Loomulikult oli tsaari saabumine Saaremaale tohutu tähtsusega sündmus, mida oma silmaga polnud näinud juba vähemalt 7 põlve saarlasi. Eelmine kroonitud pea, kes Saaremaad oma külaskäiguga austas oli Taani kuningas Christian Neljas. Tema suvatses käia aastal 1597, kui aga tagasipilk heita veelgi kaugemale Suure Paugu suunas, siis enne neljandat Christiani oli Eesti suurima saare pinnale astunud vaid ühe kuninga Waldemar Teise jalg, kuid see oli nii ammu, aastal 1222, mil isegi iidne Tallinn oli alles lapseohtu. Kui nüüd eriti täpne olla, pean lisama, et Waldemar, see Teine käis vaata et alatasa Saaremaal. Esimene kord ta küll tasa ei tulnud, vaid aastal 1206 ikka mõõk ühes, piibel teises käes, et rahvast orjastada ja siis allutatuid otsemaid ka õnnistada ristimise teel.

Kuid edasi, samas ka tagasi aastasse 1804. Tsaar Aleksander Esimese visiidi põhjus polegi täpselt teada. Tõenäoliselt oli tegemist lõõgastusretkega maale, kus tema keiserlik kõrgus alles hiljuti taasavas Tartu ülikooli. Enne keisri tulekut keerutati kõrge külalise saabumist ette valmistades Saaremaal kõvasti tolmu. Kuressaares võeti ette suurpuhastus ja värvimine, palehigis ja alalõpmata valusalt sõrmi torkides töötasid kohalikud rätsepmeistrid, sest keisri auks kavatseti korraldada ball. Kuivastu sadamas seati verstaposti otsa dolomiidist vapikotkas, kogu tee Kuivastust Kuressaarde vaadati meeter meetrilt üle, et keiser kõiki neid kilomeetreid üleliia pahaks ei paneks. Sõit läkski ladusalt, igas postijaamas vahetati hobuseid, igas vahetuses oli 60 puhanud kappajat. Vana vene kombe kohaselt oli teeäärtele käsutatud rahvariides noored rahvatantse esitama, nende hoomamiseks jäi keisrile küll pelgalt circa 15 sekundit. Linna piiril võtsid keisri vastu 24 valges kleidis tütarlast suurte lillesülemitega. Esimene suurem peatus tehti rüütelkonna hoones. Visiidi peasündmuseks kujunes Kuressaares korraldatud ball. Aleksander Esimene tantsis ballil nelja maanõuniku naisega, seejärel aga kõigi teiste daamide kadeduseks balli kauneima neiu preili von Kräftinguga.

Esines ka tavapärast korraldajate ülipüüdlikkust. Kui tsaar palus eine kõrvale tüki musta leiba ja piima, toodi lauale rõõsk koor ja Hamburgist tellitud magusad küpsised. Siis aga lülitus Kuressaare ja kogu Saaremaa hetkeks maailma suurpoliitikasse, sest ballile saabus ootamatult kuller Pariisist isikliku sõnumiga Napoleon Bonaparte’lt. Sõnumi sisu võttis Vene keisrilt isu ja tantsutuju ning nagu toona väljenduti, nad suvatsesid ballilt otsemaid lahkuda öökorterisse, milleks oli kohalik rüütelkonna maja. Järgmisel hommikult söödi maanõunik von Buxhoevedeni majas kiirustades, mida vastuvõtjad olid lauale toonud ning peagi jäi pealinna lahkunud Aleksander Esimest meenutama vaid maanteetolm kevadise Saaremaa kohal, kuid siiski mitte ainult.

Kohaliku rüütelkonna otsusel tähistati veel aastaid kolmeteistkümnendat maid piduliku mälestusballiga. Buxhoevedeni majja paigutati meenutustahvel. Kivi juures, millel Aleksander Esimene ärasõidu eel Väikese väina ääres istus ja suurmehe mõtteid mõlgutas, jagati mõnelgi järgmisel aastal neljateistkümnendal mail vaestele välja 50 rubla sularahas. Tsaari aga ootas juba järgmisel aastal ees hävitav kaotus Napoleonile Austerlitzi lahingus, ees oli Tilsiti rahu ning aasta 1812, mil algas prantslaste vallutussõda.
Tõenäoliselt jäi siiski midagi head keisri südamesse ka mälestustest Eestist ja Saaremaalt, sest aastal 1816 vabastas Aleksander Esimene me esivanemad pärisorjusest.

