Elu kommuunis: üürilepingus kirjas kohustus süüa teha, nõusid pesta ja koristada

Miks valivad mõned inimesed ühise eluviisi kogukonnas? Kui ühele tundub see võõras ja hirmutav, siis teisele vaat et ainuvõimalik – et tunda tuge oma ideedele ja põhimõtetele.

Hipikommuunid pole sugugi 1970ndate leiutis. Arhitektid ja poliitikud kiitsid selle Rootsis heaks juba 1930ndatel, kui üürimajadesse loodi korterite juurde ka ühised ruumid. Mitmed sellised kollektiivmajad ehitati üksikute naiste jaoks, kellele oli avanenud tööturg. Kogukondlik toetus võimaldas argikohustuste jagamist, ühist sööki ja lastehoidu.

Rootsis on kollektiivsuse printsiip elamuehituses tänini arvestatav, kuigi see erineb aastatetagusest hipielu põhimõtetest. Kollektiivseks eluks mõeldud üürimajades on korteritele lisaks ruumid toiduvalmistamiseks ja ühistegevuseks. Sinna saab elama asuda see, kes on registreeritud ametlikus korterijärjekorras.

Näiteks elab ühes 1981. aastal Gävles loodud ühenduses 72 inimest imikutest kuni 60+ aastasteni. Mehi on pea poole vähem kui naisi, lapsi paarikümne ringis. Kahes kokkuehitatud neljakorruselises majas on 39 korterit suuruses 46–82 ruutmeetrit ja 400 ruutmeetrit ühispinda. Maja allkorrusel asuvad köök ja kohvik koos mängutoaga, ühine saun, külalistetuba, pesuköök, ruumid teismelistele, hobitoad, spordisaal, puutöökoda, maali- ja fotoateljee. 

Elanikud vahetuvad siin sagedamini kui tavamajades, üürileping seob ka ühiste kohustustega – söögitegemine, nõudepesu, koristamine ja õuetööd. Tööülesanded paneb paika juhatus, elanik saab valida kuulumise koristus-, aiandus-, kinnisvara-, komposteerimis- või söögiplaneerimisrühma. Kord kvartalis koguneb ühisteks arutlusteks suurkogu.

Suures söögisaalis einetab ligi 30 inimest viiel päeval nädalas. Kaks korda kuus tuleb igal elanikul valmistada toit ja pesta nõud. See on nii suure seltskonna kohta paras väljakutse, nii et mõni on selle tarvis koguni mõnes söögikohas praktikal käinud! Lõuna maksab 3 euro ringis, lastele poole vähem, alla nelja-aastased saavad süüa tasuta. Ülejääke võib osta soodsa hinnaga kaasa. Alati leidub menüüs ka taimetoitu. Toiduainete ostmist kavandab selleks ette nähtud rühm, nii ootab söögi valmistajat ees valmisostetud kraam.

Kodustele emadele pole toidutegemise graafikus osalemine probleem, küll aga töölkäijatele. Kuna elanikke on palju, tuleb ette raskusi vajalike toimetuste kokkuleppimisel, arusaam puhtusest erineb ju inimeseti. Kui keegi jätab oma kohuse täitmata, sekkub juhatus.

Siiski on eeliseid enam kui puudusi – ümberringi on palju sõpru, lapsed õpivad tundma eri inimesi loomulikul moel, lastehoidu on kerge organiseerida ja mudilastele jagub alati mängukaaslasi. Naabrid on omavahel lähedasemad kui tavamajades.

Milline on elu Eesti kommuunides, loe jaanuari Eesti Naisest!