EKSPERIMENT: Kolm päeva autota

Kui oled harjunud autoga tööl käima, on ühistranspordi kasutamine elevust tekitav väljakutse.

Terve nädal ilma autota – seda tahtis toimetus mind algul katsetama panna. Kauplesin välja siiski poole lühema katseaja. Mõeldes, et vähemasti säästan neil päevil autot löökaukudes rappumisest – ei pääse neist pealinna peatänavadki.

Elan Tallinna äärelinnas Pääskülas ja Eesti Naise toimetus asub Kalamajas. Autoga sõites läbin tööle jõudmiseks olenevalt marsruudist 14–16 kilomeetrit ja aega kulub selleks enamasti 25 minutit. (Kui ma muidugi ei tee vahepeal peatust kiireks kõnniringiks.) Õhtul pärast kaheksat jõuan vahel koju lausa 20 minutiga, tipptunnil on ummikute tõttu kulunud ka 50 minutit. Kui ruttu saab bussiga?

Seda otsustangi esmalt proovida. Paraku vastumeelselt – kuigi olen suurema osa elust kasutanud linnaliikluseks just seda transpordivahendit, ei kuulu bussisõit mu lemmikute hulka. Kütusehais ja pidev pidurdamine on mul alati kerget iiveldust tekitanud. Tõsi, Lasnamäel elades oli bussisõit lausa nauding – ekspressbussid kimasid pidurdamata piki kanalit kümmekonna minutiga kesklinna.

Pidurdus – kiirendus

Esmaspäev. Ohates vaatan netist järele bussiajad – kui tipptund läbi, käib buss nr 18 neli korda tunnis. Et mitte riskida hiljaksjäämise ja veerandtunnise ootamisega, otsustan ajavaruga lahkuda. Ripsmetušš ja lauvärvid kotti – korralikku meiki täna kodus teha ei jõua. Kuna plaanin pärast tööd sõbranna poole sõita, laon asjad suurde õlakotti ümber – et mahuks ära ka see raamat, mille talle viia lubasin. Ja pisike veepudel samuti. Muidu sõitnuks raamat mõnusalt auto tagaistmel, veepudel aga minu käeulatuses.

Ruttan peatusse, kus ootajaid polegi – ilmselt olen teekonna läbinud plaanitust rutem. Ooteajal märkan, et plank, mis kitsast kõnniteeriba, kus peatuski asub, kellegi eramust eraldab, on ülemise ääreni pori täis pritsitud. Nii et kui täna oleks sama sulalumelögane ilm, nagu oli üleeile, kastaksid järjepanu mööda sõitvad autod mind kraeni märjaks. Õnneks on ilm kena, ehkki oodates on mu jalad juba kergelt külmetama hakanud.

Saabub pikk lõõtsaga buss – ettenähtust viis minutit hiljem. Avatud uste vahelt paiskub välja tuttav diislikütuse hõng. Pärast tasuta pileti valideerimist siirdun bussi keskel paistvate vabade kohtade poole, kui märkan, et seal ta istubkli – prügikoll, haisupilv ümber. (Probleemne nähtus, millest mu mees, kes bussiga sageli sõidab, on rääkinud. Nagu ka täislastud bussiistmest.)

Pöördun prügimehest heitunult eemale ja istun ettepoole. Jälgin inimesi – mittetipptunnile omaselt on nad põhiliselt pensionärid ja õpilased. Mõni vanem loeb ajalehte, enamik nooremaid on ninapidi nutifonis. Võõrastest kõrvaklappidest minuni jõudvad muusikarütmid moodustavad omapärase kakofoonia.

Kuni Järve Selverini läheb bussisõit väga aeglaselt – teele jääb 26 valgusfoori, mis on juba nii mõnedki head kuud häälestatud nii, et autoga 50 km tunnis sõites tekib nn roheline laine. Bussi jaoks tekib paraku punane laine, sest bussipeatused on iga foori või paari järel. Raskel liiklusvahendil võtab paigaltsaamine aega – ja kuni sõiduk hoo üles saab, tõkestab tee järgmine punane foor. Kiirendus, pidurdus, kiirendus, pidurdus – kesklinnani välja nii ligi 40 korda. Poolel teel hakkangi iiveldusega võitlema. Lonksan kaasa võetud vett, krõbistan Müntonit.

