Ehe ja vahetu Marika Vaarik

Marika Vaariku (49) kohta on öeldud: ta on nagu naissoost Anthony Hopkins – piirideta näitleja, kes võimeline mängima kõike. Kas keegi üldse tunneb kedagi, kellele ei meeldiks Marika Vaarik?

Teades, et kirjutan lugu Marikast, võtab üks mu kolleeg ühtepuhku üles teema “Frida ja mehed”. Krimisarja “Kättemaksukontor” andunud fännitarina loetleb ta donžuane, kellega Marika tegelaskujul, detektiiv Fridal on asi susisenud, kellega ta on linade vahele jõudnud ning kes on olnud naise elu “korduv refrään”.
Päev, mil Eesti populaarseima krimisarja telgitagustesse jõuan, osutub selle kevade viimaseks võttepäevaks. Ekraanil nii avarana tundunud Frida, Marioni (Kadri Adamson) ja Häli (Elina Pähklimägi) kodukontori köök on nõnda tilluke, et lõunapausiks kogu võttegrupp siia ühiselt suppi sööma ei mahu. Luksuslike eragarderoobidegi asemel käib näitlejannade kostüümivahetus justkui muuseas, otsekui mingis transis tõmbavad nad selga kuldse pidžaama (Marika), tillukese suvekleidi (Kadri) või mototšiki nahkpüksid (Elina), ise samal ajal, ninad tekstiraamatuis, dialooge korrates. Marika ja Elina arendavad näiteks vestlust salapärasest kuulitõukajast. Kõrvalisel on siin raske tabada mõistlikku keskustelu, sest episoode filmitakse läbisegi – algus, lõpp ja keskpaik.
“Mulle meeldib, et on palju erinevaid võttekohti, oleme kogu aeg aktsioonis,” räägib Marika, kui pakutakse viimase võttepäeva maasikatorti ja koorekohvi. “Marion, sa ei võtagi torti?” küsib ta imestunult üle prilliraamide kõrvalistuvalt Kadrilt. – “Ei, ma rohkem nagu vaimne,” heidab too hästitaltsutatud ükskõiksusega. Marika loetleb olukordi, mis kõik ses sarjas on ta vapruse proovile pannud: “Sõit motika tagaistmel. Või lahtises autos, tohutus liikluses, kus su kõrvalistuja peab roolis ühtaegu sõitma ja teksti andma. Või kaatrilt vette hüppamine, nii et sa pole enne isegi proovinud, kui soe on vesi.”
Tänane võttemaraton lõpeb südaööl, pärast seda, kui pimeduse varjus (“vaikselt ja delikaatselt, et mitte ümbruskonda kohale meelitada”) on südikad detektiivid luuranud üht kahtlast maja.  

Kirka leegiga

Ent Frida Arraku roll pole siiski Marika põhiamet. 2009. aastast kuulub ta Teater NO99 truppi, kelle ergas olek talle väga meeldib. Iga uue lavastuse ühe võrra väiksem järjekorranumber on Marika meelest vahva kood. Näiteks värskeim lavastus, kus Marika mängib, “Suur õgimine” (lavastus, pärast mida ei vaata te iial enam kapsapead, kolme-linnu-pasteeti ega supikulpi endise pilguga), läheb ajalukku kui NO65. “Kui nii kirka leegiga põleda, nii intensiivselt teha, siis ei saagi see lõpmatu olla. See on olemuslikult väga õige – miski algab ja lõpeb ning seda ei venitata. Teistpidi aga on kahanevad numbrid mõtteliselt hoopis kasvamise numbrid – iga lavastusega saad täiuslikumaks,” räägib Marika ühel proovijärgsel kohtumisel teatri sarlakpunases kohvikus.
Kuigi samas võib ta vabalt ka väita, et nüüd, peagi viiekümnesena tunneb ta, et ei oska ikka veel mitte midagi... “Ehkki ka 30aastaselt oled ju teatris juba kaua töötanud ja 40selt täiesti küps, vaata et vana, siis 50selt saad aru, et need oskused, mis sul on, tunduvad nii mõttetud, nii esimene aste...” Ent õnneks teab ta rohtu, mis säärast enesekriitikat leevendada aitab: uudishimu. Tähtsaim on säilitada uudishimu!
Viimastel nädalatel, seoses “Suure õgimisega” (mis saanud inspiratsiooni Marco Ferreri filmist “La Grande Bouffe”), on Marika enim mõelnud kriisidele inimese sees. Kriisidele, mida tekitab ebakindel tulevik ja elamata elu paine. “Kui sa ei saa oma küsimustele vastuseid... siis sa vist ei suudagi muud kui süüa? Kui sa ei tea, ja ega vist saagi kunagi teada, mis on tähtede taga – kui kaua läheb veel aega, et kuhugi jõuda, ja millised universumid sulle siis avaneksid...”
Marikal siiski pole enda sõnul suuri kriise olnud. “Muidugi on hetki, kui võin olla nii kurb ja haavatav, et nuta või silmad peast. On ju väga erinevaid olukordi.” Ja vahel lähebki ta meelega kurbuses lõpuni: “Seda peab ka suutma. Pärast on väga hea olla. Ja lõbutsema peab ka nii, et saad täiesti tühjaks. Ka siis on väga hea olla,” ütleb Marika, kes usub, et õnn ja rõõmus olemine on paljuski iseenda teha.  