Paljusid neist, ennekõike vanade eestlaste isikupäraseid nägusid oleks kindlasti meeleldi jäädvustanud maailmakuulus prantsuse kunstnik Georges Braque, kelle piltidel poleks me esivanemaid küll isegi nende lihased emad ära tundnud, sest Braque oli kubist. Ta sündis Pariisi lähedal kolmeteistkümnendal mail 1882. Tal oli õnne, sest isa pidas koos oma isaga Seine’i kaldal tulusat majavärvimise firmat. Braque seeniorid olid harrastuskunstnikud ning värvilõhna pidi Georges terve elu sisse hingama, õnneks ei vaevanud teda kunagi allergia.

Kaheksa aastat hiljem kolis perekond Le Havre’i sadamalinna, kus noor Braque peagi maalrikarjääri alustas. Suurtest ja kohmakatest pintslitest huvitasid teda siiski rohkem väikesed ja peenemad ning aastal 1902 oli Georges Braque juba Pariisis, kus alustas kunstiõpinguid. Kolm aastat hiljem käis ta fovistide näitusel, mis teda vaimustas. Eriti meeldisid talle Henri Matisse’i ja Andre Deraini värvierksad hägusa kompositsiooniga maalid. Braque liitus fovistide ringiga, kuid läks uuele ringile juba paari aasta pärast, mil tedagi haaras Paul Cezanne’i vaimustus.

Selle aastaid tunnustamata geeniuse mõjutusel jõudis Braque kubismini. Selgesti oli seda näha juba ta varajastes L’Estaque’s loodud maastikupiltidel. Aastaks 1909 oli omi radu pidi kubismini jõudnud ka Pablo Picasso, kes oli vaid pool aastat Braque’st vanem. Kui need kaks andekat meest kohtusid, tekkis peagi niinimetatud analüütiline kubism, mis Braque’i puhul väljendus ennekõike pruunikais ja rohekais toonides pinnalise käsitluslaadiga natüürmortides. Neil aegadel kirjutas ta oma loomekreedoks, et kunsti ülesandeks on meelerahu häirida, kindlust andku teadus.

Peagi asendas analüütilist sünteetiline kubism, ühena esimestest hakkas Georges Braque kasutama kollaažitehnikat, ta kasutas tihti oma maalidel kirjatähti, samas lihtsustus kunstniku vormikäsitlus. Siis katkes kahe kuulsuse koostöö. Braque läks Esimesse maailmasõtta, sai peagi raskesti haavata, paraku just peast ning kaotas mõneks päevaks koguni nägemise. Teda trepaneeriti ehk tehti ohtlik koljuoperatsioon ning pikaldase paranemise tõttu kaotas Braque kunstnikuna vähemalt 3 aastat.

Pärast sõjakoledusi loobus Braque kubismist ja ta loomingulaad muutus natuurilähedasemaks. Võimalik, et isiklike kogemuste ajendil, oli ta ju sõjas näinud, kuidas inimene tegelikult välja näeb, kui ta nina ja kõrv on kohad vahetanud. Kogu elu paelusid Georges Braque’i koloriidiküsimused. Ta tuntumate tööde hulka kuuluvad lisaks rohketele piltidele L’Estaque’st „Tüdruk kitarriga“, „Punane
vaip“, „Vaikelu jooginõu, puuviljade ja salvrätikuga“ ning „Mandoliin, klaas, pott ja puuvili“. Lisaks maalidele lõi Georges Braque üsna palju ka kujuri ning graafikuna. Kuulus kunstnik suri kaheksakümne ühe aastasena Pariisis. Braque’i töid võib soovi korral näha paljudes Euroopa ja USA suuremates muuseumides, Londoni Tate ja New Yorgi Met ehk Metropolitani muuseum kaasa arvatud.

Enn Eesmaa "Tagasivaade" E-R Kuku raadios kell 10.15 ja kordusena kell 18.15