Sain ratta pudeli vahuveini eest. Spordipoes jääks selline kaup katki, aga sõbranna poleks tahtnud niigi palju: “Mul seisab vana ratas lihtsalt garaažis ja võtab ruumi!” Üks-kaks-kolm olingi nõukaaegse “kokuka” peremees. “Ohhoo, pensionär,” muheleb rattaparanduse hooldusspets, kelle juurde oma varanduse viin. “Vähemalt 15 aastat pole sõitnud? No ma vaatan kummid üle, ketti tuleb õlitada... Tulge homme järele, küll ta veel sõidab!” Ja sõidabki! Veidike loksudes-logisedes, aga üllatavalt kergelt. Mind on lihtne rõõmustada, nii et hooldusest koju vändates venib suu kõrvuni.

Millal sina viimati liiklusseadust lugesid? Ei seisa see minulgi öökapil! Otsin seaduse internetist üles ja tuletan meelde. Näiteks on liiklusseaduses kirjas, et jalgrattal peab olema töökorras signaalkell, mida mu uuel-vanal rattal ei ole. Helkuritega on asi justkui kombes, aga tuled, mis põleksid ratta ees ja taga, kui sõita pimedas – jälle puudu! Spordipoes kulub mul rohkem raha kui ratta hooldusele ja “ostmisele” kokku. Ka mõistlik rattalukk pole odav lõbu. Kuid nüüd – sõitma! Mind ootavad tänavad ja priiusetunne! Koperdades tarin ratta alla oma teise korruse korterist. Plaanin sõita ühe sõbra juurde, kes elab Kalamajas, paar tänavat toimetusest eemal. Mõte tundub hea: esiteks saan vahvat inimest rõõmustada sellega, et viin talle pika päeva lõpuks kommi, aga teiseks näen ära ühe võimaliku tee, mida pidi rattaga tööle minna.

OH, see on ju SUPEEEER! Sõtkun pedaale ja juubeldan mõttes! Süda puperdab pisut, kui sõiduteele veeren, aga aeg on õhtune ja liiklus hõre – autode kõrval liigelda pole üldse hirmus. Valin vaiksed kõrvaltänavad ja, kus lubatud, sõidan mööda laiu kõnniteid. Loojuv päike kuldab majaseinu, taevas on sügavsinine...

Jalad annavad tunda, sest vana ratta pedaale tuleb südamest sõtkuda. Vali kriuksumine ja kolin ei riku mu rõõmu põrmugi. Mõtlen endamisi, et oleksin pidanud juba ammuilma Tallinnasse ratta ostma. Ja siis... siis kaigub üle katuste muusika! Mõistusega võttes langetatakse Pika Hermanni tornis nüüdsama lipp. Aga ajastus on nii õige, et naeran südamest – tundub, nagu maailm õnnitleks mind. Hea töö, universum!

Näen mitut teistki ratturit, kes õhtuvalguses pedaalivad. Ühel on pakiraamile kinnitatud lapsetool, teisel ripub lenksu küljes poekott. Mõnus on niimoodi kulgeda! Tagasi koju jõudes jätan ratta ühiskoridori trepi alla, kus tema sugulased juba ees ootavad. Olen paksult rahul.

Järgmised päevad kahandavad mu entusiasmi kõvasti. Töönädal käib täie hooga ja linn müriseb autodest. Teen strateegilise vea ja püüan esimesel päeval sõita toimetusse läbi kesklinna. Oh issand! Pea huugab täistuuridel!

Kus jookseb sõiduteel jalgratturite ala? Mõnes kohas on maas märgistus, kuid kogen, et sama järsku võib see lõppeda, jättes mu nõutult kaaluma, kuidas edasi liigelda. Vahepeal pean sõitma bussirajal, kuid peagi keerab ette buss, sest tuleb peatus. Mulle jääb kolm varianti. Esiteks seista bussi taga, kuni see uuesti liikuma hakkab, ja loota, et ühel hetkel meie marsruudid enam ei kattu. Teiseks pöörata kõnniteele, kus satuksin bussi pealt maha astuvate reisijate vahele. Kolmandaks mööduda bussist vasakult ja liikuda autovoolus. Keeran kõnniteele ja hüppan sadulast, lükates ratast enda kõrval, kuni inimsummast välja saan.

Rõõmustan, kui näen kesklinnas kõnniteel märgistust, et siin võib sõita ka jalgrattaga. Kuid märgistus on kulunud ja tunnen, et koban pimeduses – kas ikka t o h i n kõnniteel edasi sõita või mitte? Ütleb ju liiklusseadus, et kõnniteel võin jalgrattaga sõita, kui “sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud”. Kui ma ei näe kõnniteel valgeid jalgrattapilte või tee kõrval lubavat liiklusmärki, pole mul kõnniteele asja. Ja ma saan sellest staažika jalakäijana väga hästi aru! Kitsamal kõnniteel liikudes olen pidanud astuma sõiduteele, sest mu selja taga lasi valjusti kella jalgrattur, kes soovis mööduda. “Kõnnitee on jalakäijatele,” pahandasin siis. Seda enam käitun jalakäijate suhtes lugupidavalt. Kella pole ma siiani kellelegi tirtsutanud, vaid alati tempot maha võtnud, kuni saan inimestest mööda sõita, kuigi...

