Enn Eesmaa tagasivaade 24. juuni: Briti maadeuurija John Cabot ja Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“.
Tere teile kõigile ja head jaanipäeva. Tuletan meelde, et kahekümne neljandal juunil tähistavad nimepäeva kümned tuhanded mehed, kelle nimi on Johannes, Johan, Juhan, Juho, Jaan, Janek, Janno, Juku, Juss, Annes, Hans ja Ants. Miks just need nimed? Aga sellepärast, et jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, kus seda peetakse Ristija Johannese sündimise päevaks.
Kui see lugu on tõene, oleks teine kogu maailmale teada-tuntud kahekümne neljanda juuniga seotud tähtpäev aastast 1497, mil Briti maadeuurija John Cabot nii-öelda avastas Kanada, kus tänastki jaanipäeva peavad teiste seas sajad eestlased. Õigupoolest jõudis Cabot esimese eurooplasena pärast iidseid viimse paleoeskimote Dorseti kultuuri esindajaid Põhja-Ameerikasse, kuigi ise oli kindel, et oli saabunud Kirde-Aasia rannikule. Tegelikult oli ta kuskil Newfoundlandi, Lõuna-Labradori ja Cape Bretoni saare lähistel. Kanada taasavastamise au kuulub ausalt öeldes hoopis itaallastele, sest John Cabot oli tegelikult Giovanni Caboto. Tõenäoliselt sündis ta aastal 1450 ning ilmselt Genuas. Ta isa oli kohalikult kuulus vürtsikaupmees. Peagi kolis perekond Veneetsiasse, kus Giovanni töötas oma isa poes. Toona nõuti viieteistkümneaastast linnas viibimist, et saada kodanikuks.
Aastal 1476 sai Giovanni Cabotost Veneetsia alam. Ta abiellus Mathea nimelise naisega, kes sünnitas talle kolm poega. Neist sai Sebastianist isa töö jätkaja. Caboto loobus vürtsiärist ning hakkas kauplema maa ja majadega. Ta huvitus ka soolaärist, mis siis oli veel tulus. Cabotost sai maksudest kõrvalehiilija, kes püüdis leida uusi maid, kust soola ja vürtse Veneetsiasse tuua. See ajas seikleja maailmameredele. Caboto arvestas loogiliselt, et kui maakera on tõepoolest ümmargune, nagu paljud uljalt väitsid, võib ju itta sõita ka lääne poole purjetades. Caboto hakkas oma plaani teostama juba Valencias, kust reisis edasi Inglismaale Bristolisse. Talle korraldati audients tollase kuninga Henry Seitsmenda juures, keda Caboto suutis veenda.Ta sai isevalitsejalt vastavad paberid ning andis lubaduse, et annab kõik tema poolt avastatud maad ja mandrid Briti krooni alla ning tuleb pärast ülemerereisi kindlasti toonase Inglismaa suurimasse meresadamasse Bristolisse tagasi ja annab oma retkest põhjaliku ülevaate.
Ta esimene katse Atlandit ületada lõppes juba paar päeva pärast merele sõitu suure tormi tõttu. Teiseks katseks anti Caboti käsutusse suurem ja uhkem alus, prikk, millele pandi kapteni naise Mathea auks nimeks Matthew. Bristolist lahkuti koos kaheksateistkümne meeskonnaliikmega mais 1497. Iirimaa rannikult võttis Cabot kalurite poolt juba ammu teada-tuntud suuna Lõuna-Islandile ning sealt edasi või tagasi lääne suunal tundmatusse. Merereis oli suhteliselt õnnelik ning kolmkümmend neli päeva pärast Bristolist lahkumist nähti laevalt linde ja varsti ka maad. Legendi kohaselt olevat Cabot rõõmuhõiskeks vallandanud lause: „Oo, Buena Vista!“, siis „Milline kaunis vaade“. Seega pidi ta sel ajalooliselt hetkel ja päeval, kahekümne neljandal juunil 1497 olema kusagil Newfoundlandi idarannikul praeguse Bonavista neeme juures. Kuuldavasti panigi Newfoundlandile just sellise pisut kohmaka nime John Cabot.