Buss on ammu püstiseisjaid täis, õhus on märja villa, niiske aknaklaasi, nohu ja kütuse hõngu – täpselt nagu vanasti. Bussisõit liinil nr 18 ei ole meeldivamaks muutunud…

Kesklinna jõuan 54 minutit pärast kodust lahkumist – buss sõitis 40 minutit. Siirdun läbi Tammsaare pargi Mere puiestee trammipeatuse poole, et Kalamajja edasi sõita. Aga kuivõrd tramm läheb nina alt ära, otsustan jalgsi minna. Seda enam, et sõõm värsket õhku nagu ka veidi kõndimist on teretulnud. (Kuigi Mere puiesteel on liiklus selleks liiga tihe, et saaks rääkida päris värskest õhust... Oma süü – oleksin võinud kõndida läbi vanalinna, mis on alati emotsionaalseltki rikastav.)

Tallinna trammiliiklus saab minult aga mitu plusspunkti, sest veerandtunni jooksul möödub must veel kaks Kopli-suunalist trammi. (Trammiga sõidan toimetusest kesklinnas toimuvatele töistele üritustele sageli, soovimata kulutada auto paaritunnisele parkimisele 5–10 eurot. Tean, et ka Kopli trammides on sagedaseks probleemiks päev otsa ringi sõitvad kasimata kodutud…)

 Sujuval sahinal

Õhtul sõidan sõbranna poole elektrirongiga – tööpäeva lõpul läheb neid tihedasti. Ja Balti jaam töökohast paraja jalutustee kaugusel. (Nii et põhimõtteliselt võiksin lahkuda kontorilaua tagant alles siis, kui asjad tehtud saavad, ilma et peaksin kella vaatama, et kindlale rongile jõuda. Aga miskipärast ma liiga hilisel ajal siiski Balti jaama kandis jalutada ei soovi.)

Vagun on heledasti valgustatud – väga hea, saan ajalehte lugeda –, puhas, hea ventilatsiooniga, parajalt soe. Ja siin on üllatavalt vähe inimesi. Mitu peatusevahet istun pingivahes lausa omaette. (Kuid olles sõitnud ka järgmise, Paldiskisse mineva rongiga, tean, et selles on alati palju rahvast.) Teenindus – rongisaatja valideerib rohelise kaardi – on viisakas. Rong sõidab vaikselt, kiirelt ja ühtlases tempos. Sahinal. Usutavasti siis, kui trammid taas Tondile hakkavad käima (aga millal see ometi juhtub?), on trammi ja rongiga kojusõitjaid rohkem.

Sõbranna elukohta Laagris jõuan Balti jaamast vaid 20 minutiga – autoga minnes on selleks kulunud olenevalt kellaajast poolteist kuni kaks korda rohkem aega. Kella üheksane rong, millega Laagrist koju Pääskülla sõidan, on sootuks väheste reisijatega.

Esimese eksperimendipäeva õhtuks olen harilikust veidi väsinum, kuid uute emotsioonide, mitte jalgsi kõnnitud maa tõttu. Ma tõepoolest püüan elada nii, et ka autoga tööl käies kõnniksin päeva kohta keskmiselt kolm kilomeetrit jalgsi.

 Teisipäeval keeldun autota minemast – pärast tööd algab Viimsis üritus, kus olen lubanud osaleda. Ja ma ei taha mõelda kahe pika õhtuse bussisõidu peale 25 km läbimiseks…

Kolmapäeval olen küll autota, ent töötan kodus – artikkel on vaja valmis kirjutada! Nagu sageli, kulub suur osa päevast kiirete asjade ajamiseks meilitsi ja telefonitsi ning kavandatud kirjutamine jääb õhtu peale. Et selleks vormis olla, otsustan end vahepeal jõusaalis ja basseinis turgutada. Autoga minnes eelistaksin Rocca al Mares asuvat spordiklubi, autota saan minna kodulähedasse spordikeskusse jalgsi. Ka lähim kauplus asub õnneks paraja jalutuskäigu kaugusel. Keskööks on ka lugu valmis!

