltsi istungil oma raadio eelkäijat äikese märkijat andekas Aleksandr Popov. Aparaati kasutati juba samal aastal Nižni-Novgorodi elektrijaamas. Popoviga paralleelselt, või tegelikult isegi varem katsetas omi aparaate itaalia-iiri päritolu üliõpilane Guglielmo Marconi, kes taipas esimesena oma avastust patenteerida. Seepärast tekkisidki segadused selle üle, kes on raadio isa või veidi kaugem sugulane.

Tegelikkuses peame selle meediavahendi eest olema tänulikud paljudele andekatele meestele alates inglise füüsikust Michael Faraday’st, aga samuti James Maxwellile, Heinrich Hertzile ja Oliver Lodge’le, kelle katset mõne täiendusega Popov täna saja kahekümne aasta eest Peterburis kordaski. Täna kuulab meist raadiot, vähemasti mõni aeg päevas igaüks. See tuletab meelde, et „Everybody“, me ainsa Eurovisiooni võidulaulu autor Ivar Must saab täna viiekümne nelja aastaseks. Nagu öeldakse palju aastaid! Loodetavasti nii kaua ei pea me järjekordset võitu ootama. Järgmise katseni Johannes Brahmsi ja Mozarti linnas Viinis on vaid loetud päevad.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare