Ennast anonüümseks toidusõltlaseks tituleerides ja teades, et oma isudele järele andes kaotan söögilauas kõik pidurid, on minust saanud eluaegne dieeditaja. Ma sööksin vahetpidamata – aga soov kaaluda 55 kg määrab, mida suhu pistan.

Keskkooli ajal kaalusin 68 kg ega pidanud end paksuks, kuid esimene töökoht kommivabriku šokolaaditsehhis kosutas mind kõvasti. Kahjuks läksid just siis moodi kondised ja rinnatud naisekehad. Nii said tabuks sai, leib, suhkur, või, kartul, pudrud, moosid. Katsetasin kõiki kaalust allavõtmise variante, millest kuulsin. Kaks pika vahega sünnitust nullisid lõpuks ära suure vaevaga maha võetud kilod ja tuli jälle algusest või kaugemaltki alata.

 Esimene dieet. Oli nõukaaeg, mina noor, ilus ja sale lasteta abielunaine. Et kondisemad kolleegid pidasid vajalikuks end veel kõhnemaks teha, ühinesin nende kümnepäevase imedieediga. Iga päev tohtis midagi kõrvale joomata süüa kindla koguse vaid üht toiduainet. Nii kandsin käekotis kas keedukartuleid, keedumune, keeduvorsti, õunu või muud. Käisin salaja tualetis kodunt kaasavõetud juustu nosimas.

 Kommid ja… Magusast ilma olek oli mulle piinav. “Mina söön kommi sõna otseses mõttes oksendamiseni,” ütles tuttav dieeditaja ja kirjeldas oma meetodit. Ostsin kotitäie šokolaadikomme, mõõtsin kannu kaks liitrit vett ja sõin kompvekke küllastumiseni, mahutasin vee neile peale, ootasin 10 minutit ja ajasin sõrmed kurku. Kuid kommid ja vesi jäid kindlalt sisse. Järgmisel hommikul vaatas peeglist vastu moondunud nägu: silmade ümbrus kaetud lillakassiniste täppidega, silmavalged punased, laud paistes. Pidin paariks päevaks haiguslehele jääma.

 Veeväljutid ja lahtistid. Üks medõest sõbranna tõi mulle diureetikume, mis vett väljutasid ja mida meedikud salenemiseks kasutasid. Kui õhtul oli pidu ja vaja hea välja näha, võtsin hommikul tableti ja sain õhtuks paar kilo kergemaks. Mingil tahtejõu madalseisu perioodil tundus kõhulahtisti elupäästjana. Sõin end rasvast toitu täis ja võtsin kohe ka lahtisti, lootes, et see rämpstoidu helikiirusel kerest läbi viib. Pärast soolikate kunstlikku tühjendamist polnud mitu päeva tualetti asja ja punnitavast kõhukinnisusest aitas välja veel suurem annus lahtistit…

 Saksa imerohi. Ülekaalulise sõbranna saledad vanatädid elasid Saksa DVs. Kuulsime, et nende sireduse allikaks on vormishoidvad tabletid, mis andvat sellise energialaksu, et toit ununeb. Meilegi saadeti mitu karpi seda imet. Heldus, mis toimus! Olin mitu kuud kui üles keeratud, tegin ära kõik edasilükatud tööd, kirjutasin, õmblesin, paigutasin mööbli ringi, ei maganud, ei söönud… Töö lendas ja kaal langes, kuni tabletid otsa said. Tädid keeldusid lisa saatmast. Kukkusin taevast maa alla ja paari kuu pärast olin vähesele söömisele vaatamata vanas kaalus. Ei aidanud rasked rahvatantsutreeningud ega vesiaeroobika.

 Kapsasupp. Üks mu jooksulembene sõber võttis enne iga maratoni nädalaga 10 kilo alla, süües piiramatus koguses veega keedetud värskekapsasuppi. Tundus lihtne! Keetsin endalegi tohutu hulga kapsast. 3–4 päeva luristasin kõhu mürisemise saatel ja vastikustunnet alla surudes kapsaliblesid – aga tööd teha ei saanud. Kapsajärgsel nädalal võtsin mõnuga mitu kilo juurde.

 Alkohol. Iga dieedipäeva hommikueineks ja õhtusöögiks oli 200 ml kuiva veini. Nende vahele jäänud kahe toidukorra ajal tuli vein juua enne sööki. Päeva jooksul tekkiva näljatunde leevendamiseks oli veel klaas veini – päevas tuli juua kokku liiter veini. Paraku, nii abikaasa kui ka bossi meelepaha ei leevendanud selle praktika juhiste näitamine, sest nende meelest olin sale niigi – lihtsalt hommikust saati purjus.

Kuna proovitud dieedid mind soovitud kaalu ei viinud, palusin psühhiaatrilt söögiisu kaotava rohu retsepti. Mees tõi minutilise täpsusega paikapandud dieedi, mille iga toidukorra eel tuli juua paras punnsuutäis valget viina veega. Haisesin ühe pühapäeva.

 Vetikatest pungil. Hiljem avastasin salendava toidulisandi – spirulina ehk kuivatatud vetikad. Võtsin 1–2 tabletti rohke veega pool tundi enne sööki sisse ja paisusin kui õhupall. Kuude viisi talusin mitu korda päevas tunnet, et kohe lõhken pauguga. Hingamisruumi polnud, kõhtu sisse tõmmata ei saanud. Kuid kehakaalu vetikad ei mõjutanud.

 Reklaami ohver. Uskunud reklaami, tellisin internetipoest hirmkalli kreemi, mis pidi pekisemad kohad tasaseks siluma. Hõõrusin mitu korda päevas oma keha nii, et see tulitas. Kuna seekord oli peibutis antud sentimeetrites, mõõtsin iga paari tunni tagant ootusrikkalt oma kintsu, puusa ja taljet. Ei midagi. Kreem sai otsa, aga mina ei vähenenud. Lähedaste sõnul polnud mul rasva, mida lagundada.

 13päevane puhastus. Energiliseks muutunud ülemus rääkis, et teeb puhastavat dieeti, mis andvat uue hingamise ja kaotavat kuni 30 kg. Dieedi algul kaal väheneski. Lõuna ajal kammisin dieediaineid otsides läbi vanalinna toidupoode ja sulgusin kabinetti saaki nosima. Ainuüksi lõuna ajal tuli manustada pool kilo nahata grillkana, teisel sama palju lõhet. Kanast sain jagu, aga suitsulõhe juures mu dieet lõppes – kaal tõusis hirmuäratavalt. Sest ajast ei järgi ma ühtegi dieeti, mille toiduportsud on suuremad, kui tavaliselt söön.

 Tabletid. Herbalife’i müügimehe abiga ostsin kastitäie pulbreid ja tablette, mis pidid põletama rasva ja seljatama haigused. Paari päevaga sain tohutu energia, teotahte ja mõttelennu, aga ka narkootilise sõltuvuse – tabletita tundsin end tühja kotina. Lendlesin õnneliku ja tervena ringi, kuni raha ja rohud otsas. Otsas oli ka energia. Üsna pea kaalusin rohkem kui enne.

 Kosmonaudieine. Goldeni toodete saabudes lootsin täita unistuse süüa nagu kosmonaut – üks batoon, kus kõik vajalikud ained, ja kõht täis. Ostsin kokku hiigelhunniku vitamiine ja mineraalaineid. Sõin kümnest topsist, ka kaltsiumi magneesiumiga, aga mõne aja möödudes ütles luutihedust mõõtnud arst, et mu luud paistavad lausa läbi. Kuid kaalu tabletid ei mõjutanud.

 Kaalujälgimine. Kui läks liikvele kaalujälgijate laine, hankisin kõik materjalid ja ajasin sõrmega järge. Esimesel katsel sõin kuni 2000 kcal päevas ja pigistasin sisse nõutava kolm liitrit vett, mis küll kaalu ei liigutanud, aga õpetas uurima toitude koostist, valmistama vähekalorilisi toite ning jälgima oma toitumis- ja elustiili. Millal on kõht tegelikult tühi ja millal tähendab kraapiv tunne maos muud kui nälga?

Teisel katsel kümme aastat hiljem sõin omateada 1000 kcal, millega kaotasin väga aegamisi 9 kilo. Pugisin iga päev (vastumeelselt) ettenähtud toitudele lisaks peaaegu kilo kapsast ja muud värsket. Kuna selles süsteemis puu- ja juurvilja kalorsust ei arvestatud, sõin teadmatusest palju rohkem kui tarvis. Istusin päevad läbi arvuti taga ega liikunud eriti.

 Aluseline toitumine. Kui aastaid tagasi kõhuvalude pärast onkoloogi poole pöördusin, sain šokeeriva vähidiagnoosi, mille järel mul eemaldati emakas ja munasarjad. Vähki ei leitud. Arst rääkis hormoonasendusravist ja minu valikutest: elada noore naisena üle klimakteerilisi vaevusi või süüa tablette, mis hoiavad kaalu normis, kuid 10% juhtudest võivad kümne aasta pärast vähi tekitada. Hinnanud suurt ülekaalu surmast hullemaks, valisin viimase variandi.