Neljapäeval pärast tööd on Eesti Naise kinoõhtu, mis lõpeb kümne ajal – taas tekib eksperimenti paus.

 Kiirem buss

Reedel proovin varianti rongiga tööle, ekspressbussiga koju. Rong on taas mõnus, aega kulub koos jaamakauplusest lõunaeine kaasaostmisega 40 minutit. Poes käimata saanuks poole tunniga. Balti jaama ümbrus pole paraku meeliülendav paik – ja teelõigul jaamast töökohani on hämmastavalt palju auke ka kõnniteel. Kohati on ka väga libe.

Ainus, mis mind muidu nii sujuva rongiliikluse puhul hämmastab, on üle kahetunnine paus enne ja pärast keskpäeva. Elroni pressiesindaja vastab mu küsimusele nii: Seda pausi (nn tehnilist akent), mis on planeeritud ajale, mil sõita soovijaid on kõige vähem, vajab taristuettevõte raudtee seisukorra kontrollimiseks ööpäeva valgel ajal ning kriitilisemate puuduste operatiivseks kõrvaldamiseks. Kuni uute rongidega sõitmine polnud veel tallinlastele linna piires tasuta, nii pikka pausi minu mäletamist mööda küll ei olnud…

 Tööpäeva lõpul uurin aegsasti, millal väljub viimane ekspressbuss number 14 – veidi pärast seitset. Teel trammi peale peatub just minu juures buss number 3, mis minu teada samuti kesklinna läheb. Astun sisse – ja märkan uste sulgudes, et üks mu kinnas on kõnniteele kukkunud. Püüan juhile märku anda, et ta uksed avaks – buss ei sõida ju veel –, aga ta ei tee välja. Näib, et ta ei saa arugi, mis ma räägin. Kahju – stiilsed kindad olid. (Helistan tööle jäänud kolleegile, et ta koduteel bussipeatusest kinda üles võtaks – kuid 20 minutit hiljem seda seal enam pole.)

Kui juba kord Viru keskuses olen (bussiterminal asub selle all), tahaksin ka natuke ringi vaadata. Kas või uute kinnaste järele… Ostlemiseks siiski ei lähe, kuigi allahindlused on ahvatlevad – raske on keskenduda, kui pean kella passima, et viimasest ekspressist mitte maha jääda.

Kolm minutit hiljem tablool lubatut buss tulebki. Nendin rõõmuga, et ekspressil õnnestub kenasti fooride rohelises laines püsida. Juba 19 minutiga olen Jannseni peatuses, kus otsustan väljuda. Võiksin veel paar peatust sõita, kodule lähemale – aga kõndida tahaks ju ka!

Lähen, kindaga käe otsas kott ja paljas käsi taskus, tõdedes, et ilm pole jalutuskäiguks sobivaim – päeva jooksul on sadanud hulganisti lörtsi. Nõmme kandis on aga palju kõnniteedeta tänavaid – ja praegu on sõiduteel sulalund lausa kuhjades.

Põllu tänaval on madalam teelõik, kus sõiduteed katavad väga sügavad lombid ja ukerdada tuleb lumehange serval nagu lapsepõlves. Seisan, helkur läheneva auto poole suunatud – ja autojuht ongi viisakas, ei pritsi sopaga üle ega midagi.

Koju jõudes fikseerin aja – tund ja 20 minutit. Muigan: Viru keskuses ringivaatamise ja jalutuskäiguta saanuks trammi ja ekspressiga hea õnne korral koju koguni vaid 45 minutiga…

Järgmisel hommikul vaatan üksikuks jäänud kinnast ja ütlen mõttes: palun kinnast tagasi! Veel enne toimetusemajja sisenemist kõnnin bussipeatusse – tõesti, kaotatut ei paista kuskil. Oleks siin puud, torganuks keegi kinda ehk oksa otsa, mõtlen. Ning viin pilgu kõrgemale. Ja seal ta ongi – hoolitsevalt bussipeatuse sildi ja posti vahele torgatud. Aitäh!

 Nende päevadega veendusin niigi teada olevas: pealinnas ühistransport toimib. Ja mõtlen kurbusega nende eestimaalaste peale, kelle kodukohta enam bussidki ei käi.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Naises 2015. aasta märtsis.