Terves maailmas oleks raske leida muuseumi, mis poleks huvitatud Napoleon Bonaparte’iga seotud eksponaatidest. Selles erakordses mehes elas ja tegutses otsekui mitu inimest korraga. Ennekõike mäletatakse teda loomulikult väejuhi ja vallutajana. Vähem on neid, kes teavad Napoleoni austada kui seadusandjat, kes nii Prantsusmaad kui kogu Euroopatki tänapäevale lähemale nihutas. Muide tema oli üks esimesi, kes unistas ühtsest ja ühinenud Euroopast, loomulikult küll prantslaste juhtimisel. Kaheksateistkümnendal mail 1804 kroonis Prantsuse rahvusliku kiriku looja Napoleon iseennast senati õnnistusel, ametlikus sõnapruugis aga jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keisriks. 

Napoleon Esimene kuulub nende suurkujude hulka, kellele mõeldes tekib esmalt tunne ja arvamus, siis alles analüüs ja otsustus. See tuliselt enesekindel mees tekitas tormakaid emotsioone eluajal ning väikest viisi hallutsinatsioone tänase päevani välja. Korsikal sündinud Napoleone di Buonaparte pärines vaesunud aadliperest. Kümneselt õppis ta juba sõjakoolis, kindralipagunid sai kahekümne nelja aastaselt. Napoleoni sõjakäikudest on kirjutatud kümneid uurimusi ja meenutusraamatuid, ta erakordsusest romaane ja viimastel kümnenditel tõsielu- ja mängufilme. Napoleon oli revolutsionäär ja reaktsionäär ühes ülikeerulises isikus. Ta lõi Prantsusmaal ennekõike suurkodanluse huvides korra majja. Tema suurimad ning aegumatud saavutused on aga alal, mille poolest teda kõige vähem tuntakse – seadusloome edendamises Napoleoni koodeksite kaudu. Suuresti tänu Napoleonile kasutab suurem osa maailmast täna meetermõõdustikku. Erisuhted olid tal Rooma paavstiga, keda Napoleon alguses jumaldas, hiljem aga tõmbas selge piiri riigi ja kiriku vahele ning õigesti tegi, on ju tegemist kahe erineva maailmaga, millest vaid üks on tajutavalt reaalne. 

Täna kahesaja üheteistkümne aasta eest keisriks kroonitud Napoleoni absoluutne ja samas ka viimane kõrghetk oli prantslaste särav võit Vene ja Austria ühendatud armee üle Austerlitzi lahingus detsembris 1805. Kuid siis oli juba toimunud Trafalgari merelahing ning Napoleon sai esimest korda tunda inglise laevastiku ülemvõimu, mis jätkus vaatamata admiral Horatio Nelsoni hukkumisele lahingus.

Napoleon muutis oma plaane, jättis ära kavatsetud dessandi Inglismaale ja keskendus Venemaa vallutusele. Tagantjärgi on isegi raske uskuda, et kaval ja tark keiser ei suutnud oma analüüsis kaotust ääretul Venemaal ette näha. Paljudes anastatud maades oli alanud rahvuslik vabadusliikumine, mis Hispaanias võttis suure sõja mõõtmed. Alustada sellises olukorras muuhulgas Euroopa mõistes olematu teedevõrgu tingimustes põhjatu Venemaa vallutamist polnud kaugeltki Napoleoni geeniuse tasandil mõte. Loomulikult lootis temagi välksõja päästvale efektile ja kohalike elanike soovile alluda pigem euroopalikule Prantsusmaale kui mahajäänud Venemaale. Ometi hävitasid kergemeelselt valla päästetud sõjaleegid tulesüütaja enese. 