...paaril korral sõidan jalakäijale peaaegu otsa. Ja seda sirgelt sellepärast, et inimesed ei vaata, kuhu nad lähevad. “Jumala eest, kus sul siin ülekäigurada oli?!” röögatan mõttes, kui üks kepsakas tütarlaps astub ootamatult sõiduteele. Tõsi, ta jõuab tee ületada, enne kui uus autorivi mööda tuhiseb, aga mina jalgratturina olen neiule nähtamatu. Ta tegutseb nii kiirelt, et pidurdan hoogsalt ja lendan peaaegu ristseliti. Sellisesse olukorda satun vaid mõne päevaga rohkem kui korra – alati ehmun kõvasti! Silmaklappidega jalakäijad ei tee teist nägugi.

Superettevaatlik olen ka igasuguste ümber-nurga-pöörete ajal, sest osa autojuhte tuleb teiselt poolt vastu suure lauluga. Pidurdatakse järsult vaid hetk enne ristteed – kui sõidaksin sama hooga, ehiks mu pinnalaotus varsti kellegi kapotti.

Pole hullu, liiklusega harjun kiirelt. Aga siis viskab vimka varakevadine ilm. Kärutan üks hommik ratta trepikojast välja... ja otse lörtsisaju sisse. Olen arvestanud, et lähen rattaga, iga minut on hinnas – nii et pedaalin läbi plöga. Märjad räitsakad peksavad näkku, kapuuts lendab peast... ja jälle... ja jälle. Klammerduksin ühe käega selle külge, aga seadus ütleb, et jalgrattur peab sõites hoidma kahe käega juhtrauast. Nii et tööle jõudes olen märg nagu kassipoeg ja huvitavas tujus.

“Sa püsi kõrvaltänavatel,” õpetab töökaaslane, staažikas linnarattur. “Seal on tunduvalt rahulikum ja parem. Kesklinnas ongi halb sõita. Ja kuhu sa ratta jätsid praegu? Sul korralik lukk ikka on?”

On-on! Eks ma tegin enne rattaga tööletulekut valvuriproua juures luuret. “Ära sa õue küll jäta,” manitses tema. “Too trepist üles. Meil on siin kaardiga rattahoiuruum.” Kuulen, et siitsamast maja eest on kaotsi läinud vähemalt üks roller, rattast rääkimata. Pahalaste näpud sügelevad. “Kui kesklinnas kuhugi ratta jätad, siis kõik ärakäivad tuled pista endale kotti,” soovitab ka kolleeg, kes on portsust rattavidinatest ilma jäänud. Endast targemate soovitusel ostan rattaluku, mille peamise osa moodustab raske kett. Kui ma mööda linna sõidan, lukk kotis, siis kõlan konarlikel teedel nagu ahelais rappuv kummitus.

Ma võidan ajas. Natukene muidugi võidan. Aga ajavõit iseenesest ei ole minu jaoks piisav põhjus, et iga päev rattaga rallida, olen harjunud jalgsi liikuma. See on aeg, mille jooksul häälestan end sellele, mis ees ootab – rattaga sõites keskendun paratamatult rohkem liiklusele, sest kiirus ja oht on suurem.

Nii et kui naised toimetuses küsivad, kas hakkangi nüüd rattaga tööl käima, siis raputan kahtlevalt pead. Mulle meeldib v ä g a rattaga sõita, aga pigem siis, kui ma ei pea keskpäevases linnaliikluses, juuksed püsti, tööle jõudma, vaid võin ilusa ilmaga oma lõbuks vurada.

“See on nii vahva väike ratas, et kui sa sellega sõidad, siis inimesed naeratavad,” kiidab sõber. Ainuüksi selle rõõmsa märkuse pärast ei loobu ma Tallinnas rattasõidust!

INFOKS: Ohutunne kuklas
2013. aastal uuris maanteeamet jalgratturite rahulolu sõidutingimustega. Uuringu järgi olid jalgratturid jalgrattasõidu tingimustega üldiselt rahul (60% vastanutest), kuid jalgratturite liikumine Eesti teedel ja tänavatel ei ole ohutu – nii arvas kuus jalgratturit kümnest. Vähesele ohutusele viitab ka fakt, et sõidukijuhtidega võrdseks partneriks pidas end vaid 43% kõikidest vastanud jalgratturitest. Kriitilisemad olid maapiirkondade elanikud, kes kasutavad jalgratast sõitudeks tööle, kauplusesse või kooli.

Eestis oli 1.01.2014 seisuga 397 km jalg- ja jalgrattateid. See oli vähem kui 1% toonasest Eesti teedevõrgu kogupikkusest.
Allikas: maanteeameti aastaraamat 2013

Jaga
Kommentaarid