Üksteist aastat hiljem diagnoosiski ajurveda arst mul vähi ja soovitas lihast loobuda, kaalu vähendada ja võtta iga päev vähki pidurdavat toidulisandit. Looduslikku vähiravi otsides jõudsin aluselise toitumiseni, mis keeras pea peale senised arusaamad. Sain teada, et ülehappesus söövitab keha kudesid, olles väsimuse, haiguste ning ülekaalulisuse põhjuseks. Piima jt happeliste söökide pärmseened kääritavad kehas suhkrut, võttes ära energiaallika, ja viivad ainevahetuse tasakaalust välja. Hakkasin kohe organismi toimimist muutma. Lehmapiima asemel võtsin menüüsse sojapiima ja -koore, tofu jms. Lihatoodete asemel sõin lõhet. Aia äärest näksisin naate, murust võililli ja peenralt nurmenukke. Jõin suhkruta umbrohukokteile. Mu kehakaal ei vähenenud.

Veregrupidieet. Pärast hormoontablettide võtmise ja suitsetamise lõpetamist olin hämmastava kiirusega 20 kilo juurde võtnud. Kaasnesid meeletud kuumahood, unetus ja pidev paha tuju. Ühel päeval sai mõõt täis. Tudeerisin läbi veregrupidieedi saladused. Teades, et mul on B-grupi veri, sõin ainult sellele soovitatavaid asju, kuid kaal kasvas. Ja siis selgus, et mul on hoopis A-grupi veri! Vahetasin menüüd ja kaal hakkaski kahanema, aga teosammul, kuigi rahmeldasin aias, käisin koeraga jalutamas ja sõitsin iga päev jalgrattaga.

Avastused. Tegin oma kehast labori ja asusin katsetama. Selgus esimene apsakas: olin pööranud tähelepanu ainetele, aga mitte kogustele. Juba hommikupudruga olin endale karuteene teinud, süües neli korda rohkem kui vaja, olin joonud üleliia vett. Nüüd nimetasin mõttes poeski toiduaineid nende sisu järgi: kohupiima asemel valk, avokaado asemel rasv jne. Ühendasin kaalujälgijate süsteemi veregrupidieediga – leidsin vajalikke süsivesikuid, valke ja rasvu andvad toiduained, puu- ja juurviljad minu veregrupile soovitatavate hulgast ning vähendasin üle poole kaalujälgijate koguseid. Ja ma ei tundnud nälga. Olin energiline ja õnnelik, sest kaal langes.

Ma ei hoolinud hoiatustest, et nii suur rasvakadu naha lotendama paneb ja näo kortsu teeb. Minu valik oli selge: ülekaalulise trimmis näonaha ja enesevihkamise asemel saleda minu kortsud naeratusest, et ma endale meeldin. Hakkasin sööma kolme tunni tagant, menüüd ette arvutama ja üles kirjutama, iga suutäit grammise täpsusega kaaluma, kogu toitu korraga taldrikule panema, ennast kindlatel kellaaegadel kaaluma, iga ilmaga paar kilomeetrit kiirelt kõndima. Kaotasin nelja kuuga 20 kilo.

 Neli aastat pärast esimest Indias käiku läksin sama arsti juurde, kes mind ära ei tundnud, kuid kinnitas, et vähki mul kindlasti pole! Alles siis rääkisin oma eelmisest käigust. Kuna mu kehal on soodumus kasvajaid kasvatada, soovitas ta surmani Oncoplusi kasutada ja võimelda.

 Elustiil või dieet? Praegu olen 65aastane ja endaga rahul. Viimase dieediga kaotatud kilod ei ole viie aastaga tagasi tulnud. Olen söönud siis, kui kõht korisema hakkab. Mõtlen läbi, mis toitaine saamata on, ning annan kehale seda. Söön vähe korraga ja põhiliselt oma organismile kasulikku. Eelistan rasvast ja see ei kasvata kaalu, kui toidusedel paigas on. Olen 25 aastat karsklane olnud. Teen iga päev joogavenitusi ja tšakraid avavaid harjutusi, vahel ka turiseisu, “viit tiibetlast” ja päikesetervitust. Mõnikord mediteerin.

 Pärast hormoontablettide võtmise ja suitsetamise lõpetamist olin hämmastava kiirusega 20 kilo juurde võtnud. Kaasnesid meeletud kuumahood, unetus ja pidev paha tuju. Ühel päeval sai mõõt täis. Tudeerisin läbi veregrupidieedi saladused. Teades, et mul on B-grupi veri, sõin ainult sellele soovitatavaid asju, kuid kaal kasvas. Ja siis selgus, et mul on hoopis A-grupi veri! Vahetasin menüüd ja kaal hakkaski kahanema, aga teosammul, kuigi rahmeldasin aias, käisin koeraga jalutamas ja sõitsin iga päev jalgrattaga.