Pärast hävitavat kaotust ja häbiväärset põgenemist jäi ajalool vaid Napoleoni allakäik daatumitega tähistada. Elba saar, uus meeleheitlik tõus ja sada võimupäeva, siis aga lõplik häving Waterloo lahingus ja teistkordne keisri troonist loobumine. Viimased kuus eluaastat veetis Napoleon Esimene Saint Helena saarel, kus kuuldavasti arendas pikki, kuid tulutuid mõttevahetusi kohaliku inglasest kuberneriga ning dikteeris mälestusi. Napoleon suri pärast piinarikast haigust vähki ning kunagise keisri põrm toodi 21 aastat pärast kohalikke matuseid kuningas Louis Philippe Esimese käsul Pariisi Invaliidide kirikusse. Võib kindel olla, et tema imposantset porfüürist sarkofaagi käib kaugelt ja kõrgelt tänagi vaatamas sadu uudistajaid mõtlemas oma mõtteid inimese suurusest ja kõige kaduvusest isegi siis, kui oled olnud tõepoolest väga suur ja üle aegade kuulus.

Napoleon oli pärit Korsikalt, tõeline kinosuurus Frank Capra Sitsiiliast. Napoleonist ta filmi ei teinud. Talle pakkusid rohkem huvi ebatavalisi tegusid sooritavad tavalised inimesed. Kaheksateistkümnendal mail 1897 ta Francesco Rosario Caprana Palermo lähistel sündis. Tema perekonnanimi tähendab midagi väga konkreetset ja kindlameelset, et mitte öelda jäärapäist, sest see on kits. Francescost pidi saama keemiainsener, kuid noormees huvitus filmist, töötas mõni aasta filmilaboreis, siis aga alustas lavastajakarjääri. 

Oma esimese Oscari võitis Frank Capra aastal 1934 esilinastunud Clark Gable’i filmiga „See juhtus ühel ööl“. Teine triumf järgnes paari aasta pärast filmiga „Mister Deeds läheb linna“, milles peaosa mängis mehine Gary Cooper. Sama film teenis auhinna ka Veneetsia festivalil. Sealtpeale räägiti alati vabariiklasi valinud Caprast, kui demokraatia eest seisvate tavaliste ameeriklaste elu ekraanile toojast. Capra pooldas ja kiitis ameerikalikult toimekat individuaalsust, teda ärritas riigi soov indiviidi ellu sekkuda. 

Kuldmehikeste sadu aga jätkus, järjekorras juba kolmanda Oscari teenis Capra aastal 1938 kinodesse jõudnud filmiga „Seda ei saa kaasa võtta“, kus jällegi mängis kandvat rolli üks lavastaja lemmiknäitlejaist James Stewart. Sõjapäevil tegi Frank Capra patriootlikku filmisarja „Miks me võitleme?“. Capra kuulsaim film, aastal 1946 esilinastunud lüüriline ja pühadele kohaselt mõõdukalt ulmeline „See imeilus maailm“ on juba ammu muutunud legendiks ning sadade telekanalite jõuluprogrammi vaata et kohustuslikuks osaks. Eks eestlastelgi ole oma eelistused, meil peetakse ikka rohkem napsist lugu ning aastast aastasse näidatakse meile ennast ebaadekvaatse majaproua tahtel pildituks joovat, kuid ometi kuni viimse pitsini härrasmeheks jäävat teenijat.

Vanameister Frank Capra viimseks lavastuseks jäi uus versioon ta kunagisest menufilmist „Daam üheks päevaks“, „Taskutäis imesid“ aastast 1961, milles peaosa mängis Bette Davis. Kõigil, kes kunagi tahavad filme teha, tasuks meelde jätta kinomaestro soovitus – „Kinokunstis pole mingeid reegleid, on vaid patud, neist suurim patt on teha igavaid filme“. Frank Capra elas üheksakümne nelja aastaseks ja suri unest ärkamata Californias septembris 1991. Kaks lavastaja neljast lapsest, Tom ja Frank Capra juunior on samuti töötanud kinomaailmas, kuid võrreldes isa saavutustega nii-öelda kõrvalosades.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15