Tähtede taha

Aga mis ikkagi on tähtede taga? Kunagi rääkis Marika, et teda on painama jäänud ühes dokfilmis nähtud tähti silmitseva astronoomi sõnad: “Kujutage ette, et 40%-l neil on võimalik elu.”
Kui Garri Kasparov sel kevadel Eestis käis, jäi Marikale tema jutust meelde väide, et maailmateadus on seisakus. “Ma saan aru, mida ta mõtleb, sest mulle meeldivad tohutult Enn Kasaku sõnad, et kui me poleks kõiki neid teadmisi, mis meil 1970ndate lõpus kosmosest ja kosmonautikast oli, rakendanud köögitehnikasse, võiksime praegu siit ära sõita.” Marika ise ei kõhkleks hetkegi, kui lennuks läheks. Tema meelest on see ajast ja arust, et näiteks Ameerikassegi sõiduks kulub 8 tundi. 21. sajandil!
Et me siiski ei suuda veel ületarbimisega rikutud Maad oma lahkumisega päästa, mõtiskleb Marika teisest võimalusest – minna rohujuuretasandile. “Ehk vaid kloostris saaks elada midagi juurde tootmata?” Ning iseendaga tahaks ta tegeleda palju rohkem kui praegu võimalust – “et teada saada: kas ma ükskord rahunen? Kas ma ikka tunnen ennast? Kas ma üldse midagi tajun?”
Kui Marikale antaks hunnik raha, “siis üks, mida ma tahaksin, on see, et ma ei peaks tegema mitte midagi – seda tunnet tahaks. Tükk aega: aasta, paar.”
Pärast Rakvere teatrist lahkumist oli Marika mõned aastad vabakutseline: “Sättisin nii, et proove oleks vaja vähe teha. Et lihtsalt olla – see oli puhas rõõm! Aga noh, see on luksus, seda ei saa kaua pidada. Ja kuna mulle ikkagi meeldib teatrit teha, siis tekib ju soov jälle proovida, kui pakutakse.”
Üks, mida ta sel “mittemidagitegemise” ajal veel teeks, oleks reisimine: “Kunagi tahtsin väga Balisse minna. Bali muusika – see on ülikeeruline ja põnev.” Muusikat kuulates ja Aasia maade kultuure uudistades, nende rituaale jälgides tahaks ta rännata. “Või seista keset Siberit, keset lõputuid kasemetsi. Olla nende kohal.” Kuid ütleb kohe, jalad maas: “Las need olla unistused, ma ei usu, et ma kõikjale jõuan. Unes võib ka lennata.”  

Õhtul kell seitse

Marika aia kohal Nõmmel lendavad nahkhiired. “Me ei saagi täpselt aru, kus nad elavad. Lendavad üle meie aia, pendeldavad mändide vahel.” Öösel, kui kõik magavad, kedagi ei liigu, meeldib Marikale üksi aias istuda ja... tähti vaadata.
Hilja etenduselt koju jõudes on ta vahel justkui ise kuskilt kõrgelt pauhh! maandunud. “Püüad küll, et laval olnu jääks teatrisse, panna ukse enda järel kinni ja olla tavaelus tagasi, et end hingeliselt mitte vigastada. Aga nagunii keerab see sul veel pool ööd sees, et mis seal kõik oli...”
Sellele vaatamata on Marika hommikul varakult üleval: “Suvel, kui olen soojuse ja varase valgusega harjunud, võin ka kauem põõnata, aga mitte kevadel.” Tal on mõned venitused ja joogaharjutused, mida ta teeb (“Et hingamine korda saada, see on ju elementaarne!”). Kuid sel kevadel on Marikal veel üks põhjus silmad varakult lahti lüüa – neljakuune shetlandi lambakoer Ruudi. “Nii mõnus, teen uksed lahti ja läheme temaga aeda tuustima.”
Pärast värsket Postimeest, kohvi ja hommikuvestlust kooli ruttava tütre Ruudu (18) ja muusikust abikaasa Mardiga (47) on peagi ka Marikal aeg linna sõita. Pikas mustas seelikus ja kui vihmale kisub, ka musta pitsvihmavarjuga – justkui Mary Poppins, kes alati valmis mõneks tiiruks läänetuule või parki ilmunud karusselliga.  