Merehunt kuulutas antud lubadusi järgides äsja avastatud maa kuningas Henry Seitsmendale kuuluvaks ning pöördus tagasiteele. Isevalitseja andis Põhja-Ameerika avastajale vaid kümme naelsterlingit raha, olles kindel, et Cabot oli tegelikult leidnud mingi tähtsusetu saare Hiina rannikuvetes. Ta oleks kindlasti heldem olnud, kui Cabot poleks oma reisilt ka rohkesti eksootilisi vürtse kaasa toonud. Juba järgmisel aastal saatis kuningas John Caboti uuele mereretkele, sedakorda Jaapanit avastama. Cabot käis Hispaanias ja Portugalis, püüdes oma laevadele meelitada Kolumbuse meeskonna karastunud liikmeid. Kuuldavasti üsna edutult. Ometi sai ta 300 meest kokku ning viis täislastis laeva purjetas uute randade poole mais 1498. Kaasa oli võetud kõikvõimalikke varusid aastaseks merereisiks. See oli paraku viimane kord, mil John Cabotit, ta laevu ja meeskondi nähti.
Pisut koguni üleloomuliku totaalkadumise kohta on tänaseni käibel kolm versiooni. Esimene on igati loogiline, et Cabot hukkus koos oma kaaslaste ja laevadega hiigelsuure tormi tõttu. Teise võimaluse kohaselt tapeti kõik eurooplased nii-öelda pärismaalaste poolt. Kolmas versioon on aga kõige huvitavam. Selle kohaselt jäi John Cabot koos oma meeskonna ja laevadega uuele mandrile elama ning otsustas vanale enam mitte kunagi tagasi pöörduda. Kuulsa meresõitja poeg Sebastian Caboto avastas hiljem Hudsoni väina, uuris La Plata piirkonda ja organiseeris kuueteistkümnenda sajandi alguses mitmeid retki niinimetatud Loodeväila avastamiseks, mis kuulsa mehe tõid mõnikord üsna meie kanti. Loodeväila kaudu hakkas tublisti arenema Inglismaa kaubavahetus Venemaaga.
Eesti aladele tegid venelased toona hoogsaid rüüsteretki, peeti Liivimaa-Moskva sõda ning imestati, miks liivlastele nii edukat Smolino lahingu võitu imeks peeti. Põhjus polnud tegelikult hoopiski mitte imelik, sest vaatamata relvajõudude vahekorra soodsusele venelaste kasuks anti neile Smolino lahingus kõvasti säru.
Nüüd aga liigume aegruumis pisut rohkem kui kaks ja pool sajandit Tartu ja tänase poole ning meenutame, et kahekümne neljandal juunil 1870 esietendus „Vanemuise“ seltsi laval eesti esimene rahvusliku teatri etendus ja näidend Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg“.
Lavalugu ei hiilanud erilise originaalsusega, sest põhines Napoleoni sõdades surma saanud saksa luuletaja ning näitekirjaniku Karl Theodor Körneri värssjandil „Onupoeg Breemenist“. Kuid ega Koidula kuskil kunagi kinnitanudki, et „Saaremaa onupoeg“ oli originaalteos. Ometi algas sellest õhtust eesti rahvusliku teatri areng. Lydia Koidula sai mõtte näitetrupi asutamiseks Lätist ja Soomest, kus äsja oli rajatud rahvusteater. Koidula elas ja töötas toona Tartus, kus abistas oma isa ajalehe väljaandmisel ning võttis aktiivselt osa Vanemuise seltsi tegevusest. Koidula esimene luulekogu, põhiliselt saksa luuletuste eestindused „Vainulilled“ oli ilmunud aastal 1866, tuntuks ja kuulsaks sai poeet oma teise koguga „Emajõe ööbik“.
Aastal 1869 oli toimunud esimene üldlaulupidu. Nüüd oli siis rahvusliku teatri alustamise aeg. Ilus aeg oli! Vanemuise näitetruppi kuulusid Lydia Koidula vennad Eugen ja Harry Jannsen. Peale nende mängisid täna saja neljakümne viie aasta eest „Saaremaa onupoja“ esietendusel kaasa Jannseni-poiste õpingukaaslased. Juba septembris 1870 esietendus Koidula esimene ta enese poolt kirjutatud näidend „Maret ja Miina ehk Kosjakased“, mida tänaseni peetakse eesti ärkamisaja tähisteoseks. Peagi jõudis lavale ka „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“, mis ärgitas paljude teiste kohtade teatrihuvilisi lavakunsti tegema. Ja nagu me kõik teame oli ja on praegugi lavapisik tavaliselt kergesti nakkav.
Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15
