Elu ilma lasteta?

Need, kelle elus pole lapsi, peavad seda tihti põhjendama või end lausa õigustama, just nagu polekski nii isiklik valik nagu lapsesaamine igaühe vaba voli.

Laste saamine on elu mõte, sest naiselikkus ja emadus kuuluvad kokku. See on kirjutamata seadus. Naine, kes ei taha emaks saada, peab end varustama pikkade selgitustega à la ei armastanud juba lapsena nukkudega mängida või ei olnud eriliselt tüdrukulik. Sama otsuse teinud meestelt enamasti põhjendusi ei nõuta.
Mõnedel paaridel on lastetu elu teadlik valik, mõnedel mingist probleemist tingitud, osale aga ebaoluline küsimus. On naisi, kes ootavad erilist lapseigatsust, mis jääbki tulemata, olgugi et meie kultuuris on lapseigatsus norm.
Sotsiaalne press on aja jooksul isegi suurenenud, sest koos viljatusravi ja adopteerimise võimalustega on abinõusid juurde tulnud. Seda keerulisem on vältida küsivaid pilke: miks te pole veel lapsi muretsenud?

Kas elu ilma lasteta on pealesunnitud või isiklik valik või hoopis naiste kindlustunde puudumisest tingitud nähtus? Loe oktoobrikuu Eesti Naisest.