Päevikut peetakse mitut moodi: sellele väga isiklikke mõtteid usaldades või päevasündmusi üles märkides, kirjanduslikus vabavormis või faktitruult järge pidades. Päevikuks võib olla koolikaustik või taskukalender, kaunis köites album või veebikeskkond. Viimane on ajast aega püsinud päevikumaailmas midagi uut. Uue aja nähtus on ka kursused, kus õpetatakse oma mõtteid vabalt voolata laskma, et käsi need siis päeviku lehekülgedele vormistaks.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar on juba mitu aastat selliseid kursusi juhendanud. Argirutiinist vabas keskkonnas suunab ta inimesed kirjutama iseendale kirja, luuletust või nutulaulu, nii nagu mõtted tulevad. "Siirust ja tundeid endale lubavad inimesed on väga ilusad! Neil löövad silmad särama oma minaga uuesti tuttavaks saamise üle. Olen kohanud hämmastavaid luuletusi ja vaimukaid mõttekilde neilt, kes seni arvasid, et kohe kuidagi ei oska," kommenteerib Tiia.

"Päevikusse kirjutamine on oma siseilma korrastamiseks lihtsamaid ja kättesaadavamaid meetodeid. Teraapiline protsess, mis nõuab vaid järjepidevust, paberit ja pliiatsit või hiirt ja klaviatuuri. Kirjutades mõtestame oma elu ja leiame lahendusi. Tagasivaates kaotavad mured oma pelutavad mõõtmed ja muutuvad taas hoomatavaks." Ja veel – sel kursusel ei norita kirjavahemärkide ega lauseehituse kallal. Eesmärgiks on ületada puhta valge lehe hirm ja saada külge õnnestav päevikukirjutamise pisik. 

Päeviku pidamisest pikemalt loe jaanuarikuu Eesti Naisest!