Huvitav, millest võiks rääkida lavastus, mida Marika ise ühiskondlikult ärksas NO99-s lavastada tahaks? “Ma ei näegi neid väga eraldi – ühiskonda ja kogu me elu. Suured üldistused on suurte protsesside peegeldused. Kui tahaksin teha lugu metshaldjatest – Eestis on need ju äärmiselt põnevad! – siis ei alustaks ma seda kui muinasjuttu. Teeksin seda kui tõde: me ei tohiks kunagi unustada, et mets on neist paks!” segab Marika kavalalt jälgi. “Teater ei otsi alati vastuseid, vaid püüab peegeldada. Kui suudame tekitada küsimusi, siis ongi see kõige huvitavam.”
Aga mäng – mis on see, mis algab õhtuti kell seitse mustas teatrikastis? Marika: “Mäng suurtele panustele. Kuidas ma seekord läbi elu lähen, mida korraldan? Lauleldes-mängeldes või suure tragöödiaga? Vihates ja karjudes või nuttes ja halades? Või pehmelt ja rahulikult filosofeerides? See oleneb õhtust. Kui sealt välja tuled, oled justkui rikkam. Tükk aega mänginud. Mäng on oluline, mingi mäng peab ikka olema. Lastel on omad ja täiskasvanutel omad mängud.”

“Frida! Frida!” kostab kohvikus järsku kutsuv naisehääl. Marika vaatab imestunult ringi. Me kõrval seisab tilluke tüdruk, kes, lutt suus, näitab sõrmedel, et on kahene.
“Kas see väike tüdruk on Frida? Kui lahe!” hüüatab Marika.
Tüdruku noore tädi sõnul oli nimi küll varemgi olemas, aga Marika mängis samuti rolli: “Väikeseid Fridasid on tegelikult päris palju.”
Marika vaatab tüdrukule rõõmsalt otsa: “Tere, Frida!”  

* * *

Marika TÄHEstik

Aeg Sellest on tohutult kahju, et aeg siinolemiseks on nii lühike. Mõnel läheb üle 100 aasta, aga ikka on see väga väike aeg. Sedavõrd rahulikumalt peaks elama, siis tajud ka midagi. Samas pole ma nõus nendega, kes õhkavad, et 50selt ongi elu läbi. Rumalus! Sa ju ise täiened, muutud aina huvitavamaks, keerulisemaks. Täiuslikumaks. Palju stabiilsemaks ja turvalisemaks. Need on väga suured asjad!
Armastus Kõige tähtsam elus. Väga palju peab andma teisele ruumi elada. Retsepti ega nõuandeid pole. See on kahe inimese vaheline asi.
Emaroll Mul on ainult üks laps, tütar Ruudu. See, mida ma tunnen oma lapse vastu, on nii tingimusteta suur armastus. Meievaheline kirjeldamatu side. Et ma temast nii palju hoolin, temast mõtlen, temaga olen: ma ei tea, kust algab siin ema kui roll...?
Häbi Mida kogenum sa oled, seda rohkem oskad laval häbiga toime tulla. Algusaegadel tegeledki suuresti sellele mõtlemisega: miks on häbi? Kui häbi ei teki just su enda saamatusest. Mida vähem sul on võtteid, kuidas mingis olukorras käituda, seda parem. Sest kellelgi võib olla häbi ka sinu võttestikku läbi nähes.
Jaanipäev Mäletan lapsepõlvest, kuidas Kosel peitiski kultuurimaja juhataja metsa sõnajalaõie ja noored armunud läksid seda otsima. Minu meelest oli see nii ilus. Ja tantsiti. Kõik ümberringi oli kottpime, aga tantsuplats oli valgustatud ja üleval, laternate ümber olid liblikad. Liblikad, kes lendasid kohale valguse peale. Kaugelt vaadates see pilt vibreeris ja oli nii ilus! Nüüd olen jaanipäeviti kodus koos sõpradega, lihtsalt.
Kuulsus Võtan tuimalt. Kuulsus käib telega kaasas ja sinna ei saa parata. On hetki, kui see on meeldiv, hetki, kui ebameeldiv, tüütu. Vahel jooksevad poisikesed järele ja hüüavad: Frida! Ma ei kata oma nägu bussis kinni, mõeldes, kuidas kõik mind tunnevad. Mul ei ole staarikompleksi.
Mina ise Täitsa küsimärk. Justkui tunned ennast ja justkui mitte. Olen aru saanud, et iseendale tuleb teha pai. Ma ei ole seda kunagi naljalt teinud, ainult üks kriitikajura käib ümber pea, see ikka tapab...
Paus Mulle väga meeldib paus. Kõikjal, mitte ainult laval, kus see on sisse kodeeritud. Paus on ilusamaid asju. Seda on imeline vaadata, kui keegi oskab pausi pidada.
Puhkus Ma ei täida oma puhkust aktiivselt tegevusega. Päev korraga. Kuigi tegelikult on ju inimene kodeeritud nii, et suvel peaks töötama ja puhkama siis kui looduski. Me puhkame Eestis vähe, arvates, et töö teeb õndsaks.
Unistused Ilma nendeta polegi mõtet. Unistused ei peagi täide minema. Nagu muinasjutt. Sest asi, mille ma kohe saaksin, pole unistus, see on liikumine punktist A punkti B. Unistused tekitavad igatsuse. Neist ei saa rääkida, muidu hakataksegi abi osutama...
Vaba päev Selleks üheks ja harvaks päevaks lükkab näitleja kõik – kes langetab puid, kes loeb filosoofiat. Mida kõike on lubatud: vanematele, sõpradele. Hullumeelne! Tavaliselt ei jõua aga midagi tehtud...