Ema häbenenud tütar tõi emadepäeva Eestisse
Eestisse tuli emadepäev Soome eeskujul – tänu suurest perest pärit Helmi Mäelole, Eesti Naise esimesele peatoimetajale. Tema ema Mari tõi ilmale 12 last. “Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi,” tunnistas Mäelo hiljem. Eriti alandavaks peeti peres suurt tütarde hulka. Helmi isa ja õed olid teinud emale etteheiteid lasterohkuse pärast ja see põhjustas tüdrukule suurt valu.
Helmi väikevenda Kristjanit sünnitades oli ema Mari juba 48aastane. Helmi sõnul tekkis alles pärast noorima venna sündi ema ja tema vahel mõistmine. Sulasnaine oli ta paika pannud, öeldes: „Sina, kes sa oled tark ja haritud tütar, keda koolitatakse, kas sul häbi pole oma ema halvustada, lapsed antakse Jumalast.“
Seoses karskusliidu tööga viibis Helmi emadepäeva aegu Soomes ning nägi, kui uhkesti seda tähistati ja kui väga emasid austati. (Traditsioon oli alguse saanud Ameerika Ühendriikidest, selle algatas Ann Jarvis oma ema mälestuseks juba 1907. aastal.)
“Mu hing oli verine,” kirjutas Helmi Mäelo. “Sellest päevast saadik ei saanud ma enam rahu. Oma ema kuju, kellele ta koolitatud tütar ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist, sai mu hinges elavaks, kelle ees tundsin ennast süüdlasena.”
Teda jäi vaevama tunne, et „isiklikuski elus pean midagi oma ema vastu heaks tegema. Sellest äratundmisest aetuna korraldasingi Udernas esimese emadepäeva 1922. aasta suvel. Tegime seda koos koolijuhatajaga Uderna koolimajas. See oli esimene emadepäev Eestis. Mu oma ema võttis sellest sündmusest osa. Juhtisin ta istuma esimeste hulka. Ta põlvede najale toetus poeg Kristjan. Rahvast oli kogunenud etteaimamata palju. Ka avatud uste ja akende tagused olid kuulajatega täidetud. Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata. „Kodu on rahva süda, ema selle hing!“ Paljud nutsid. Ka mu ema silmist voolasid pisarad, arvatavasti küll olid need sel korral rõõmupisarad.”
1923. tähistati emadepäeva juba paarikümnes naisorganisatsioonis, järgmisel aastal, Eesti Naise avanumbri ilmudes juba üleriigiliselt. Emadepäevast sai rahvapidu ning Eesti Naisel ja karskusliidul oli 1940. aastani selle traditsiooni kujundamises suur roll.
Allikas: „Meie Eesti Naine“, Helina Piip, Milla Mägi
